Kilekotid ja Hitleriga autosõit

Täna jaotas keegi FB-s vanaaegse sotsiaalse reklaami pilte ja mul tekkis tahtmine veel üks keskkonnasäästupostitus kirjutada. Eelmine postitus osutus kasulikuks – ma sain teada, et ei peagi pakendeid enne sortimist ära pesema, aga kuna ma ikka ei viitsi välja uurida, kus spets prügikast asub, siis ma pakendeid ei sordi. Minu jaoks oli ka uudis, et igal pool polegi samad kohustuslikud prügikastid nagu Tallinnas. Tallinnas on viimased paar aastat olnud minu kortermajale kohustuslik omada kolme prügikasti – segaprügi, paber ja papp (mis viiakse tasuta ära, aga konteineri rent on tasuline) ja bioprügi. Tundub, et mujal linnades pole nii.

Ma panen siia vahele toreda reklaami, mis räägib sellest, et üksinda autoga sõitmine on kuritegu keskkonna vastu. Praeguseks ajaks on küll Hitleri sõprade hulk nii suureks läinud, et nende jaoks võib see plakat vastupidiselt mõjuda, aga siiski. Mina igapäevaselt autoga ei sõida, seega ma ei saa tühja autoga sõitmise teemal kaasa rääkida, kuid kui vanasti laps ei tahtnud minuga koos maale autoga sõita, siis ma läksin liinibussiga, mitte üksinda autoga.

Keskkonna teema, millega puutun pidevalt kokku, on kilekotid. Ma veel mäletan aegu, mil kilekott oli moehulludele sama oluline atribuut nagu praegu samasugustele inimestele on Korsi kott. Päris Õiget Kilekotti hoiti hellalt ja seda sai osta vaid mustalt turult, sest NSV Liidus selliseid veel ei toodetud. Meil tehti kilekotte, mille pildid olid kultuurist üleküllastunud inimesele igavad – kunstnike joonistatud, mitte värviline kommertsfoto.

Mina käin poes ainult seljakotiga. Minu seljakotti mahub täpselt üks korvitäis kaupu. Käe otsas lõpetasin ma kottide tassimise peale seda, kui mul selg haige oli. Mind ei huvita, et minuvanusele naisele ei pruugi olla sobilik värvilise seljakotiga linnas ringi kõndimine.  Minu jaoks on see äärmiselt mugav ja tervisele hea. Ehk ma ei osta kunagi kilekotte ja loobun pakutavast firmakotist, kui ostetud asi mulle kotti mahub. Loomulikult kasutan ma kõiki tasuta saadud kilekotte mitu korda ja nad on mul kodus suuruse ja liigi järgi sorteeritud, et taaskasutamine mugavam oleks. Kui ma lähen linna väikese kotiga, siis kõikides mu käekottides on alati sees riidekott, juhuks kui tekib vajadus poodi minna.

Kuid kõige rohkem koguneb koju neid väikeseid läbipaistvaid puuviljakotte, mille kohta eelmisel aastal räägiti, et selle aasta juulist alates neid enam poest tasuta saada ei tohi. Ma ostan alati aedvilja osakonnast palju asju ja üritan pakendada nii vähe kui võimalik. Näiteks pole vaja kilekotti banaanidele, kuna nad on koos ja ka neile asjadele, mida ma ostan ainult ühe tüki, sest neile saab hinna peale kleepida. Kuid kui ma ostan palju ühesuguseid asju, nagu õunu või kartuleid, siis need tuleb ju kokku panna. Mina ei ole nii julge, et võtaks kaasa oma kile- või riidekotid ja pakendaks juurviljaosakonnas asjad nendesse. Ma lihtsalt häbenen ja kõik, sest minule on jäänud mulje, et nii ostjad kui müüjad armastavad noid väikeseid kilekotte.

Näiteks vanasti, kui iseteeninduskassasid polnud, siis kippusid kassapidajad mu oste üle pakendama, nad panid kilekotid ümber veel paljudele asjadele, millele nad arvasid, et kilekott sobiks. Kui ma asetasin lindile toore peedi, mis on tavaliselt ainult veits tolmune, siis nad vaatasid seda jälkustundega ja panid kilekotti. Juurviljaosakonnas näen ma pidevalt, kuidas inimesed topivad, raskustega võideldes, banaanikimpu kilekotti ja pakendavad üksikuid puuvilju. Kui meedias rohkem räägitakse, et kilekottide kasutamine teeb keskkonnale tohutut kahju, siis müüjad küsivad üle, kas ma tahan kilekotti, aga tavaliselt nad ei küsi, sest on teada, et enamus inimesi tahab tasuta kilekotte. Tallinna Kaubamajas vist alati küsitakse koti kohta, aga ma täpselt ka ei tea. Stockmannis pakitakse nõud hoopis paberisse mitte kilekotti.

Kuid ma kogun need läbipaistvad kilekotid ka kodus eraldi kotti ja üritan neid nii kaua korduvkasutada, kuni nad puhtad püsivad. Näiteks külmkappi toidu pakkimiseks jms.

Ma tõesti loodan, et suvest lähevad kõik kilekotid tasuliseks ja siis muutub normaalseks, et ma võin juurviljaosakonnas ennast imelikuna tundmata õunu ja kartuleid oma kottidesse pakkida, sest kõik teised inimesed teevad ka nii. Keskmisele inimestele on vaja, et neile tehakse trahvi, kui nad halvasti käituvad, neile ei piisa, kui nad näevad talvel lehtedeta puude otsas kilekotte lapendamas. Vähemalt terve aasta võib selline kott puu otsas lapendada, enne kui päris ribadeks läheb ja ära lendab, mul oli akna all selline puu. Kuid need ribad püsivad kauem kui inimelu.

Ma ei hakka oma lugejatelt spetsiaalselt üle küsima, mida teie tasuta kilekottidest arvate. Ma tean, et te teate nende kahjulikkust loodusele ja loomadele ja muretsete nagu minagi.