Kuidas lapsele suhtlemishirmu õpetada. Tähed õpetavad

Kaamos kirjutas huvitaval teemal kuidas ühiskonnas on muutunud nõudmised inimestele ja seepärast satub üha suurem hulk inimesi imelike nimekirja. Sest normaalsust defineeritakse täpsemalt ja kõik, kes natuke erinevad, ongi automaatselt imelikud. Ma olen temaga nõus, aga kuna minu mätta otsast paistab heinamaa hoopis teistpidi, siis tahan oma vaatepunktist kirjutada.

Ma tahan rääkida ekstravertide ja introvertide raskest elust. Kuna ma olen ekstravert, siis ma ei ole nõus, et ekstravertidel on lihtsam, sest kõik elukutsed nõuavad just minu tüüpi suhtlejaid. Esiteks see, et suhtlemisoskus, nagu ükskõik milline õpitav oskus, ei kuulu konkreetselt ei ekstraverdi ega introverdi iseloomustusse. Suhtlema õpitakse juba lapsepõlves ja õpetajateks on lapsevanemad ja teised täiskasvanud, kes ise ka just eriti suhelda ei oska. Eriti keeruline on suhelda lastega, sest paljud täiskasvanud arvavad, et lapsed on rumalad, ega saa asjadest “õigesti” aru.

Mu arust on see eestlaste kultuuriline eripära, et paljud meist ei oska suhelda, vähemalt nad ise arvavad, et ei oska. Tihtipeale kaasneb neil suhtlemisega hirm, peopesad lähevad niiskeks, nad mõtlevad palavikuliselt, et mida nad ütlema peaksid ja kardavad midagi öelda, sest arvavad, et ütlevad midagi ebakohast. Seda probleemi kutsutakse meil hellitavalt häbelikkuseks ja arvatakse, et häbelikkus, ehk hirm võõraste inimestega suhelda, on introverdi tunnus. Aga ei ole. Sotsiaalsed hirmud tulevad lapsepõlvest ja on hoopis vale kasvatuse tunnuseks. Ja sellel valel kasvatusel on kultuurilised põhjused.

Ma ei tea, kuidas minust küll lobamokk sai, aga ka minu vanaemal oli lemmiklause: “Laps räägib siis, kui kana pissib.” Kõik maalapsed teavad, et kana ei pissi kunagi, ainult kakab. Võimalik, et seda vanarahva tarkust ei kinnitatud millegi halvemaga ja seepärast ma võõraste inimestega rääkida ei kardagi. Kuid mu ema on väga hea näide häbelikkusele, ta ei ütle võõraste seltskonnas ühtegi sõna. Vanaema olevatki nooremana äkilisem olnud.

Kuid häbelikkus tuleneb väga tavalisest käitumisest, mida täiskasvanud lastega kogu aeg teevad. Nad naeravad, kui laps ütleb midagi valesti. Lastel ikka juhtub, et nad kuulavad täiskasvanute juttu ja tahavad ka midagi öelda, aga kuna nad ei saa veel kõigest aru või on lihtsalt liiga ausad, siis nende väljaütlemine ajab täiskasvanuid naerma. Eestlasel on kombeks ka siis naerda, kui ta end imelikult tunneb.

Võtame järjekordse naljasaate, mida TV3 näitab – suur ja väike täht. No see on ju väga täpne näide, kuidas oma lapsest saaks suhtlemisprobleemidega häbelikku kasvatada. Seal näidatakse kuidas lapsed on siirad ja ausad ja täiskasvanutel on probleem selle seedimisega ja siis nad naeravad ja meie naerame ka, sest nii on kombeks. Kui laps ütleb midagi kohatut, me naerame. See on meie kultuuris normaalne käitumine. Mõnikord on mul seda saadet vaadates väike hirm, et kas pärast, kui lapsevanem oma lapsega kahekesi jääb, siis ta enam ei naera ja võtab lapse tõsisemalt ette ja üritab tal lapselikku siirust täisjuurtega välja tõmmata.

Täpselt samal ajal on kanal kahes ka saade, kus otsitakse lapstalente. Ma vaatan samaaegselt tv3-e, sest talendisaates ma pole veel kordagi tabanud hetke, kus keegi laps esineks, täiskasvanud ainult lobisevad. Kuid ma nägin videolõiku sellest pisikesest poisist, kes räägib siiralt ja ausalt tõtt ja kogu eesti naerab. Lapsel ei ole naljakas. Ta isegi ei saa täpselt aru, miks naerdakse.

Ehk meil on pühapäeval kaks saadet, kus näidatakse puust ja punaseks, kuidas saab lapsest sutlemisraskustega täiskasvanut kasvatada. Õnneks on 7-aastane vist natuke liiga vana ja talle ei saa enam oma naermisega jäädavaid psühholoogilisi kahjustusi jätta. Kuid just rääkimahakkavad lapsed on ju veel naljakamad, kas pole? Ütlevad sõnu valesti ja kasutavad valesid sõnu, nalja nabani!

rr3gyyk1-0nc

Teie ka näete, kui lõbus sel väikesel Oliveril selles videost saadud fotol on või väljendab see nägu pigem üllatust, hämmastust, segadust? Puhas empaatiaküsimus.

Kusjuures see laps ei pea saama suhtlemiskahjustust. Ma olen ka terve elu teinud nalja täpselt sama trikiga. Vanasti ma ei saanud aru, milles on küsimus, sest Siirus on mu keskmine nimi ja lapsena ma eriti empaatiavõimeline ei olnud. Ma ei saanud aru, et nad naeravad minu üle, ma arvasin, et ma teen head nalja, kuigi kogemata. Nüüd ma tean, inimestel on probleeme siirusega ja seepärast nad naeravadki, kui väga ausalt midagi välja öelda. Täiskasvanute puhul on naermine ükstaspuha, aga tasuks järgi mõelda, kas laste puhul ikka on. Nende täiskavanute puhul, kes juba kannatavad oma häbelikkuse all, ei ole samuti okei nende keelevääratuste üle naerda, kuna nende üle naermine kinnitab suhtlemishirmu veelgi.

Advertisements

7 thoughts on “Kuidas lapsele suhtlemishirmu õpetada. Tähed õpetavad

  1. Kaamos 6. aprill 2017, 15:54

    Äkki kirjutas keegi teine…mina ei mäleta, aga nõus olen ikka.

    Liked by 1 person

    • marca 6. aprill 2017, 17:40

      Mu meelest oli see Morgie, ma just lugesin tema selleteemalist postitust. Aga ma ka nõus.

      Like

      • Manjana 6. aprill 2017, 17:58

        appi, ma ajasin nimed segamini. oli jah morgie. ma ta lugemise peale kirjutama hakkasingi. ainsa vabandusena oskan välja tuua, et kaamos ja vaalad, et kaks aa.-d. aga see vist ei lähe vabandusena ikka kirja. kas ma peaksin vea tekstis ära parandama?

        Like

  2. miiu 6. aprill 2017, 16:52

    mõtlesin saadet vaadates sama. väike inimene räägib nii siiralt tõsist ja asjalikku juttu ja saalitäis inimesi naerab. 😦 mina mäletan oma lapsepõlvest veel selgelt, kui midagi enda meelest hästi arukat ütlesin ja täiskasvanud naersid (sest eeldatavasti oli see nende meelest nunnu)… üks suur segaduse ja häbi tunne. nõme!

    Liked by 1 person

    • Manjana 6. aprill 2017, 17:02

      täiskasvanud naeravad mõnikord siis ka lapse üle, kui laps räägib targemat juttu, kui nad ise on rääkima võimelised.

      Liked by 1 person

      • miiu 6. aprill 2017, 17:12

        jep!

        Like

  3. www.minajamuud.blogspot.fi 6. aprill 2017, 23:15

    Jaaa! Väga huvitav postitus ja hea, et sa sellele teemale tähelepanu pöörasid!

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: