Kuidas rõõm uutest kaltsudest võib kurbuseks muutuda

Reede puhul kirjutan täna kergemal teemal – kaltsukatuurist, mis esmapilgul läks täiega aia taha. Kolmapäeval paistis päike ja kuna Keskturu kaltsukas on suht lahtise taeva all, tundsin äkilist vajadust teiste vanu riideid sorteerida. Algne plaan oli leida mõni nööpidega pluus, mille varrukad oleksid kas pikad või lühikesed, mitte nagu enamustel mu pluusidel – poolde käsivarde ja kui kampsuni selga paned, lähevad ebamäärasesse kohta hunnikusse.

Turule jõudes sain teada, et maasikahooaeg on alanud. Värava juures oli suur punameri hinnaga 1.50 kuni kaks euri kilo. Aga ma tahtsin riideid, mitte süüa. Läksin turu tagumisse otsa, kus kogu kaltsumajandus paikneb. Vanakaltsu poodides ma ei käi kunagi, mulle meeldivad lahtised hunnikud, sealt võib kulda leida. Alustasin paremast servast ja edasi ma ei jõudnudki.

Ma juba tean, kus on kõige soodsamad hunnikud – mõlemal pool otsas on kõikide riiete hinnad 30 senti. Kolmapäeval selgus, et üks ots on läbinud hinnatõusu – 30 sendi asemel oli 35. Ma ei lasknud end 16,666 protsendilisest hinnatõusust häirida ja asusin hunnikut ringi tõstma. Vähese kogemusega kaltsukatuurijad vast ei tea, et sellises hunnikus sobramine annab tulemusi kui vaid materjali järgi otsida. Kindlam viis on asjad kiiresti ringi tõsta. Kõrge hunnik oli, müüja rääkis sõbrannale, et kolepalju uut kaupa tuli.

Kuid kohe alguses jäi mulle näppu üks velvetist jakk. Väga ilusat värvi, pildilt ei saa täpselt aru, aga ta on sügavlilla. Mulle tundub, et mul on vist lapsepõlves sarnasest materjalist mingi riietusese olnud, sest ma tundsin selle jakiga kohe sugulustunnet.

Jaki sees oli suuruseks kirjutatud “Large” ja jakile peale vaadates tundus nagu poleks seda üldse kantud – ei mingeid kulumise märke. Velvetil on kulumismärgid kergelt tulevad. Proovisin korraks jope peale selga ja tundus, et kõik sobib. Ma nii tahtsin seda jakki! Järgmisena leidsin need teksad, mis mul pildil jalas on. Need olid huvitavad, sest tagumistel taskutel ja pükste allservas oli muster. Lõpuks leidsin ka ühe pluusi, küll mitte nööpidega, aga huvitavast materjalist. Ma ei proovinud ei pluusi ega pükse, sest 35 senti tükk, vahet pole. Seal turul saab proovida ka, aga see ei ole eriti mugav.

Tulin koju ja hakkasin riideid proovima ja avastasin, et see jakk, mille suurus on large, on mulle kitsas. Konkreetselt kitsas. Ma ei ole Eriti Suur Naine! Sama värk pükstega. Ma sain nad jalga küll, aga suure pressimisega. Luku kinnitõmbamiseks tuleb kõht ikka väga hoolega sisse tõmmata. No ja see pluus, mis ma ostsin, pidigi liibuv olema, aga ma ei saa sellega pilti teha, sest ma pole kindel, et ma soovin end ühelegi inimesele nii seksikana näidata. Kui mul oleks oma kindel sekspartner, siis talle. Aga mul pole sellist partnerit. Ma ei ütle pluusi kohta midagi muud, aga ma arvan, et ei loe, milline on mehe (või naise) maitse naiste suhtes, kui ma end talle selle pluusiga näitan, siis olen mina see maitse.

Viskasin kõik kolm riideeset kurvana nurka. Euro ja viis senti, nutta ju pole mõtet, aga mulle meeldisid need riided! Eile otsustasin, et pesen riided ikkagi üle ja vaatan siis, mida edasi teha. Pesin jakki ja sain teada, et ta annab tohutult värvi. Seda jakki vist polnud varem keegi pesnud. Hakkasin jakki väänama ja avastasin, et õmblustega on midagi valesti. Vaatasin lähemalt ja avastasin, et keegi oli mõlemad küljeõmblused üle õmmelnud. Kitsamaks. Saate aru!? Keegi oli jaki külgedelt palju kitsamaks õmmelnud ja sellepärast oligi large jakk mulle väike ja imelik seljas.

Harutasin märjalt jakilt sisseõmblused ära ja naeratasin omaette rõõmust. Väga hästi harunes, ei mingeid probleeme. Kui mina midagi kitsamaks õmblen, lõikan ma üleliigse riide ära. See õmbleja polnud midagi lõiganud ja tänu sellele sain ma jaki esialgse kuju probleemideta taastada. Kuna jakk oli märg, siis proovida ma ei saanud. Pidin tänaseni ootama, kuni ära kuivab. Vot ja täna sain ma lõpuks oma tutika 35-sendise jaki selga ja ma olen nii rahul. Tõesti, nii rahul!

jakk

Vot selline jakk. All on veel üks nööp, ma unustasin selle pildistamiseks kinni panna. Värv ei tule pildil ja pimedas väga välja, aga vähemalt pole ta must, vaid siiski värviline. Nii ilus värv! Nüüd ma siis tean, et kaltsukast võib igasuguseid imesid leida. Ma ei kujutanud ette, et keegi võib nii kummaliselt oma jakki väiksemaks õmmelda. Nüüd ma tean. Aga pükste kandmiseks pean vähem sööma.

Advertisements

Tagged: ,

3 thoughts on “Kuidas rõõm uutest kaltsudest võib kurbuseks muutuda

  1. Maarika 24. aprill 2017, 15:01

    Mängud komadega. “Aga ma tahtsin riideid mitte süüa” = ma ei tahtnud riideid süüa. “Aga ma tahtsin riideid, mitte süüa” = tahtsin riideid, süüa ei tahtnud. Vt ka “Maha lasta mitte ellu jätta”.

    Like

  2. LS. 24. aprill 2017, 19:43

    Kuigi postitus on kirjutatud reede puhul, siis selline õnneliku lõpuga tore “kaltsu”lugu sobib ka esmaspäevaõhtusse väga hästi.:) Ohh, ma kunagi ka ikka käisin seal Keskturul kaste revideerimas, aga pole aega olnud enam ammu-ammu.

    Like

    • Manjana 24. aprill 2017, 20:00

      Aitäh! Eks igasse päeva sobi ilusa lõpuga jutud.

      Kui mul oli väike laps (ehk siis 17 aastat tagasi) oli enamus lasteriietest neis kastides. Praegu vaatan kaste harvem ja need 30 ja 35 sendi hunnikud on lettidele kuhjatud. Enamuses on neis hunnikutes täiskasvanute riided. Kastides on eurosed või hinnasildita. Hinnasildita hunnikuid ma kunagi ei vaata, mulle meeldib hinda ette teada.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: