Pehme, naljakas ja lihtne

Ma pole ammu ühtegi raamatuarvustust kirjutanud, aga nüüd ma tahaks. Nimelt käisin ma reedel kõrtsis. Kõigepealt olin oma kodukõrtsus ja õppisin selgeks hääletu rääkimise, aga suu pealt lugemist ma ikka ei oska. Kui tuttav vaegkuulja koju läks, suundusin oma tavalisele kojuminekuringile, mis algab Levikaga. Kõik teavad, et Levikas on viimastel aastatel ikaldus ja seal ei käi enam eriti rahvast. Eriti seda vanade kogenud joodikute kontigenti. Mingid suvauitajad ikka eksivad sinna.

Kuid ma leidsin Levikast mõned tuttavad, kes seal tavaliselt ei käi. Mirjami ja Koshkini ja veel mõned. Ja Mirjamil oli kaasas raamat. Mitte et ma alati tuttavaid nähes esimese asjana küsiks: “Millist raamatut sa parasjagu loed?” Eriti öösel neljapaiku kõrtsis. Ma hoopis küsisin, et kus ta, lilleke, varem oli, sest nii huvitav on teada, kuidas inimesed seda teekonda alustavad, mis lõpuks Levikasse jõuab. Tema käis raamatu esitlusel. Ja see on üks väga hea raamat. Ausõna! Igat pidi. Tasus Levikasse sissepõikamist.

Ma räägin Keiti Vilmsi sel nädalal poelettidele jõudnud raamatust kavala pealkirjaga @keitivilms. Esimene asi, mida sa seda raamatut kätte võttes teada saad, on tema pehmus. Raamat on kaetud musta sametiga ja kõik need, kes raamatute puhul hindavad nende dekoratiivset külge, on väga vellkomm.

Teiseks on see raamat ülimalt naljakas. Ma olin tolle reedeöö kella neljaks joonud ära ühe 0,33 liitrise õlle, seega olin ma täiesti kaine ja ka mõnuainevaba, aga raamat oli väga naljakas. Kogu aeg. Mulle meeldivad sõnaväänamised, kalambuurid ja muu selline, mis näitab, et inimene on keelega kodus. Keiti Vilmsi kuulsusrikas sõnaväänaja karjäär sai alguse twitteris. Sama koht, kus ka meie viimane president aega veeta armastas. Kui Ilves-poiss sattus twitterisse öösel peale mõningase hulga alkoholi manustamist ja tema pressiesindajad pidid hiljem käima linnukest sopast kasimas, siis Keiti pillub seal puhtaid pärle, milledest nüüd sai suisa raamatu vormistada. Naljaka. Ülinaljaka, aga ka piisavalt lihtsa, kuna igale leheküljele mahub üks kalambuur ja kõikidele ei jagu sedagi.

raamat

Kui ma ausalt ülesse tunnistan, siis ma ei ole seda raamatut lõpuni lugenud, sest Mirjam oli kade ja ütles poole peal, et ma pean ise selle raamatu ostma. Mirjam ei loe mu blogi ja ei tea, et mulle ei meeldi raamatuid omada 😦

Kuid mulle hakkas Keiti meeldima ja ma tegin seda, mida ma pole kunagi teinud. Ma saatsin talle FB-s sõbrakutse. Ma põhimõtteliselt ei oma FB-s sõpru, kellega ma päriselus tutvunud pole. Mul on praegu ainult üks selline tuttav seal ja ta on tuntud Tartu luuletaja ja ta ise saatis mulle sõbrakutse. Aga Keiti võttis mu kutse vastu. Meil on 20 ühist sõpra, ma arvan, et seepärast. Igatahes olen ma täiega õnnelik, sest nüüd ma saan ta killukesi edasi lugeda, ilma, et ma peaks end uuesti twitterisse registreerima. Jee!

Advertisements

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: