Kas paksul emal on paksud lapsed?

Mul sai üleeile kohv otsa ja nüüd ma olen erk nagu nirk. Eelmine kord oli samamoodi. Ma olen veendunud, et kohvijoomine teeb inimese väsinuks ja seepärast ta seda ergutit pidevalt vajabki, et üldse toimida. No ja kuna ma ärkasin täna juba hommikul vara ja mul tänaseks ühtegi konkreetset tegevusplaani polnud, otsisin millega end netis lõbustada. Kõik blogid loetud, otsustasin suurt eMMi vaadata. Valisin saate maovähendusest. Ma ei saa aru, miks Mallukas oma saateid rohkem ei reklaami, jälle sattusin ülihea osa peale, kus kaks naist rääkisid oma elust paksuna. Kuna ma loen praegu netis raamatut emotsionaalsest söömisest, siis tekkis mul saadet vaadates lausa mitu ideed, millest peaks blogima. Ideid seoses paksuks söömisega.

Seal saates põhjendas üks naine oma üleliigset kaalu ebatervisliku toitumisega, millele pandi alus juba lapsena. Et juba ta ema tegi korralikku rasvast eesti toitu ja tema sõi seda, läks paksuks ja samasugust toitu tegi ta ka siis edasi, kui ta ise emaks hakkas. Ma ei ole selle mõttega üldse nõus. Või ma olen sellega natuke nõus, aga hoopis teispidi, kui tavaliselt arvatakse.

Minu ema ja vanaema on ka kogu aeg väga ebatervislikke toite teinud. Ikka liha ja kartul ja kastmeks on sularasv või paks jahukaste. Salatit ei söö keegi ja toidu kõrvale juuakse piima ja süüakse suurte käärudega leiba. Minu ema on terve elu tugevalt ülekaaluline olnud. No ikka üle saja kilo ja 165 senti pikk. Tal on kaks venda ja üks õde ja kunagi nad kaalusid neljakesi igaüks sada kilo vähemalt. Nüüd ma ei oska täpselt enam öelda, aga ma kahtlustan, et 400 tuleb kindlalt ära. Vanaema nooremana oli väga kõhn naine, ma pakun, et ta läks paksuks alles peale 60 aastaseks saamist. Vanaisa on eluaeg normaalkaalus olnud. Praeguseks on nii vanaema kui vanaisa surnud.

Mina olen enamuse oma elust normaalkaalus olnud. Praegu olen ülemise serva peal ja paar korda on kaheksakümneni ka tõusnud, aga sealt ma olen kaalujälgimisega suhteliselt kiiresti alla saanud. Esimest korda sain selle 80 kätte rasedana ja peale sünnitamist see enne alla ei läinud, kuni ma kaalujälgijatesse läksin ja süüa tegema õppisin. Jah, kaalujälgijates õppisin ma õigesti süüa tegema, sest sealt anti täpsed retseptid, mida jälgida.

Kuid see raamat, mis räägib emotsionaalsest söömisest, kirjutab, et inimesed söövad ennast paksuks mitte sellepärast, et nad ei tea, kuidas tuleks “õigesti” süüa, vaid sellepärast, et nad söövad emotsionaalsetel põhjustel, mitte tühja kõhu pärast. Ma panin “õigesti” jutumärkidesse, sest tegelikult ei ole olemas konkreetset õigesti söömise valemit. Enamus ülekaalulisi inimesi teab väga täpselt kõiki neid reegleid, mida “kõhnumisspetsialistid” toitumisest räägivad. Nad teavad väga hästi, milliseid toite peetakse tervislikeks, millest peaks hoiduma, mis kellaaeg tuleb kui palju süüa ja nii edasi. Nad võivad tundide kaupa rääkida erinevate dieetide headest ja halbadest külgedest. Kõhnad inimesed söövad mida tahavad ja neil on täiesti ükstaspuha, mida toitumisest kirjutatakse, sest neil ei ole probleeme emotsionaalse näljaga.

Kuid selles oli tollel M-šõu naisel õigus, et probleemid ülekaaluga saavad alguse juba lapsepõlves. Mõned on ka ülekaalulised juba lapsena, mõned lähevad paksuks alles natuke hiljem. Nüüd tuleb minu teooria, mida ma sealt raamatust otsesõnu veel leidnud ei ole, aga ma olen pikalt mõelnud oma tuttavatele naistele, kellel on suured kaaluprobleemid. Seal raamatus on emotsionaalsest näljast kirjutatud vähem konkreetselt, sest autor tugineb päris teaduslikele uuringutele. Ja sellist uuringut tehtud vist ei ole. Ma väidan, et ülekaaluliseks lähevad need tüdrukud ja naised, kelle ema neid piisavalt ei armastanud.

Väga julmalt öeldud, aga ma ei ole see, kes hakkab mõõtma, kui palju on piisavalt armastamine. See piisavalt armastamine on nende tütarde eneste peades. Mõned teavad seda armastuse-hoolimise puudumist, mõned teavad alateadlikult ja ei taha endale tunnistada. Tavaliselt oli tegemist emadega, kel oli oma elus nii palju probleeme, et neil lihtsalt ei jätkunud lapse probleemide jaoks enam aega. No see üks naine ju rääkis, et tal oli oma mehega vägivaldne suhe. Ma ei tea kedagi, kel oleks vägivaldne suhe ja tema isa suhtus tema emasse normaalselt. Ehk ka tema emal oli juba vägivaldne suhe. Et tema lapsepõlve probleem ei olnud selles, et ta ema tegi liiga rasvaseid toite, vaid selles, et ta emal olid probleemid, mis ei jätnud ruumi lapse armastamiseks.

Kui nüüd tagasi tulla mu vanavanemate juurde, siis mu vanaisa oli joodik. Ma olen ka siin varem maininud, et ma oma vanaemast põhiliselt mäletan, et ta oli kuri. Mu ema räägib, et mu vanaema oli veel kurjem, kui nad olid lapsed. Mu emal oli kuri ema. Sealt siis need 400 kilo. Minu ema pole kunagi kuri olnud. Ta on heasüdamlik paksuke.

29

Muidugi võib ka nii juhtuda, et emaga oli väga kehv suhe, aga see ei pannud last kurbusest liigselt sööma. Et laps suutis selle tundetusega nii ära kohaneda, et teda see ei häirinud. Minu kogemuse järgi on enamus ülekaalulisi naisi ka väga emotsionaalsed. Kõhnad naised on hoopis tasakaalukamad, ega lase end sellest eriti häirida, et keegi neid südamest ei armasta, ei hoolitse nende eest. Kõhnad inimesed ei lahenda omi probleeme sellega, et ostavad endale kilo jäätist ja söövad selle enda lohutamiseks ära. Kõhnad hakkavad stressiga hoopis rohkem rabelema, teevad sporti, matavad end töösse, muutuvad veel tundetumaks.

Seal raamatus oli veel üks lapsepõlvega seotud jutt, mida mul lapsepõlves ei olnud. Seepärast ma seda ise kinnitada ei oska, aga panen igaks juhuks kirja. Seal kirjutati, et tihtipeale kasutatakse laste premeerimiseks maiustusi. Et kui laps on olnud “hea laps” (ehk käitunud nii, nagu vanemad tahavad), siis antakse talle preemiaks kommi või muud magusat. Et selline kasvatus tekitab lapsel tingrefleksi. Et kommid ongi asjad, millega võib ennast premeerida, mitte toit ei ole selleks, et söögiisu vaigistada.

Vot selline pisut teistsugune jutt enda paksuks söömisest. Kui ma raamatu läbi saan, siis ma kirjutan ka pikemalt. Praegu ma alles loen seda rahulikult. Ärge siis nüüd minu peale pahandage, kui mu jutus mingi asi liiga valusalt tabas. Püüdke selle valuga tegeleda ja sellest vabaneda, siis võib juhtuda, et ei peagi enam dieete pidama või magu vähendama minema. Armastege omi lapsi ja emasid. Kohe on emadepäev. Palju õnne, kallid emad!

Advertisements

Tagged:

9 thoughts on “Kas paksul emal on paksud lapsed?

  1. Klari 12. mai 2017, 15:00

    Väga huvitav teema on see paksuks söömine ja emotsionaalne söömine ja kõik muu. Mina peaks siis ka igasuguste eelduste kohaselt ülekaaluline olema, sest ka minu lapsepõlves söödi (ja mu vanemad söövad tänaseni) kartulit-liha-jahukastet ja ei ainsatki köögivilja. Samuti olen ma emotsionaalne sööja, igavusest sööja, väga suur magusa ja rämpstoidu armastaja. Ma ei jäta kunagi ühtki jäätise, küpsise, kommi, krõpsu või misiganes pakki poolikuks, vaid söön kõik korraga ära. Süda võib pahaks minna, aga pakk tuleb lõpuni süüa. Mind on kodus nii kasvatatud, et toitu järgi ei jäeta 🙂

    Sellel talvel,õnnestus mul lõpuks ometi esimest korda elus ületada maagiline 60 kg piir, kuhu ma oma 175 cm pikkuse juures veel kunagi jõudnud ei olnud. Ma olen eluaeg kaalunud 56-57 kilo kandis. Maagilise piiri ületamiseks nägin ma päris kurja vaeva, tõstes jõusaalis neli korda nädalas suuri raskusi. Jõudsin lausa 62 kilo peale välja, nüüdseks muidugi olen 60 peale jälle tagasi kukkunud ja ennustan, et kukun veel, sest mu treeningkava koosneb suviti peaasjalikult jooksmisest ja mitte niiväga enam raskete asjade tõstmisest.

    Kuna ka kogu mu ülejäänud pere on suhteliselt samas stiilis (sporti nad keegi küll ei tee, niisama kõhnad lihtsalt), siis ma olen ise suhteliselt veendunud, et geneetika ikka mingit rolli siin mängib. Aga samas jälle me oleme kõik heasüdamlikud ja sõbralikud inimesed ja mu vanemad näiteks on varsti juba 50 aastat harmoonilises abielus olnud, nii et võibolla on selles ka asi, et meil pole kurje ja halbu pereliikmeid kellelgi olnud.

    Like

    • Manjana 12. mai 2017, 15:03

      Kas sa pead ennast emotsionaalseks inimeseks? Kas sa tunned puudust, et sul pole partnerit, kes sind armastaks? Kas sa sööd kurbusest üksinduse pärast või sellepärast, et midagi ei tohi järgi jätta?

      Like

      • Klari 12. mai 2017, 15:20

        Kurbus, üksindus ja puudus ja muu selline on mulle üsna võõrad emotsioonid, nii et nende pärast ma küll ei söö. See vist kõlas veidralt arvestades mu kroonilist depressiooni, aga depressioon ei ole kurbus, nii et jah. Muidu ma pean ennast emotsionaalseks inimeseks kohati küll, aga mitte traditsioonilises mõttes. Aga söön ma tavaliselt kas igavusest või enda premeerimiseks (ma olen selles suhtes täiesti kohutav iseenda toiduga premeerija, et isegi erilist saavutust pole vaja, premeerida võib ikka).

        Like

    • Manjana 12. mai 2017, 15:11

      Või tegelikult ma tahtsin öelda, et sa kinnitad ju minu teooriat, et sul ei olnud kurja ema.

      Like

      • Klari 12. mai 2017, 15:20

        Jaa, ma tahtsin ise ka just sedasama oma kommentaariga öelda 🙂

        Liked by 1 person

  2. Nell 12. mai 2017, 18:56

    Mina julgen küll tunnistada, et minu kaaluprobleemid on emotsionaalsest söömisest. Kui on probleeme kurbusega, üksindusega ja üldse õnnetu olemisega neid väga kontrollida ei saa. Aga hea toit teeb olemise hetkeks paremaks ning on täitsa kontrollitav. Ja nii lähebki, et kui meel on kurb ja olemine madalseisus siis isegi enda tahtest sõltumata jalutad külmiku või köögikapi poole “midagi head” ampsama.

    Like

    • Manjana 13. mai 2017, 14:23

      Seal raamatus autor väidab, et emotsionaalne söömine ei lähe eriti lihtsalt üle ja õpetab kuidas sellega hakkama saada. Autor on uurinud erinevate söökide seost erinevate tujudega ja kuidas neid isusid taltsutada.

      Liked by 1 person

  3. Mari 15. mai 2017, 22:02

    Hiline kommentaar. Postituses on juttu kurjast emast. Kas kuri ema võrdub kuri inimene? Kas kuri inimene saab olla lahke ja armastav ema või vastupidi. Tegemisi ei ole kohe kindlasti ainult ema rolliga lapse elus, tegemist on inimese enda rolliga selles sinatses elus.
    Lihtsalt sellised mõtted minu poolt tänasel õhtul.

    Liked by 1 person

    • Manjana 15. mai 2017, 23:01

      ei ole hiline, see on ju viimane postitus.
      ma kahtlustan, et mõni kuri saab olla lahke ka. bipolaarsed on vist sellised, et oleneb, milline periood neil parasjagu on.
      armastus on ka selline kahtlane asi, kus paljud peavad armastuseks ka sellist suhet, kus teineteise peale karjutakse ja mõnikord saab peksa.

      et elu on keeruline, tahtsin ma oma kommentaariga öelda, ja kõik on suhtumise küsimus.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: