Normaalse eestlase jaanipäev

Sel kevadel küsisin mitme inimese käest, et kas nemad teavad, mida üks õige eestlane peaks jaanipäeval tegema. Enamus neist teadis vastust – iga normaalne eestlane peab vähemalt kord elus sõitma jaanipäevaks Saaremaale. Mina kord ammu veetsin jaanipäeva Hiiumaal. Günekoloog väitis, et mu laps sai seal eostatud, aga ma tean täpselt, et me ei nubistanud nii. Kuid Saaremaal ma varem jaani veetnud polnud. Sel aastal sai puudujääk korvatud ja juba ette ütlen – olen ülirahul.

Plaan sai paika juba vähemalt kuu aega tagasi, kui sõbrants vastava ettepaneku tegi ja kõik kõrvalseisvad isikud väitsid, et jee! Jaanipäev sõbrantsi suvekodus on parim, mis nendega juhtunud. Ma olin ka üleni jee, sest normaalse eestlase kuvand vajab proovimist. Paika sai päev, et koolilõpetamise järgi lükkame gaasipedaali põhja, kuna broneerimine on nõrkadele ja Saaremaale üheks ööks ei minda. Jõudsime kolmapäeva õhtu viimasele praamile. Mingid teised, kes ei tahtnud kaasa tulla, arvasid küll, et ka kolmapäevaks oleks juba pidanud broneerima, kuna neljapäeval oli aint pool tööpäeva ja kõik lähevad varem, aga praam oli pooltühi ja sadamas järjekorda ei olnud.

Ma eeldan, et kui mitte jaanipäeval, siis lihtsalt suvisel ajal olete ka kõik teie Saaremaal käinud ja teate, et ..paremat pole kuskil maaaal.. Nii ongi! Nii neljapäev kui reede paistis taevast sulapäike ja ilm oli nii kuum, et reedeks jõudsin ka mina otsusele, et natuke ikka võiks päikest võtta, kuigi see ei vasta mu põhimõtetele. Mul on nüüd ülakehal päevitustriibud!

Ma olen maalaps ja tean täpselt, et vanasti Kesk-Eestis küll jaanipäeval metsmaasikad valmis ei olnud. Saaremaal olid. Meie romantiline pesake nägi kesk kadakaid välja selline. Ma ei tea, mida see kividest asi esiplaanil teeb.

maja

Mul talu nimi pole meeles, aga ta asub Laimjala vallas.

Esialgselt sõitsime me sinna ühe autoga, ehk viis inimest, üks meist peaaegu kahe-aastane. Jaani laupäeval lisandus veel viis täiskasvanut ja kaks koera.

Ja nüüd ma tahaksin teile koertest kirjutada. See ei ole makstud postitus, kuid kui keegi igatseb endale niisugust koera,  kes päriselt armastab tema lähedust, siis võtke see spanjel. Ma ei ole päris kindel, kas ta nimi oli Cavalier King Charles, sest ma ei suutnud sealt pildiotsingust leida varianti, kus on ainult must ja valge, ilma pruunita, kuid pruuniga variant näeb välja selline nagu pildil. ee2a12aaf0581b6ec4113b561025e478-king-charles-spaniels-cavalier-king-charlesOnju ülinumpsi!?! Need on kõige sülekutsumad sülekutsud, keda ma elusees näinud olen. Kui nad kohale jõudsid, siis päris kohe nad sülle roninud, aga õige varsti küll. Ja keegi ei suutnud ei öelda. Nad on nii parajalt pisikesed, et mõlemad mahtusid korraga sülle. Nad eelistasid alati süles magamist üksinda põõnutamisele. Kui keegi arvab, et sülekutsud on rumalad, siis nii see pole. Neid oli kaks ja noorem neist käib võistlustel, kus koerad peavad iseseisvalt läbima pika takistusriba, kus tuleb ronida üle ja läbi mitmete takistuste.

Kui halbadest külgedest rääkida, siis üks neist norskas ikka päris kõvasti, arvestades tema pisikest kasvu ja nummit nägu ja ühel haises suu ja olevat sünnist saati juba haisenud. Kuid muidu on oli mõlemad ülinummid ja kuigi nad olid olid nõus kõigi süles magama, jäi mulle kohati mulje, kui nad oma kaunite silmadega mulle otsa vaatasid, et nad päriselt armastavad mind.

Kuid mida me veel Saaremaal peale koerte nunnutamise tegime. Sõitsime paadiga. Kohalejõudmise esimesel öösel otsustasime väikese paadiringi teha. Ilm oli tuulevaikne ja taevas selge. Päris avamerele me ei läinud. Sealkandis on ülipalju poolsaari, saari ja lahtesid ning nende vahel aerutada on nagu kodutiigis.

paadiga

Paadiga päikesetõusus

Meie käisime esimesel öösel aerutamas, aga jaanilaupäeva päeval otsustas osa seltskonda, et nad panevad paadile mootori peale ja lähevad päris merele. Ja siis need seiklused algasid, mille käigus me ka päästeametile helistasime. Päästeamet võttis kenasti toru ja oli väga abivalmis, kuigi jaaniöö on neil ilmselt kõige tegusam öö aastas.

Esimene kõne paadist tuli siis, kui neil mootoril kütus otsa sai. Helistaja arvas, et tunniga sõuavad nad aerudega meie juurde tagasi. Veerand tunni pärast tuli veel üks kõne paadist ja helistaja ütles vaid “Tšau, Maria” ja siis katkes kõne ära. Proovisime kõigile, kes paati jäid, helistada, aga kõigi telefonid olid kas tühjaks saanud või merepõhja kukkunud. Kuid me ei paanitsenud. Veel.

lilled1

Minukorjatud lilled ja vaade elutoa aknast merele

Meil oli binokkel, millega teise korruse rõdult merele vaadata, et kas nad juba lähenevad. Neid ei paistnud.

Mina tol kadunud telefoniühenduse paadisõidu ajal tegelesin lapse karjatamisega. See on ikka meeletu kui palju on energiat peaaegu 2-aastasel poisil! Nendel päevadel said kõik meie seltskonna 9 täiskasvanut tema järgi ümbruses ringi joosta ja üks inimene oleks küll täiega keel vestil olnud. Vaesed emmed, kes pidevalt nendega rallima peavad! Tema lemmikkoht oli issi auto. Tal oli just see vanus kätte jõudnud, kus ta meelsasti uusi sõnu õpib ja kõike järgi kordab. Ma õpetasin talle auto osasid: me lugesime rattaid ja kangide nimetusi. “Käsipidur” on pisut liiga pikk sõna, aga “pidur” on piisavalt täpne. Numbrid meeldivad talle ka. Kõige lõbusam oli poes see hetk, kui tuli teisest kassast suitsu küsida ja kui müüja üle küsis, et mitu pakki, hüüdis talle poiss vastuseks “kolm!”

Nojah, igatahes mängisin mina autos lapsega, kui rahvas otsustas, et nüüd nad helistavad päästeametisse, sest tund aega on möödas ja nad lubasid poole tunniga meieni jõuda ja keegi telefonile enam ei vasta. Päästeamet võttis kenasti vastu, kuulas mure ära ja lubas tagasi helistada, kui nad Muhu rannavalve kätte saavad. Hetke pärast nad juba helistasidki tagasi ja samaaegselt helises ka teine telefon, mille teises otsas oli meie kadunud paadiseltskond, kes hoopis võõras kohas maale olid läinud, sest ka aeruhoidik oli kuidagi katki läinud.

Seletasime päästeametile, et kõik on hästi lõppenud ja meie sõbrad on elusatena mandrile jõudnud. Huvitav, palju selliseid kummalisi kõnesid jaaniõhtul päästeametile tuleb?

Kuid meie sõbrad olid maabunud kohta, kus parasjagu keegi seltskond tähistas 50-aastast juubelit ja pakkus neilegi süüa-juua. Nad saatsid meile sealt oma koordinaadid ja mina kui ainus kaine, sõitsin neid autoga sealt ära tooma. Kell oli õhtul üksteist läbi, kui me kõik õnnelikena tagasi jõudsime. Plaan kuskile külla suurele jaanitulele minna läks kiirelt vett vedama, sest ka mina otsustasin kiirelt pitsi viina teha, et me oma toredas kohas edasi pidutseda saaksime.

Ja jaanipidu oli vägev. Meil oli vete vahel asuvale maaribale kuhjatud piklik hunnik kuivanud puuoksi, millest me igavesti vägeva lõkke saime. Kuna mul oli ainult mu kehva kaameraga telefon, siis ma seda ei pildistanud. Kuid tuli oli nii kuum, et pool rahvast otsustas ujuma minna ja nemad väitsid, et merevesi oli soe. Mina ei soovinud proovida. Kuid ma võtsin osa järgmisest aktsioonist, kus otsustati, et kõik peavad olema palja ülakehaga. Grilli me tol õhtul ei teinudki, kogu aur läks pigem pidutsemisele. Meie Martiniga proovisime kui kõvasid kajakahääli me teha suudame. Mul on siiani kurk pisut imelik, aga hääled olid vägevad!

Nagu mujalgi Eestis oli jaanipäeva hommikuks kohale jõudnud vihmapilved ja vist alles täna saab öelda, et enam ei saja. Mina jäin oma Saaremaa reisiga nii rahule kui üldse võib. Ma veetsin jaanipäeva Saaremaal ja meie seltskonnas oli ka Jaan ise, kes on nii ilus, tark ja osav, et ma ei julgenud talle isegi külge lüüa.

Advertisements
%d bloggers like this: