Naabrinaine oli täielik rongaema

Eile läks juba mineviku heietamiseks, siis täna ma jätkan. Surnutest halba ei räägita, aga mu põhikooliaegse naabrinaise positiivseks teeneks on see, et ma oma lapsepõlve õnnelikuks pean. Tema lastel oli ikka täielik koeraelu. Ma ei tea, kust vanad eestlased sellise väljendi on võtnud. Juu siis vanad eestlased suhtusid oma koertesse väga halvasti. Tänapäeva eestlased nunnutavad omi koeri küll vähemalt samahästi kui lapsi.

No igatahes oli mul algklassides kuni neljanda klasssi lõpuni sõbranna, kes oli minust kolm aastat vanem ja elas meie peal korteris. Nemad olid alguses samuti emaga kaheksi nagu minagi. Meil oli koos palju põnevaid mänge. Näiteks olime me kaheksi musketärid, aga ma ei mäleta, kuidas see käis. Musketärid ju puu otsa ei roni ja hobuseid meil polnud. Veel mäletan kuidas me korteris radikate peal üksteisele üritasime morse koodis lauseid edastada. Ei tulnud see meil eriti välja ja pidevalt pidi mööda treppe jooksma, et üle küsida, mida teine radiaatoril krõbistas. Aga selle sõbrannaga ei saanud üldse alati mängida, kui tuju tuli, sest tema kohustus oli kõik kodutööd ära teha. Kui ta koolist tuli, pidi ta kõik nõud ära pesema, toad koristama, pesu pesema. Mina ei pidanud iial midagi sellist tegema, minul koristas ja kokkas ema.

Samuti oli naabritüdrukuga nii, et tal ei olnud kunagi kodus kommi. Mul on ka praegu emal alati kommikauss kapiserval ääreni komme täis ja mu lapsepõlves oli samamoodi. Mind pisikesena kommid eriti ei huvitanud. Praegu ma küll komme kodus hoida ei saa, sest need kaovad päris kiirelt kõhtu. Igatahes oli nii, et kui naabritüdruk külla tuli, siis lubasin ma tal alati meie kommid ära süüa, sest temal ju ei olnud. Vot nende kahe asja pärast ma arvasingi, et mul on õnnelik lapsepõlv – ma ei pidanud kodutöid tegema ja mul oli alati kodus kommi.

Mu naabritüdrukul oli ka vanem õde. Ma pakun, et äkki õde oli temast veel 3 ja minust siis mingi 7 aastat vanem. See õde ei käinud kunagi oma emal külas ja oli kogu aeg oma vanaema juures elanud. Nende vanaema elas naaberkülas, 2 kilomeetrit meie külast. Seal, kus meie koolgi asus – Aravetel. Ma olin sõbrannaga seal tema vanaemal ka paar korda külas käinud. Nõuka ajal oli normaalne, et lapsed käisid igal pool inimestel külas. Telefone kellelgi eriti polnud, ette teatama ei pidanud. Kuid tema õde oli eluaeg oma vanaema juures elanud ja ma mäletan, kuidas ma selle üle omaette mõtlesin. Ma mõtlesin, et see naabrinaine paistab ju täiesti normaalne naine, et kuidas saab nii olla, et ta annab oma lapse lihtsalt oma vanale emale kasvatada ja rohkem temaga ei suhtlegi.

Kuid kui mu naabritüdruk sai 18 aastaseks, sain ma teada, et mu naabrinaine ikka ei ole päris normaalne. Varem, kui mu naabritüdruk oli 15 ja põhikooli ära lõpetas, läks ta kuskile linna, vist oli Rakvere, kutsekooli edasi õppima. Tema ema oli juba natuke varem endale uue mehe leidnud ja sellega uue pisikese tütre saanud. Sõbranna võõrasisaga üldse läbi ei saanud, aga pisike õde meeldis väga, lapse hoidmine polnud probleem. Aga, noh, ta läks ära Rakveresse õppima. Kui ta sai 18 ja kutsekool läbi, tuli ta kord oma emale külla. Emal oli vist sünnipäev või midagi ja siis teatas talle ta oma lihane ema, et kallis tütar, sa oled nüüd 18-aastane. Täiskasvanud inimene. Ära enam siia oma nina pista, meie sind rohkem näha ei soovi. No võimalik, et sõnad olid teised, aga mõte oli niisugune. Vot siis ma sain aru, et see mutt on paha tädi, väga paha.

Mina olin siis 15. Mu sõbranna rääkis mulle seda juttu. Ma rääkisin seda juttu oma emale ka. Ma mäletan, et me mõlemad ei saanud aru, et kuidas nii olla saab. Ok, raskendavaks asjaoluks oli see, et vahepeal oli selgunud, et mu sõbranna on lesbi ja sellised uudised levivad nagu kulutuli ja nõuka ajal oli see väga hirmus asi. Tänu minu sõbrannale, on minu ema igasuguste uutmoodi partnerlussuhete vastu väga tolerantne, mis selles vanuses inimestel pole väga tavaline.

Aravete

Talvine pilt minu lapsepõlvekülast. Selles konkreetses majas ma pole elanud, aga mu tädi elas selles küll ja paar sõbrannat ka.

Ma ei ole seda sõbrannat juba päris ammu näinud. 10 aastat kindlasti. Ta elas viimati Tallinnas ja me kohtusime vahest trammis. Oma kahekümnendates vahetas ta sugu ja temast sai mees. Juba lapsepõlves mängisime me rohkem neid mänge, mis poistele meeldivad. Nukkudega mängimiseks olid mul teised sõbrannad. See naabritädi, tema ema, on ammu surnud, nii palju kui ma mäletan. Aga see on ikka nii imelik, kuidas täiesti tavalise välimusega ja isegi väga rõõmsameelne ja pealtnäha tore inimene, võib olla täielik rongaema, alati, kui uue lapse saab, siis eelmise sokutab laia maailma ja unustab ta.

Advertisements

6 thoughts on “Naabrinaine oli täielik rongaema

  1. Vaat kus lops 30. juuni 2017, 13:52 Reply

    Oh, kui huvitav. Olen pisteliselt su blogi jälginud ja nii põnev avastus oli praegu su lapsepõlve elukoht teada saada. Peamiselt sellepärast, et olen isegi sealt kandist pärit ja Aravetel koolis käinud. Mina olen küll veel liiga noor aga on üsna tõenäoline, et mu paps sind nägupidi teab.

    Kurb ainult, kuidas maakohad välja surema kipuvad ja sinna üha rohkem selliseid inimesi, nagu antud rongaema elama jäävad..

    Eesti on ikka väike küll.

    Like

  2. Mette 30. juuni 2017, 14:16 Reply

    Vot siis, olen ise Aravetelt pärit, niiet väga põnev avastus 🙂 Nüüd küll juba 17 aastat seal ei ela, aga lõpetasin seal põhikooli. Naljakas, et ma olen elus väga palju kokku puutunud inimestega, kes on ka sealtkandist pärit, aga kellega me üksteist ei tundnud varem. Praegugi on mul 2 töökaaslast, kes on Aravetelt ja see on lihtsalt jutu sees tulnud vàlja. Üks neist on Sinu vanune ka teine vaid paar aastat minust vanem- aga vot tuttavaks saime alles nüüd Tallinnas 🙂

    Like

  3. Manjana 30. juuni 2017, 14:31 Reply

    Oo, põnev! Ma elasin KETE-s terve oma lapsepõlve ja Aravetel käisin esimesest klassist kuni keskkooli lõpuni 1987, siis tulin Tallinna. Me olime teine lend. Mitmed mu klassikaaslased elavad seal praegu ka ja on jätkuvalt toredad inimesed. Mu ema elab nüüd Käravetel ja seal ma ikka mõned korrad aastas käin.

    Täiesti kindlasti on mul lugejatega palju ühiseid tuttavaid, aga ma ei taha postitustesse inimeste täisnimesid kirja panna, neile ei pruugi see meeldida kui googlist midagi välja tuleb.

    Like

    • Mette 30. juuni 2017, 15:44 Reply

      Arusaadav ja mis tähtsust neil nimedelgi on 🙂 Lihtsalt põnev ka sellist asja avastada.
      Siis elasime sealkandis isegi samaaegselt veidi aega 🙂
      Mina sündisin 1983 ja vennad mul 1987 väljalase 🙂

      Like

  4. Kellukas 2. juuli 2017, 01:28 Reply

    Kas võib küsida kus külas Sa elasid ? Tundub et elasime ühes külas.

    Like

    • Kellukas 2. juuli 2017, 01:48 Reply

      Ups,mul ei näidanud komme..seega ei pea vastama.

      Like

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: