Minu ehted

Täna tuleb asjalik postitus. Asjadest. Minu ehetest, mida ma kannan. Pidevad lugejad vast mäletavad, et mulle meeldib endale ehteid teha. Meeldib teha, siis meeldib ka kanda. Jah, ma ei ole mingisuguste käsitööd koolis õppinud, vaid ise juutuubi ja peas tekkinud mõtete järgi nikerdanud. Võimalik, et sügisest midagi muutub sel teemal, kuigi ma väga kindel ei ole ja seepärast ka enne ei kire, kui muna pesas.

Sorry, et pilt tuli osaliselt udune. Aga kui keegi vaatab toda kollast värki ja juhuslikult ei tea, millega tegu, siis ilma tagumise osata pildiraamist ja kangast saab väga mõnusa kõrvarõngaste hoidmise aluse. Mul on klambrilööja, millega kanga raamile kinnitasin.

ehted

Kui mul olid kunagi 10 aastat tagasi pikemad juuksed, siis ma kõrvarõngaid ei kandnud, kuigi augud tegin kõrva (klassikalised augud) juba umbes 21-aastaselt. Sellest vanast ajast mul kõrvarõngaid säilinud pole. Igapäevaselt õue minnes hakkasin kõrvarõngaid kandma vast umbes 7 aastat tagasi ja natuke hiljem hakkasin neid ka ise tegema. Kunagi ammu käisid meil korterivargad ja viisid kõik mu kullast kõrvarõngad ära.

Kõik kividega traadist tehtud on mu enda tehtud. Ma olen natuke poolvääriskivide ehk kristallide usku. See tähendab, et ma olen ainult ühe kivi – karneooli – mõju ise kogenud. Mul on karneooliga hetkel üks kõrvarõngas, sest teine kadus ära. Kadus mingi aktiivse amelemise käigus, sest karneoolist kõrvarõngastega saan ma alati seksi, kui vaid tahan. Kui seksi ei taha, siis vastaspoole tähelepanu on ikka kindlustatud.

Enamus ülejäänud kõrvarõngastest on ostetud odavalt ja ekspressionsist.

Allpool on näha kolm sõrmust ja kaks käevõru, mida ma ka alati kannan kui õues käin. Kodus ma ei kanna üldse mingisuguseid ehteid, kui õue lähen, siis panen külge. Sõrmuseid ja kella ka kodus ei kanna, ainult õues. Poodi minekuks panen tavaliselt kella ja ühe sõrmuse. Näiteks oma keskkooli lõpusõrmuse. See on pildil tagumine. Ma ei kandnud seda aastaid ja alles paar aastat tagasi hakkasin kandma. Mul oli ebausk, et mul läheb hõbedat kandes halvasti. Enam ma nii ei arva, pigem vastupidi. Hõbedat peetakse naiselikuks metalliks, juu mul varem oli oma naiselikkusega kehvem suhe.

Kõige õhema sõrmuse kinkis mulle üks hea tuttav, kes ütles, et temale see sõrmus ka kingiti, et tema juures on sõrmus oma töö teinud ja ta kingib selle mulle edasi. Võimetega tuttav väitis, et too sõrmus annab enesekindlust. Kolmanda sõrmuse ostsin osta-st. See sõrmus on palju rännanud. Ma müüjaga ei kohtunud, ta ema kes selle mulle üle andis, väitis, et nad tõid selle Itaaliast.

Ja lõpuks on seal kaks isetehtud nahast käevõru, mida ma peaaegu alati õues kannan. Laiema tegin spetsiaalselt mõeldes, mida ma sellest käevõrust endale tahan. Nagu amulett, teatud omadustega minu jaoks. Ma usun, et kui ma usun, siis töötab. Käevõrud on neetide, trukkide ja erineva suurusega aukudega.

Kokkuvõte. Ma kannan ehted, kuna mulle meeldib neile esoteerilisi omadusi juurde mõelda. Mul on täiesti ükstapuha teemal, et mingist vanusest alates peaksid naised näiteks ainult kulda ja briljante kandma, et odavad ehted on koolilastele vms. Ma ei pea ennast nii tugevaks, et ma nii tugeva mõjuga materjalidest ehteid enda pilli järgi tantsima suudaks panna.

Advertisements

Tagged:

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: