Oled sa rikas või õnnelik?

Kirjutasin uhke pealkirja, kas pole? Kui nüüd keegi loodab, et ma hakkan oma vaesust või raha seisu lahkama, siis ta eksib. Teate, ma isegi ei teadnud, et suur inimene ei tohiks elada korteris, et ikka maja peab olema või muidu kirtsutatakse nina. Lugesin Indigoaalase postitust ja tema mainis, et olevat kellelgi sellised ootused. Kuna mulle üldse ei meeldi olla ei vaene, rikas ega kesklass, siis ma proovin hoopis välja mõelda, kuidas mõõta seda, kas inimene on õnnelik.

Võtame eelduseks, et inimesel on katus peakohal ja kõht täis, ehk ta ei pea elementaarse ellujäämise pärast muretsema.  Millised võiksid olla järgmised näitajad, et tekiks võimalus õnnelik olla?

Minu lemmik piiblilause on: “Õndsad on need, kes vaimult vaesed, sest nende päralt on taevariik.” Ja ma olen sellega osaliselt nõus, osaliselt mitte. Ma hindan väga kõrgharidust. Alati kui inimene hakkab rääkima, et vot haritus ja haridus, et ma olen nii hea eluülikooli läbinud, et mul pole ülikooli vajagi, siis minu kõrvades kõlab: “Ma olen täiesti loll ja uhke selle üle.” Sellisele tüübile pole mõtet isegi seletada, mida annab inimesele juurde kõrgharidus, ta ei soovi kuulata ja tal puudub oskus mõista. Kuid hoolimata sellest ma arvan, et ta on õnnelikum, kui kõrgharitud inimene, sest tal puudub probleem, et ta midagi ei teaks. Mida haritum inimene, seda paremini ta teab, mida kõike ta veel ei tea ja see teeb kurvaks.

Kuid minu arvates on kõige olulisem eeldus õnnelik olemisele see, kas inimene on üldiselt terve või haige. Mis tähtsust on sellel, kui rikas sa oled, kui sul pidevalt kuskilt valutab? Mul on täna kolmandat päeva nohu ja ma ei taha üldse midagi teha. Jah, ma täidan oma kohustusi, aga igasugune lõbutsemine ei tõmba, sest pea on vatti täis.

Ei pea vist mainima, et depressioonis inimene ei ole õnnelik ja isegi kopsakas loteriivõit ei tohiks seda tunnet muuta. Samamoodi peaks mõjuma erinevad peaga seonduvad probleemid. Costany’s Sparkles mõni aeg tagasi kirjutas, kuidas teda käib kollitamas naaber, kel on luulud, et ta tahab tema korteriga midagi teha. Me just mõni aeg tagasi sõbrantsiga arutasime, et millised luulud on meie tuttavatel vanadel inimestel. Saime päris mitmeid erinevaid: naaber varastab mu asju, igal pool on pealtkuulamismasinad jne.

Kui ma kenasti ausalt enda sisse vaatan, siis mul on ainult üks tobe hirm ja see on siis, kui ma õues käin – äkki ma kaotan oma võtmed ära. Noh et siis ma ei saa pikemat aega tuppa. Aga mis siis, tegelikult pole see ju maailmalõpp. Mõelge teie ka järgi, millised on teie ebaratsionaalsed hirmud ja teadke, et kui te neist lähimas tulevikus lahti ei saa, siis muutute teie ka kunagi samasuguseks luuludega naabriks, kellest noored aru ei saa, aga kes hullarisse ka ei klapi. Sedatüüpi vaimult vaene olemine teeb veel palju õnnetumaks kui raha puudumine.

Kui nüüd uuesti raha juurde tagasi tulla, siis terve hulk eestlasi kannatab luulu käes, mis väljendub hirmus, et neil ei ole piisavalt raha ja asju. Tegelikult neil on raha küll, aga nad kardavad, et äkki pole piisavalt, äkki nad elavad 150-aastaseks. Suure hirmuga koleda vaesuse ees koguvad nad endale koju igasuguseid asju, mida nad ära visata ei raatsi. “Kunagi ei tea, millal mul neid vanu saapaid vaja läheb,” mõtlevad nad ja ei viska kunagi vanu asju ära. Nende kodud on täis vanu riideid, nõusid, jalanõusid, kangaid, voodipesu, plastikust karpe, sest kunagi ei tea, millal neid võib vaja minna ja “Kord ma viskasin ühe karbi ära ja juba järgmisel päeval oli just täpselt seda karpi vaja ja mul ei olnud.”

oks

Et ma tahtsin selle postitusega öelda, et kui tõesti on vaja muretseda, siis tasuks muretseda päris murede pärast ja päris mure on see, et miks ma olen murelik, aga mitte õnnelik.

Advertisements

18 thoughts on “Oled sa rikas või õnnelik?

  1. lendav 10. juuli 2017, 23:59

    Noh… rikas ma ei ole. Kohati olen ka mõnevõrra murelik, sest et määramatust ja teadmatust on palju. Praegu näiteks olen pisut murelik, et kas ma jõuan oma suure tellimustöö tähtajaks valmis, ega ilm mingeid suuri viivitusi ei korralda (padusajus ma ei sae) ja kas mu tervis sellele tempole hästi vastu peab. Aga tegelikult olen ma selle pisikese murelikkuse kõrval päris rõõmus, et ma selle töö sain ja tean, et kui juba midagi valmis hakkab saama, on rõõm ja õnn veel suuremad. Rõõm hästi tehtud tööst, loomingust, kaalub üles isegi saadava rahalise tasu. Raha ma saan muidugi ka, aga selle jaoks on juba “auk” ees ootamas, ei mingit sukasäärde kogumist ja kopsakaid pangaarveid. Veel mitte.

    Üldiselt murelik olemine ei aita lahenduste otsimisele kaasa. Mure pärsib mõtlemist ja loomingulisust. Kas võtta olemasolevat kehva situatsiooni PROBLEEMINA või lihtsalt lahendust vajava olukorrana, on vahe. On olnud aeg, mil ma nägin kõike probleemina ning ei osanud ühtki lahendust näha. See oli väga raske ja kole aeg, vaene aeg. Aga aja jooksul olen suutnud mõtteviisi muuta, nüüd on lahendamatuid probleeme palju vähem, vanu saapaid ning täinahku koguma ei pea ja igale küsimusele leidub kas varem või hiljem vastus.

    Like

    • Manjana 11. juuli 2017, 00:24

      Jah, ma vaatasin su öökulli. Iusaid asju teed, Tean omast käest kui tore tunne tekib, kui ise mingi ilusa asja valmis saad tehtud, Sa teed väga suuri ja väga ilusaid asju! Olen ennegi kunstnikelt kuulnud, et omatehtud pilti on raske ära anda, ka raha eest. Kunstiku elu on vist alati raske. Raamatupidamise aruandega ei teki mul mingit isiklikku seost, rahumeeles võin ta raha vastu vahetada 😀

      Like

  2. Keiu 11. juuli 2017, 00:16

    Mul on ka see võtmete kaotamise hirm. Ma arvan, et see tuleb mul lapsepõlvest (algkoolipõlvest), kui paar korda võtme koju jätsin või kaotasin ja siis pidingi niisama passima, kui ema töölt jõudis. Oli igav, Ja üsna hirmus. Ju’s jättis jälje. Sul ka äkki lapsepõlvetrauma.
    Ja see karbimure – et ei saa ära visata, sest ülehomme nagunii just sellist vaja. Mul on see ka. Aga sellest olen ma pika harjutamisega üle saanud. Sest tavaliselt pole vaja ei karpi ega seda, mida oleks tahtnud sinna sisse panna. Harva on nii sentimentaalne väärtus, et on tõesti väärtus.
    “Kõik on hea. Kõigil neil on hea, kes teavad, et kõik on hea. Kui nad teaksid, et neil on hea, siis oleks neil hea, kuid esialgu, kui nad ei tea, et neil hea on, on neil paha,” olevat Dostojevki kirjutanud. Muretsemine on samamoodi – kui sa teaksid, et on hästi, siis oleks hästi. Aga kui ei tea, siis muretsed, sest ei saa veel aru, et tegelikult pole vaja muretseda. Vms.

    Like

    • Manjana 11. juuli 2017, 00:29

      Mulle meeldib enda kohta mõelda, et ma ei kaota kunagi midagi ja ma tegelikult ei kaota ka, ma pole hajameelset tüüpi. Ma vist üks kord kaotasin lapsena võtme ära, läbi udu nagu meenub, aga muret seoses sellega küll ei meenu. Ma võisin kooli ajal alati ema juurde tööle minna, ta töökoht oli 5 minutit kodust.
      Ma pakun, et peaksin ikka rohkem end pohhuistiks harjutama, siis on võtmetest ka savi 😛 Kuigi ma ei tunne ühtegi vana inimest, kel oleks kõigest savi, selliseid noori tean küll palju.

      Like

      • Kats 11. juuli 2017, 00:46

        Mina jälle olen ukse taga istunud, sest võtit ei olnud (otseselt ära ei kaotanud vaid kaasas ei olnud). Lapsena paar korda, ja nüüd hiljuti kui ajameelsuses suutsin võtmed tööle unustada. Aga hirmu selle ees ei ole, et äkki unustan võtmed kuhugi. Ja üldse hirmu millegi kuhugi unustamise ees, kui juhtub, siis juhtub (neid unustatud/kaotatud esemeid jagub), elu läheb samamoodi edasi, lihtsalt ilma selle asjata.

        Like

  3. Kats 11. juuli 2017, 00:31

    Asjade kogumismaania ei pruugi olla üldse sellest hirmust, et äkki ei ole raha osta vaid selles, et äkki ei ole asendusasja saada. Noh viskan karbi ära ja siis ei leia poest samasugust karpi müügilt enam. See veidi utreeritud näide, sest karbi ikka leiab, aga saabastega nt võib kordades keerulisem olla. No raha võib ju olla, aga isegi tänapäevases kauakülluses ei pruugi kõike saada olla.

    See luulude teooria on huvitav, just see osa, et tänane ebaratsionaalne hirm põhjustab vanaduseks luulud. Kui, siis kas hirmudest vabanemine ikka aitab? Või jääb ajus kuskile protsess kui olemus ikka alles ning mingi mõjuri toimel aktiviseerub?
    Rääkimata sellest, et kuidas tegelikult vabaneda sellistest hirmudest.

    Aga murede kohta on hea tekst Iiri murekivilt – elus on kaks asja mille pärast muretseda, kas oled terve või haige. Kui oled terve, siis ei ole sul millegi pärast muretseda, kui oled haige, siis on sul ainult 2 asja, mille pärast muretseda, kas saad terveks või sured. Kui saad terveks, siis jällegi muresid ei ole, kui sured, siis on 2 asja, mille üle muretseda. Lähed taevasse või põrgusse, kui taevasse, siis jälle muresid tegelikult ei ole, kui aga põrgu, siis oled seal nii ametis sõprade/tuttavate tervitamisega, et aega muretseda ei ole.

    Like

    • Manjana 11. juuli 2017, 18:38

      ma ei oska öelda, kas see aitab luulude vastu või mitte, aga ma lihtsalt arvan, et kui õppida oma mõtteid kontrollima nii, et nad ei käiks ja uitaks ei tea kus ja ajaks kärbseid pähe, siis võiks ju luuludest ka pääseda.

      PS! Sorry, et ma alles täna leidsin, et see kommentaar oli mingil imelikul põhjusel arvuti poolt ära peidetud.

      Like

  4. FIXX 11. juuli 2017, 00:53

    , mure teeb õnnelikuks, sest kui avastad,et võtmed polegi kadunud missugune kergendav õnne tunne ja kui väidad, et muretu inimene on õnnelik siis vaata neid kel pole midagi teha siis näed kui murelikud ja õnnetud on, tõeliselt õnnelikud on need kes ei saa aru,et nad vajavad abi 🙂

    Like

    • Manjana 11. juuli 2017, 11:07

      ma olen väga palju ajast see, kel pole midagi teha, mulle täiega meeldib see. need inmesed, kes on harjunud, et nad kogu aeg midagi teevad ja siis jäävad töötuks vms, need tunnevad end mitte-midagi tehes halvasti. mulle meeldib logeleda.

      need, kes arvavad, et naaber tahab neid nende korterist välja ajada või neilt asju varastab, või luurab nende järel ka ei tea, et nad vajavad abi, aga neurootilisus ei tee kedagi õnnelikuks.

      Like

  5. Anu 11. juuli 2017, 01:26

    Kolmas lõik on puhas kuld! Ma arvan täpselt samamoodi.

    Like

  6. epp 11. juuli 2017, 03:10

    See tervise ja õnne seostamine on sul kümnesse. Muide mu vanaema soovis täiskasvanud sünnipäevalastele alati “tervist surmani” (selle asemel et soovida “palju õnne”). Kõlab harjumatult ja väheke veidralt, onju. Kuid mu meelest sügavalt filosoofiline ja südamlik soov.

    Lugesin minagi huviga neid viimatisi rahapostitusi, mõtlesin endamisi, et rahatagavara ei kata ju ometi kogu seda laia skaalat, mida sõnad “kindlustatus” ja “kindlustunne” tähendavad?

    Rikkusest ja õnnest. Mu oma blogis on tutvustuses muuhulgas lause “olen õnnelik ja rikas.” Mõnigi kord olen kogenud, et lugeja arvab, et rikkuse all pean silmas raha ja vara. Ei, ei pea. Seda enam, et varakuse-skaalal paiknen pigem allpool kohalikku keskmist. Sõna “rikas” tähendus on minu jaoks hulga laiem – tervis, inimsuhted, kogetu. Ja sõna “õnnelik” seostan (võrdsustan) eelkõige sõnaga “hirmudeta”. See on sul väga tabav hoiatus, et vaadakem oma foobiad üle. Kusjuures hirm varalise kindlustamatuse ees on tänapäeval miskipärast üha levinum, hoolimata faktist, et valdavav enamus meist (Lääne kultuuriruumis elavaist) omab kordi rohkem raha ja asju kui ellujäämiseks vajalik, rääkimata mugavusest.

    Liked by 1 person

  7. kuidas kasvatada inimest 11. juuli 2017, 09:58

    Sinu kirjelduse järgi liigitun ma – vähemalt osaliselt – selleks viimaseks inimeseks. Ma olen viimase aastaga päris paljudest asjadest loobunud, aga suve tulekuga avastasin ikka, et mul on X paari suvejalatseid, sest eelmisi pole veel ära visanud (“nendega sobib veel maal olla”) ja ometi ostsin juba eelmine suvi müügist uued (“sest vanad on läbi”).

    Asjade osas – tunnistan – olen ma suutnud piiri pidada. Üldiselt. Mõttetult enam koju ei kuhja. Ka ei oleks vaja, sest ausalt öeldes kui peaks ka vajadus tekkima, peaks ainult perekonnale mainima ja kellelgi IKKA on midagi minule just vajalikku üle.

    Aga raha osas…. mina tunnetan küll, et suurem kogus rahatagavara tagaks vähemalt mingisuguse (näilise?) kindlustunde. Näiteks ei peaks paaniliselt hakkama uut tööd otsima, kui vana ära kaob, vaid saaks võtta rahulikult ja mitte muretseda elamise, söögi, tervise jt asjade eest. Tervise pärast oleks raha omada hea – minul üks peretuttav rääkis loo, kuidas tema hea sõbra vanemal avastati kaugelearenenud vähk ja soovitati Eesti arstide poolt koju surema minna; tema aga võttis välja kõik säästud, mis tal oli ja veel osa pensionist ning läks end Soome ravima. Päris terveks ta ei saanud, aga elas oluliselt kauem kui Eestis ennustatult. Ma tahaks, et – juhul kui mul on tervisega probleeme – siis ei peaks ma panti panema kõike, mis mul on – vähemalt eluasegi võiks ju alles jääda.

    Like

    • Manjana 11. juuli 2017, 11:11

      ma, vist, eelistaks suremist variandile, et päris terveks ei saanud. mulle üldse ei meeldi haige olla, see pole nagu üldse elu.

      Like

  8. Leinakask 11. juuli 2017, 10:06

    Praegusel eluhetkel ei tunne ma hirmu kellegi ega millegi ees. Nii mulle meeldib mõelda. Ometigi käivad mind häirivalt tihti kummitamas unenäod, kus mulle lähedased inimesed on suures hädas ja mina püüan paaniliselt hädaabisse helistada. Mitte kunagi ei õnnestu!
    Vastikud, realistlikud unenäod. Samas on hirmul ka positiivne külg, see muudab inimesed ettevaatlikumaks, vahest ka hoolivamaks.

    Like

    • Manjana 11. juuli 2017, 11:16

      ma arvan, et ma olen ajaga õppinud hirmusid vältima. et ma arvan, et ei karda midagi, aga tegelikult ma lihtsalt väldin neid asju, millega võiks hirm kaasneda.

      mulle meeldib unenägusid seletada. ma pakun, et sa päriselus tahad oma lähedaste eest väga hästi hoolitseda, aga sul puuduvad ressursid (raha, aeg, jõud, oskused), et neid nii abistada, nagu sa arvad, et peaks.

      Like

  9. Leinakask 11. juuli 2017, 16:53

    Päris realistlik selgitus 🙂 Ise ma kippusin arvama, et kuigi ma anna oma lähedaste eest kasvõi hinge kuradile siis ikka jääb midagi puudu ja midagi tegemata. Sinu lahkel loal pöördun teinegi kord oma unenägudega Sinu poole. Jube põnev 🙂

    Like

    • Manjana 11. juuli 2017, 17:08

      unenägudes väljendab end su alateadvus, kes tavalise ärkveloleku ajal hoiab enamasti “suu kinni”, aga teab mida sa sisemas mõtled.

      Like

  10. Tasakaalukunstnik 11. juuli 2017, 22:32

    Õige ta on, et tervis on kõige alus. kuid kas see just inimesed alati õnnelikuks teeb, on iseasi. mõtlesin kunagi nagu Sina, et parem surm, kui tõbiseks olemine. Viimase kuue aasta jooksul on vaatenurk muutunud.

    Kogemus minus minu puhul on see, et sisemine õnnetunne saabub siis, kui sisemised tasakaalud paigas on. see ei ole N hulk asju või vahendeid või inimesi, vaid see on seespoololev teadmine, et ma olen endaga rahul või on mõni väline faktor, mis selle sisemise hõõguse teadvuseni tõstab.

    Tõsi, terveksolemisel on selles oma osa, kuid see on pikem teema ja ma ei hakka siin oma mõtteid esitama. ehk teen ühe postituse mõni teine homme, kui mõte sõnadeks on saanud.

    Likviidse raha hulk teeb õnnelikuks vaid selle inimese, kelle jaoks on see ootamatu leid või kelle jaoks on olnud see eesmärk. Samas jälle eesmärgiga teatud hulk raha omada kaasnevad omad hirmud ja siis see pole enam õnn.

    Palju erinevaid inimesi ja igal oma Õnne tähendus. Tore on teada saada, milles peitub õnne olemus inimeste jaoks.

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: