Gümnaasiumi lõpetamine ja oraatorlus

Eelmisel kolmapäeval lõpetas mu laps gümnaasiumi ja pärast aktust sõitsime me mõlemad linnast ära. Eile tulin tagasi. Nagu te vist märkasidte, siis ma sel ajal ei bloginud. Aitäh, et kirjutasite huvitavaid komme, mida te 25. aastat tagasi tegite, nii põnev oli eile neid lugeda! Mul ju telefonis netti pole, kuid see ei meenus vaid siis, kui teised oma telefoniasjade peale itsitasid. Vähemalt ühest sõltuvusest olen prii. Kuid kõigest järgemööda.

Suvisel pööripäeval, 21. juunil, toimus ka minu jaoks pöördeline üritus – mu laps sai kätte gümnaasiumi lõputunnistuse. Kui aus olla, siis mina tema hea tunnistuse jaoks küll midagi erilist ei teinud – pakkusin katust ja süüa, koputasin ta toa uksele enne kui sisse murdsin. Kuid miskipärast olin ma teisipäeval nii närvis, et ei suutnud magama jääda. Lõpetamine aina ketras mu silme ees ja mingi imeliku tuju ajel hakkasin ette kujutama, kuidas ma pean lõpetajatele lõpukõne. Kõne mõtlesin ka algusest lõpuni välja. Ja siis jäin magama.

Järgmisel hommikul sain lastevanemate grupikirjast teada, et klassijuhataja otsib lapsevanemat, kes aktusel kõne peaks. Ütlesin lapsele, et selline kiri tuli ja et ma valmistasin eile voodis teki all juhuslikult ühe kõne ette. Kuid laps vist ei kuulnud mind korralikult ja vastas, et see kiri ei rääkinud minust.

Aktus algas kell kolm, lapsed läksid kaheks kohale ja poole kolme aeg helistas laps ja küsis, et kas ma tahaksin lõpuaktusel kõnet pidada, et neil on ikka kedagi hädasti vaja. No kuna mu selgeltnägijavõimed olid minuga eile kõne ette valmistanud, imelik oleks nüüd tõrkuma hakata. Olin nõus.

Tegelikult ei ole ma juba vähemalt kümme aastat avalikult laval esinenud ja ma olen massidele otse esinemist ka pisut peljanud. Eks neid võimalusi ole ikka olnud, aga mul pole sellist imelikku huvi tekkinud. Ma ei tea, mis minuga juhtus. Ma esitasin aktusel kõne enam-vähem täpselt nii, nagu ma eelmisel õhtul ette kujutasin. Ma kujutasin ette ka seda, et ma ei taha puldist ja mikrofoni rääkida, sest see on imelik. Mul on endalgi piisavalt tugev hääl ja usk enesesse, et milleks mulle pult. Kõik esinejad seal pulti ei roninud (lapsed näiteks), aga mikrofoni kasutasid kõik.

Peale aktust sõitsin kohe sõbrantsi juurde, et koos Saaremaale minna, aga sellest ma kirjutan järgmine kord. Samuti sõitis laps aktusega samal päeval koos klassikaaslastega kuskile turismitallu lõpetamist tähistama. Laps jõudis tagasi juba jaanilaupäeval, mina alles eile. Saate aru, mul oli feedlys 88 lugemata blogipositust. Ma ei tea, millal ma need kõik ära lugeda jõuan.

Laps rääkis, et tema jäi oma lõpupeoga väga rahule ja mitu klassikaaslast oli maininud, et minu aktusel peetud kõne oli kõige parem. Et minu kõne oli kõige huvitavam. Oleks ma neile rääkinud, et ma selle teki all ette valmistasin, oleks veel huvitavam olnud.

lopetus2

See pilt on tehtud aktusel peale tunnistuse kätte andmist. Pilt on valesti kadreeritud, kuna lapse issi tegi selle istuvate peade vahelt. Millalgi tulevad päris fotograafide, kellele me poseerime, pildid ka, aga ma ei tea millal.

Lapsele ma õmblesin lõpukleidi ise ja lapsele meeldis. Mina põdesin, kuna ma olen õmblemises iseõppija. Enda riietuse valimine oli sama keeruline. Teate kui palju oli aktusel emasid, kellel keskeakriis kaugele välja karjus? Ikka palju rohkem kui neid, kes end oma nahas mugavalt tundsid.  Ma otsustasin boheemlasliku stiili kasuks. Vähemalt klapib mu sisemusega. Ja ingelliku lapsega ka.

Advertisements

Tagged:

15 thoughts on “Gümnaasiumi lõpetamine ja oraatorlus

  1. LegaalneBlond 27. juuni 2017, 16:03

    Mind hakkas huvitama, kuidas näeb välja karjuv keskeakriis?

    Like

    • Manjana 27. juuni 2017, 17:37

      külli järgmises kommentaaris pakkus välja ühe variandi.

      teised variandid on seotud sellega, et oli ette teada, et vanemad peavad ka ükshaaval lavale minema ja kuidas sa allpool istuvatele lõpetajatele ja külalistele paistad.

      näiteks nii lühike kleit või seelik, mis paljastab jalad nii pikalt, et viib mõtted seksile. lapse lõpuaktus ei ole koht väljapakkuvaks seksikuseks.

      või siis nii kõrged kontsad, millledega sealt trepist alla ronides on abi vaja. See kena noormees lava kõrval, oli selleks, et kõrgete kontsadega tüdrukuid trepist alla aidata. Kui sul on 19-aastane laps ja sa kõnnid kõrgetel kontsadel sama abitult kui tema, on midagi vahepeal õppimata jäänud.

      Like

      • Klari 28. juuni 2017, 12:57

        Mulle meenus praegu kurb tõsiasi, et kunagi eelmisel sajandil, kui mina gümnaasiumi lõpetasin, oli naiste kingade saadavus numbris 42 oluliselt viletsam kui praegu ja ainsad kingad, mis mul õnnestus leida ja mis mulle jalga läksid, olid maailma kõrgeimate kontsadega. Loomulikult oli see esimene kord mu elus, kus mul kontsakingad jalas olid ja mul oli KABUHIRM, et ma käin keset Endla teatri lava kogu oma muljetavaldavas pikkuses maoli maha, kui tunnistuse järgi lähen. (Kuna meie koolis ei olnud aulat, siis meil oli lõpetamine teatris).

        See on ka ainuke asi, mis mul oma lõpuaktusest meeles on. Püsti jäin, muide, aga hirm varjutas absoluutselt kõik muu 😀

        Like

  2. külli 27. juuni 2017, 16:26

    Mulle seepeale meenus ühe tuttava FB feedis nähtud pilt poja lõpetamisele minekust: maani, sädelev, suure dekolteega ja paljastatud õlgadega õhtukleit (emal, eksole). Ma muidu isegi sisimas ei kommenteeri tavaliselt kellegi FB pilte, aga seda vaatasin mitu minutit ja mõtlesin, et huvitav, kas ajad ja kombed on mu enda keska lõpetamisest möödunud 21 aastaga tõesti nii palju muutunud?

    Like

  3. ritsik 27. juuni 2017, 19:55

    Lapse kleit on imeilus!
    Päris huvitav see sinu ettenägemisvõime 😊.

    Liked by 1 person

  4. A. 27. juuni 2017, 20:44

    Mind huvitab hoopis, et millest sa kõnes rääkisid?

    Like

    • Manjana 27. juuni 2017, 21:09

      kuidas ma kooli lõpetasin ja siis kogu saalitäis rahvast nuttis

      Like

      • lendav 27. juuni 2017, 22:25

        Oot, kas nuttis siis, kui sa kooli lõpetasid või siis, kui sa kõnet pidasid? Päris huvitav. Head kõnet on harva kuulda, ehk raatsid pikemalt kirjutada?

        Like

        • Manjana 27. juuni 2017, 22:37

          ma ei taha tervet kõne siia ümber kirjutada. minu enda koolilõpupeol kogu saal nuttis. minu kõne ei olnud nutmaajav, ma arvan.

          Like

  5. Rs 28. juuni 2017, 15:55

    Tore,et jagasid lapse verstaposti meiega. Mölemad olete pildil armsad ja kleit, algaja ömbleja kohta, ilus.
    Mis plaanid lapsel?

    Like

    • Manjana 28. juuni 2017, 19:25

      aitäh! tartusse geenitehnoloogiat

      Like

  6. epp 29. juuni 2017, 01:25

    Hästi tore on näha, et leidub noori naisi, kes gümnaasiumi lõpuaktusel ja ööklubil vahet teevad – riietust pean silmas. Su tütrel on stiilitunnet. Ega õun puust kaugele kuku =)

    Like

  7. lendav 29. juuni 2017, 11:12

    Jaa, kleiti ma üldse unustasin kiitmast, kuigi vaatasin kohe, kui hästi inimene ja riie sobivad.

    Like

  8. lendav 29. juuni 2017, 11:22

    Mu tütar õmbles 9. klassi lõpuks ise omale elektrisinise pükskostüümi, ma pisut aitasin ja ühe õmbleja juures käisime ka abi saamas natuke. Ja aktusel nägi ta kõige lahedam välja, teised olid nagu slaavi harakad, kes ei püsinud oma ülikõrgetel kontsadel püsti ning kleidid olid minu arusaamise jaoks ilmselgelt liiga läbipaistvad ja liiga sätendavad. Ma saan aru, et lõpuaktus ongi väga pidulik ja tähtis koht, suvalises kodukleidis sinna ei minda, aga vaesed tüdrukud nägid välja nagu odav lõbumaja. Aasta varem oli olnud poja põhikooli lõpetamine ja juba seal neid tüdrukuid nähes tütar otsustas, et saab olema ülikond. Tark ja osav laps.

    Üldiselt on vist põhikooli lõpetajad hullemad harakad, gümnaasiumi lõpetajad on juba pisut vaoshoitumad ja viisakamad. Selleltki pildilt on näha, et blingi on, aga mitte enam päris üle võlli.

    Like

    • Manjana 29. juuni 2017, 12:05

      Ühel lapse klassiõdedest oli ka vana väljendi järgi kombenesoon ehk inglise keeles jumpsuit, punane. See oli ülilahe, ta nägi sellega väga hea välja.

      Vaatasin lapse põhikooli lõpupilte. Mu arust olid küll viisaka välimusega tüdrukud, kolm aastat tagasi polnud veel sätendus moes ka.

      Tänapäeval pidada kõvade disainerite lehtedelt saama vaadata, kui keegi koolilõpetajatest on tellinud disainerkleidi. Kuskil olevat olnud üks tuhande eurne kleit ka meie koolist, pole teada, kas põhikool või gümnaasium. Lehele pannakse kleit ja kool, et keegi samast koolist samasugust ei telliks 😀 Aga ma ei teagi milline see kleit oli, ma kuulsin seda umbes nagu külajutuna.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: