Kuidas mitte haiget saada

Nüüd on Aegnast pea nädal möödas ja mul on tunne, et ma sain siis targemaks ja protsess veel jätkub. Mu tuttav munk oli noorena psühholoog-terapeut, ta õppis alguses seda. Kuna aga psühholoogias puuduvad paljudele küsimustele vastused, läks ta neid otsima budismist. Ma ei tea, kummast ta täpselt mu küsimusele vastuse leidis, aga kui ma küsisin ta käest, et mida teha, et teiste poolt öeldud “õiglane” kriitika haiget ei teeks, vastas ta ilma mõtlemata: “Tuleb lõpetada teiste kritiseerimine ja siis ei saa sa ise ka enam haiget.” See vastus tundus tol hetkel kuidagi nii õige, et ma olen juba pea nädal  järele mõelnud ja endale omaselt püüdnud kontrollida, mida ma teistest mõtlen, et juba eos halbadel mõtetel sabast kinni saaks ja neid julmalt tappa võiks.

Täna sain kokku ühe sõbraga, kellega meil kõik vestlused kipuvad sügavuti ja huvitavaks minema. (Tegelikult sain ma täna erinevatel aegadel kokku lausa kahe erineva sõbraga, kelle mõlemaga jutud alati sügavaks ja huvitavaks lähevad.) Muude teemade vahele tuli jutuks üks juhtum tema elust, kus ta veetis aega seltskonnas, kus üks tüdruk pillas vestlusesse lause, et tal on probleem oma välimusega, et alati, kui ta tutvumisportaalis saadab vastuseks oma pildi, lõpeb teiselt poolt vestlus koheselt ära. Täpsustuseks mainis tuttav, et tollele tütarlapsele pole loodus midagi atraktiivset jaganud. Tuttav rääkis, kuidas seltskonnas olnud mehed üritasid kiiresti juttu ebameeldivalt teemalt kõrvale juhtida, kuna keegi ei oskanud nii keerulisele probleemile midagi asjalikku vastata.

Minu vastus tema probleemile oli, et tegelikult ei ole koledaid inimesi olemas, et vanasõnagi ütleb, et ilu on vaataja silmades. Lisaks on vaataja tavaliselt nii laisk, et teist inimest ei nähtagi objektiivselt, vaid pigem vaadeldava inimese enda silmadega. Kui inimese suurim probleem on see, et ta on kole, siis näevad ka teised teda koledana. Et mul oli noorena täpselt sama probleem, ma arvasin, et ma olen kole ja kui ma nüüd oma tolleaegseid fotosid vaatan, saan ma aru, kui pime ma enda suhtes olin. Ma nägin ennast nende inimeste silmadega, kes mulle kunagi ei öelnud, et ma olen ilus, vaid pigem kritiseerisid mingeid detaile, mis neile minu juures ei meeldinud.

Mina sain oma välimuse probleemist üle siis, kui ma tutvusin oma lapse isaga, kes pidas mind maailma kõige ilusamaks naiseks ja seda ka igapidi tõestas. Need ei olnud vaid sõnad, ta uskuski seda. Kuid loomulikult võttis minu enesehinnangu muutumine aega ja kõigil ju nii tutvustega ei vea. Eriti tänapäeval, kui kogu sotsiaalmeedia elab selfide otsas, kus inimesi hinnatakse kõrgeks aetud keskmise ilu kriteeriumite otsas. Kuid ma ei ole siiani vabanenud halvast tundest, et kui keegi mu välimuse kohta halvasti ütleb, see läheb hinge. Alles natuke aega tagasi ma blogisin sellest.

Need viis päeva, mis on eelmisest nädalast möödunud, ei ole piisavalt pikk aeg, et tõestada, kas mu psühholoog-budisti sõbra teooria töötab või mitte. Kuid ma olen oma mõtete kontrollimisega tegelenud juba pikemat aega. Ma tean, et minu peas istub pidevalt üks moepolitseinik, kes uudistab avalikus kohas inimeste välimust ja annab neile vaikselt omaette hinnanguid. Varem ma püüdsin peas tekkinud negatiivseid hinnanguid ümber sõnastada.

Noh näiteks, et vaatan mingit inimest, kes on selga pannud omavahel täiesti sobimatu kampsuni ja püksid, siis ma mõtlen, et kas too tüüp on vaikselt värvipime, et sellise komplekti peale tuli. Siis võtan mõttel sabast kinni ja leian, et tegelikult on sel inimesel nii ilusad juuksed, et pole vahet, mida ta selga paneb, ta on ikka ilus inimene. Noh et muundan negatiivse mõtte positiivseks. Kuid tegelikult tähendab ka positiivne hinnang kritiseerimist, positiivne kriitika on ju ka kriitika. Et ideaalis peaks suutma inimestesse suhtuda täiesti neutraalselt, ilma et üldse mingit hinnangut annaks. Et hinnanguid võib anda näiteks inimeste tegudele. Või ei peaks neile ka hinnanguid andma, sest mida see muudab.

Näiteks ma olen vanusega päris hästi omandanud oskuse aru saada, kui keegi valetab. (Esineb ka erandeid, valetage julgelt). Vanasti ma sain valetamisest ka aru, aga ma ei teadvustanud, et ta valetab. Ma teadsin, et ta ütles midagi imelikku, aga ma ei teadnud, miks mulle jutt imelik tundus. Nüüd ma tean. Ja ma suudan, enamuse ajast, sellesse tõesti neutraalselt suhtuda, sest joohaidii – KÕIK INIMESED VALETAVAD. Need, kes ütlevad, et nemad ei valeta, valetavad iseendale ja endale valetamine on kõige alatum vale. Ma suudan inimeste valetamisesse suhtuda neutraalselt, ma lihtsalt võtan arvesse, et sellel inimesel on selline nõrk koht, jätan torkimata, et kõik saaks rahulikud olla. (Halb osa minust ikka kipub torkima, päevad pole vennad). Muidugi ei õnnestu see alati 100 prossa, aga ma vähemalt püüan. Teoreetiliselt peaks ju saama teha kõigi hinnangutega nii – jah, on sinine kampsun, tore on, vahet pole.

rand

Fotol on Aegna rand, mille tuul on oma konkreetse suunaga ulmeliseks maastikuks muutnud

Nüüd ongi mul kirjas kaks teed ja ma ei tea, kumb võiks õige olla, või on need kaks momenti hoopis üksteisele järgnevad? Et kõigepealt peaks lahti saama enda madalast enesehinnangust ja järgmisena proovima vabaneda kõikidest hinnangutest ümbritsevale, et need enam mõjutada ei saaks. Või on võimalik kohe alustada sellest, et vabaned kõikidest hinnangutest ja selle käigus kaob ära ka enda madal enesehinnang, mis kõikidele silma torgib.

PS!  Jep, mul on palju aega, et endas tsurkida.

Advertisements

11 thoughts on “Kuidas mitte haiget saada

  1. Rents 7. juuli 2017, 22:57

    Täitsa tõsiselt, ma pole kunagi selle pealegi tulnud, et sind vôiks koledaks pidada. Sa oled omapärase välimusega, st sul on isikupära ja sa oskad seda riietega môjutada.

    Aga minu meelest saab iseenda armastamist ka eraldi harjutada, ilma et selle jaoks ilmtingimata naabrinaist armastama peaks. Lihtsalt endal on kergem kui rohkem oma energiat suunata oma asjadesse ja vähem naabrinaisele môtlemisele.

    Like

    • Manjana 7. juuli 2017, 23:26

      Aitäh!

      Tundub, et sa tead juba loomulikult, kuidas mõelda, et endale vähem probleeme tekitada. Ma pean õppima kuidas mitte omaette kritiseerida näiteks seda, kui ma näen mõnda inimest, kes näiteks valesti jookseb (ja ise ma üldse ei jookse) või näiteks valesti sööb ja ise ma tahaks vähem kaaluda. Ma loen su blogi ja imetlen su eesmärgikindlust ja juba peaaegu tahan mööda seinu ronida (kuigi tegudeni pole jõudnud). Ma olen isegi mõelnud, et kui sa oled nüüd tallinnas, siis ma täiega tuleks sinuga neid imelikke värviliste nubinatega seinu vaatama ja proovima kuidas neid puusi ikka seinale lähemale tuleb suruda.

      Like

      • Rents 7. juuli 2017, 23:49

        Haha, mina kritiseerin ikka päris palju, teatud asjad ajavad hetkega leili. Aga ronima võid alati tulla, ma korra kuus saan isegi ûhe inimese, kes varem roninud pole, tasuta proovikorrale viia.

        Like

        • Manjana 8. juuli 2017, 17:56

          Ma paneks end järjekorda, kõik ajad sobivad. Ma avastasin Aegnal, et minu kontsavabad kinnised tänavakingad on ideaalsed suurest kivist ülesse kõndimiseks.

          Like

  2. wildikas 8. juuli 2017, 17:00

    Mingi imelik oled või?

    See, kuidas inimene välja näeb, on täiesti triviaalne, va juhul kui temaga üks kord kohtudki ja muid “järelduse tegemise võimalusi” isegi ei teki. Ja siis ei ole sel ju mingit tähtsust.

    Sa olid “Suur ja Kole” siis kui Sul miski poliit-religioosne fanatism kallal oli (ja veel ühel, kellega te pidasite seda blogi, kust mind blokkida ähvardasite, sel teisel on see tõbi siiani kallal ja olgu poliitjumal talle armuline ning kustutagu see maniakaalne säde temagi silmades ja tehku temast Inimene…).

    Muidu olen ma Sind “päriselt” vähemalt 2 korda näinud ja midagi õudset küll tuvastanud ei ole, nagu Rents ütles – kenasti väljakantud isikupära.

    Ja selle käesoleva blogi järele oled Sa ju igati ilus inimene.

    Like

    • Manjana 8. juuli 2017, 17:54

      Üks asi veel, mida ma Aegnal õppisin, oli see, et minevikku kohta negatiivseid hinnanguid meeles hoida on ka kahjulik. Ma olen oma selle Suur ja Kole perioodi elu põnevaima periood kasti paigutanud ja ei oma mingit kahetsust vms.

      Like

      • wildikas 8. juuli 2017, 19:12

        Jaa, ma ju loen Sinu blogi.
        Ma lihtsalt nentisin, täiesti emotsioonitult, ausõna. Mis oli see oli – enam ei ole.
        Aga kui ei oleks olnud, siis me ei oleks ju kumbki täna need ilusad inimesed, kes me praegu oleme.

        Kõrvad püsti, saba sirgu ja edasi!

        Like

        • Manjana 8. juuli 2017, 20:00

          Jeeh ja karv läikima 😀

          Like

  3. FIXX 8. juuli 2017, 18:45

    Kes seda mõtet siis kontrollib, kes teisi mõtteid kontrollib. Kui väärtushinnangud on kivistunud, see et neid ümbermõelda ongi valu mis haigetsaamisel tekkib.Sisuliselt sa keeldud ümbermõtlemast ja käivitad sellega vaidlemise ja võitlemise protsessi. Emotsioon on ka protsess.Unistamine ja armastamise protsess ei tekita ju mõtlemisvalu valu. Valetatakse ka selleks, et kohene väljaütlemine on liiga lammutav ümbermõtlemine, pikema ajajooksul tuleb arusaamine, kui tuleb, mõni koormab vihaga enda mõtlemisorganeid. Kontrolli, aga mõtle, et sa üle liigapalju ennast ei kontrolli 😀

    Like

    • wildikas 8. juuli 2017, 19:18

      Kas lühikokkuvõte oleks see, et “me kõik oleme sots normatiivide poolt vangistatud aga olgem vähemalt iseendale leebemad vangivalvurid”?

      Like

    • Manjana 8. juuli 2017, 20:04

      kuna minu teine eesmärk on, et mind ei kontrolliks sõltuvused – kohv, alko, suitsud jm traditsioonid-harjumused, siis on muarust tasakaalus. ma kontrollin end ise mitte välised asjaolud.

      Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: