Puhas poliitiline postitus pronksööst

Mulle ei meeldi enam poliitikast kirjutada, aga täna oli tunne, et peab. Mitte sellepärast, et kõik ju kirjutavad. Igasugsutel suurematel ja väiksematel ninadel on midagi olulist öelda. Jääb mulje, et pronksöö on Eesti lähimineviku üks olulisemaid sündmuseid, mida peab tähistama. Märtsiküüditamisega sarnane. Õnneks oli märtsiküüditamine nii ammu, et enamus seda ise ei näinud ja nüüd on jäänud vaid muinasjutud, mida põlvest põlve edasi räägitakse. Kas pronksööst saab samasugune muinasjutt eestlaste raskest minevikus või suudame selle kuidagi normaalsemalt lahti rääkida?

Ei, ma ei kavatse nüüd meelde tuletama hakata, kus ma neil päevadel olin, mida ma tegin ja mida mäletan. Kuigi mulle tundub, et mul on parem mälu, kui paljudel teistel. Lugeda ma neid pronksööst jutustavaid propagandaüllitisi ei suuda. Mul on poliitilise propaganda vastu tugev allergia. Kasside vastu ei ole, tolmu vastu ka mitte, et poliitiliselt kallutatud jutud tekitavad minus vastureaktsiooni. Ja ma tean kui hästi selline propaganda töötab. Inimestele meeldib, kui keegi neile ette ütleb, kuidas on turvaline poliitiliselt erutavatesse sündmustesse suhtuda.

Kuid ma arvan, et pronksööst samasuguse sündmuse kujundamine nagu oli märtsiküüditamine seab kogu meie demokraatia suure küsimärgi alla. Märtsiküüditamine toimus autoritaarse riigikorra ajal, kus valitsejatel oli õigus ja võim toimida nii nagu nad paremaks pidasid. Pole oluline millise sildi all seda autokraatlikku korda teostati. Demokraatia tingimustes ei oleks inimesi massiliselt küüditada saanud. Märtsiküüditamist võib meelde tuletada kui valitsevate jõudude vägivalda oma rahva kallal. Kuid pronksiöö ajal oli Eestis ju demokraatlik kord. Võimude lahusus ja demonstratsioonivabadus.

Inimesed, kes natukenegi on huvi tundnud Lääne-Euroopas toimuva poliitika vastu teavad, et valitsusevastased demonstratsioonid on seal suht igapäevane nähtus. Alati, kui valitsevad jõud tahavad vastu võtta mingit otsust, siis tuleb mingi hulk rahvast tänavale ja tihtipeale lõppeb see sellega, et mõned inimesed saavad haiget ja mõned autod keeratakse ringi ja pannakse põlema. No näiteks sel nädalavahetusel toimus Prantsusmaal presidendivalimiste esimene voor, kus teise tulemuse saavutas naine, keda kõik liberaalsesse ühiskonda uskuvad inimesed, pehmelt öeldes, põlgavad. Ja ainult selle pärast, et ta sai teise koha, toimusid Prantsusmaal demonstratsioonid. Aknaid vist päris ei lõhutud, aga nii suur probleemi ka veel polnud, et päris närvi peaks minema. See, et lääneeurooplased osalevad pidevalt riigi eelarve arutlustel mässates tänavatel nõmedate otsuste vastu, on tavalise demokraatliku riigi toimimise normaalne nähtus.

Kuid meil puudub tänavademokraatia. Ma kahtlustan, et meil üldse puudub demokraatia lääneeuroopa mõistes. See kuidas praegu käsitletakse pronksööd, on selle väga otsene väljendus. Ma nägin mingit saadet kus politsenik kurtis, et politseiülemad ei oskanud rahvast õigesti maha rahustada ja ise sel ajal sõid head-paremat. Telekas näidatakse kaadreid kuidas poodide katkistest akendest kaupa välja tassitakse, aga sellest kuidas tuntud natsid käisid mitu aastat järjest 9. mail sõja lõppu tähistavaid veterane mõnitamas, seda ei mäleta enam keegi. Umbes nagu oleks 10 aastat tagasi toimunud mingi labane põhjuseta märatsemine.

Seda, kuidas valitsus lõpuks otsustas käituda nii, nagu need natsid nõudsid, on täiesti mälust kustutatud. Pronksööd olid need paar ööpäeva, lääne mõistes täiesti tavapärast, vastuhakku valitsuse ebademokraatlikule otsusele. Valitsus toetas oma tegevusega eesti esinatside nõudmiseid, neile tuli öelda, mida sellisest otsusest on võimalik arvata. Ma ei tea, mis nendest natsidest praeguseks on saanud. Sellest ei räägita. Ei räägita kuidas mitu aastat anti pronksöödele hagu alla. Nüüd räägitakse ainult märatsemisest. Ühest ainsast, mis meil lähiajaloos on toimunud. Me peaksime häbenema, et meil puudub tänavademokraatia ja ainus, mida on ette näidata, on too hale pronksöö. Kahekümne viie aasta jooksul ainult üks tõsine meeleavaldus. Lame!

kaabliga

Kas te olete kuulnud nende suvaliste inimeste mälestusi, kes võeti linnas maha lihtsalt seal olemise eest, ilma et nad oleksid midagi ebaseaduslikku teinud? Nende sadade mälestusi, kes topiti sadamaterminaali külmale põrandale.

Advertisements

20 thoughts on “Puhas poliitiline postitus pronksööst

  1. külli 26. aprill 2017, 15:58

    Ma ei saaks rohkem nõus olla. Ses mõttes nõustun ka Jana Toomiga, kes kirjutab muidugi oma vaatenurgast, aga ma ei saaks öelda, et tema vaatenurk laiatarbemeedia omast kuidagi “valem” oleks.

    Like

  2. […] lisa 10 minutit hiljem: Manjana pakub omalt poolt natukene teistsugust (ja huvitavat) vaatevinklit. Mina, kes ma tol ajal olin osaliselt veel puhta laps, mäletan neid […]

    Like

  3. Tom 26. aprill 2017, 18:57

    Sinu postitusest võib jääda (loodetavasti ekslik) mulje, et igatsed taga “lääne demokraatia” tänavarahutusi ???
    Okupantide mälestusmärk kesklinnas pole minu arust sugugi sobivam kui saksa sõduri (või saksa mundris eesti sõduri) kuju Punasel väljakul. Miks venelased ei taha sellest aru saada, et igal rahval on enda ajaloole vaatamiseks oma vaatenurk, mida ei ole sobiv teistele peale suruda.
    Niigi oli pronksmees liiga kauaks kohale jäänud, müts maha valitsuse ees kes südame rindu võttis ja selle häbipleki Tallinna kesklinnast eemaldas.

    Like

    • Manjana 26. aprill 2017, 19:14

      Ma ei ole venelane ja mul on ka õigus omale arvamusele. Juhuslikult ma ei jaga arvamust, et see oli okupatsiooni mälestusmärk. Selle nimetuse omistasid talle poliitilised jõud, kes igal pool tonti näevad. See, et nende tont on alati mingi rahvuse tundemärkidega, on nende foobia, mina ei pea vajalikuks nende foobiaid jagada. Mina tahaksin tähistada 9. või 8. maid kui sõja lõppu, nii nagu seda kõik normaalsed inimesed lääneeuroopas teevad, mitte olla ajupestud idaeurooplane.

      Like

  4. tavainimene 26. aprill 2017, 19:32

    Mina olin alati arvanud, et Lääne demokraatia olemuslik tunnus on just nimelt valitsuste vahetamine ja poliitikate kujundamine mittevägivaldsel teel ehk valimistega.

    Like

    • Manjana 26. aprill 2017, 19:40

      valimised on väga väike osa ühiskonna toimimisest, valimised toimuvad ju kõikides riikides, ka ensv-s. valimistel ei kujundata mingit poliitikat nagu lähiminevik on ka vast meile õpetanud. lubatakse ju enne valimisi kokku maad ja ilmad, hiljem tehakse midagi hoopis teistsugust. peale rahulike tänavademonstratsioonide on veel väga suur hulk erinevaid poliitikas kaasarääkimise rahulikke meetodeid, mille jaoks pole vaja parteisse astuda, aga nendest ma ei plaani kirjutada.

      Like

      • tavainimene 26. aprill 2017, 20:04

        Kui toimuvad rüüstamised ja süütamised ja loobitakse kive, siis ma ei nimetaks seda enam rahulikuks tänavademonstratsiooniks.

        Like

        • Manjana 26. aprill 2017, 20:17

          ma ka ei nimeta. lihtsalt mujal maailmas on pidevalt rahumeelsed demonstratsioonid ja aeg-ajalt, ehk siis mõned korrad aastas, lähevad need ka käest ära. nii lihtsalt juhtub, kui on tagatud demonstratsioonivabadus, kui inimesed ei karda oma arvamust avalikult välja öelda, võib igasuguseid asju juhtuda. NSVL-s ei juhtunud midagi sellist, sest polnud lubatud. lubatud ja rahastatud olid ainult poliitikute poolt organiseeritud demonstratsioonid.
          ma ei igatse, et meil ka kord kvartalis mõni kesklinna tänav segi pekstaks, aga mulle ei meeldi ka, et meil pole peale sõda demonstratsioonidega midagi eriti muutunud.

          Like

  5. Inno 26. aprill 2017, 22:59

    Pronksiöö korraldas Reformierakond selleks, et saada omale IRLi valijate hääled ja see erakond ära kustutada, mis tänaseks on ka õnnestunud. Enne seda oli Reform üritanud omale saada venelaste hääli, aga Savisaar ja Keskerakond olid osavamad. Hiljem hakati rääkima juttu, et neli meest tahtsid kukutada Eesti riigi, mis oli just liitunud Euroopa Liidu ja NATOga. Isegi Eesti Vabariigi kohus ei jäänud seda haledat muinasjuttu uskuma, kuigi surve oli tugev. Mehed mõisteti õigeks, sest oli näha, et nende süüdimõistmine oleks Euroopa kohtus välja naerdud.

    Poliitikud mängisid saamatut, aga Ansip on vana parteikooli mees, kes oli juba 1980ndate lõpus Eesti iseseisvuslaste peal kätt harjutanud, kui neile koerad kallale ässitas. Ta teadis täpselt, mis mäng käib ja ta ise juhtis seda mängu, politseimaja staabis kalamarja võileiba süües ja šampanjat peale rüübates. Saatuse iroonia on see, et see mees on nüüd Euroopa Komisjoni asepresident.

    Like

    • Manjana 26. aprill 2017, 23:44

      Oo, Inno ise kommenteerib minu blogis. Ma olen meeldivalt üllatunud. Kui ma olen selle vandenõuteooriaga nõus, kas sa siis enam ei blogi minust pealkirjas suurelt mu ees- ja perekonnanimi?

      Like

  6. tom 26. aprill 2017, 23:31

    Kuidas muidu kui okupatsiooni mälestusmärgiks nimetada sama võõrriigi armee vormis mehe kuju, mis 50 aastat Eestit okupatsiooni all hoidis. Rahvusvaheliselt vist on juriidiliselt korrektne mingi kübe pehmem väljend nagu annekteerimine, mis aga sisu ei muuda.

    Ma lisaks veel veidi paralleele. Mille poolest on nõukogude sõdur Tallinna “vabastajana” 44 aastal, kes tõi kaasa 50 aastat okupatsiooni parem kui saksa sõdur Tallinna vabastajana 41 aastal kes tõi kaasa vaid 3 aastat okupatsiooni? Kuidas muidu kui okupatsioon sellist korda nimetada, kus võõra riigi võim ja sõjavägi valitsevad.

    Eesti ja eestlaste seisukohalt oli nõukogude okupatsioon palju hullem nii ohvrite arvu kui ajalise pikkuse poolest kui seda saksa okupatsiooniga võrrelda. Need on lihtsalt ajaloolised faktid, mida tahtsin rõhutada, et oleks aru saada miks enamus eestlasi mitte kõige positiivsema pilguga Aljosha ja punase viisnurga peale ei vaata.

    P.S. Loomulikult võib igaüks oma seisukohta avaldada ja selle poolest me muideks erinemegi okupatsiooniajast või ka praegusest Venemaast, et ei pruugi muretseda kui arusaamised ei lange valitseva võimuga kokku. Demokraatlikes riikides ainuüksi vaadete eest kinni ei panda.

    Like

    • Manjana 26. aprill 2017, 23:54

      ma ei tea mis kana sul on selle monumendiga kitkuda, et nii ärevuses oled. pakuks lampi, et sa pidid pioneerina teda valvama, sest kooli ajal olid hea õpilane (välja arvatud ajaloos) ja uhke selle usalduse eest. no midagi peab ju olema, kui pronksist kuju nii hinges istub. kuna ma ei käinud tallinnas koolis, siis ma päris täpselt ei tea, milliseid hindeid oli vaja, et sinna igavest tuld valvama saada.

      või su vanaisa sõdis punaarmees ja hiljem jättis su pärandusest ilma ja nüüd on viha kuni hauani? või ta oli see tüüp, kes otsustas, kes eestlastest siberisse läheb? ja nüüd sa arvad, et peaksid ise selle häbi kuidagi nimelt maha pesema?

      no kui sa kooli ajal suutsid mõelda, siis mis hiljem juhtus, et nüüd siin nii tüüpilist irlika juttu ajad? nagu ajalehest oleks maha kirjutatud. ansip-ilves-ligi tüüpiline möla, kasuta oma mõtlemisvõimet, ürita teemas püsida, fantaseeri. kõik ei ole veel kadunud.

      PS! tavaliselt kirjutan ma siin blogis psühholoogiaga seotud asju, seepärast selline väike psühhoanalüüs. vabandan, kui kogemata valusat kohta tabasin.

      Like

  7. K 27. aprill 2017, 00:12

    Lihtsalt väike tähelepanek, et Pronksiöö ei ole kindlasti olnud ainuke tänavademonstratsioon viimase 25 aasta jooksul. On ju küll ja veel avaldatud meelt Toompeal, Vabaduse platsil jne. Pronksiöö oli Eesti mõistes see kord, kui asjad lappama läksid 🙂

    Like

    • Manjana 27. aprill 2017, 00:16

      nojah, ainus mis lappama läks. eks ma neid teisi ikka tean ka, isegi mõnesid orgunnida aitanud 🙂

      Like

  8. tom 27. aprill 2017, 00:22

    Psühholoogiaga tegeleja kohta ärritud natuke liiga kergelt 😀 Selle asemel, et argumenteeritult väidelda asud lihtsalt lahmima. Aga mis muud üle jääb, faktide vastu ei saa, vaata neid mis küljest tahad. Muidugi on alati võimalus esitada “alternatiivseid fakte” nagu seda teevad nii suur naaber läänes kui teine idas 😀
    Personaalne rünnak ei vaja kommenteerimist, küllap on sul juba endal piinlik 😉

    Tead, see on sinu blogi ja sinu arvamus. Minul on minu arvamus, isegi kui see sulle ei meeldi. Kokkuvõttes olen ma selle avaldanud ja ei leia vajadust rohkem sel teemal vestelda. Ma eriti ei imestaks kui mu kommentaarid varsti kustuvad 😉 aga pole hullu.

    Igatahes ole tubli ja ära võta liiga südamesse kui inimestel on sinust erinevad arusaamad ja nad julgevad seda avaldada.

    Like

    • Manjana 27. aprill 2017, 00:51

      ei kustuta, ära muretse, süütud armsad kommentaarid, miks ma neid kustutama peaks? küll täiesti teemast mööda kommentaarid, aga eks ikka juhtub.
      kas see sinu arvamus just on, julgen ma kahelda, mu arvates on see riigi poolt antud soovituslik arvamus, kogu ajakirjandus oli täna samasugust täis. ja 10 aastat tagasi ka.

      ma vabandan, kuna su aruteluga kuidagi haakuda ei soovinud ja hoopis endale huvitavaid küsimusi esitasin. tunnista, sa norisid tüli, mitte arutelu. aga ära solvu, tule teine kordki ja loe teistel teemadel ka.

      Like

  9. tavainimene 27. aprill 2017, 05:54

    Tänase pilguga tulemusi hinnates tuleb tollasele valitsusele ikka au anda — monument on ju endiselt alles ja iga lääneeuroopalik demokraat saab vabalt selle juures II MS lõppu tähistada. Lihtsalt natuke kõrvalisemas kohas, kus irlikatel ja natsidel ei ole nii mõnus käia provokatsioone korraldamas.

    Like

    • Manjana 27. aprill 2017, 11:18

      Ma kuulasin üleeile mingit Ligi intekat, kus ta rääkis, et neil oli kindel plaan sõdur ära viia juba märtsis. Ma mäletan väga täpselt, et nii nad avalikkusele küll ei rääkinud. Äraviimisest polnud äraviimiseni mingit juttu. Ühesõnaga – nad valetasid kas siis või nüüd. valetamist ma vihkan! Aga põhimõtteliselt on nüüd rahu majas jah, kuigi ma ikkagi usun, et kogu jamas olid siiski võimud süüdi. Liim ja Rebane jt. oleks tulnud varem vait sundida.

      Like

      • tavainimene 27. aprill 2017, 14:34

        Miks Liimi ja Rebase vait sundimine on kuidagi demokraatlikum kui Reva ja Linteri vait sundimine? (Liim oli tegelikult kohtu all ja mõisteti Riigikohtus õigeks alles pärast pronksiööd.)

        Like

        • Manjana 27. aprill 2017, 14:41

          sest liim ja rebane käisid seal kogu aeg tüli norimas. mitu aastat. minuarvates teenisid nemad vene meedia huvi tehes täpselt seda, mis vene meediale meeldis. aga loomulikult ei olnud liim küll mingi vene agent ja rebane oli lihtsalt kummaline. neid oli seal veel, mulle teiste nimed ei meenu.

          see kuidas ajakirjandus linterisse ja teistesse venelastesse russofoobselt suhtus, oli ka ju vaid vesi veskile.

          Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: