Kas mõnusam on olla tasakaalukas või äkiline?

Igati loogiline vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et tasakaalukas on ikka kõige parem. Kuid mulle tundub, et elu küll seda ei kinnita. Jah, kui su tujud kõiguvad üles ja alla ja sa ise nende kõikumistega kaasa ei jõua minna, on ebameeldiv. Aga kui tujud kõiguvad ja sa ise oled õnnelik nagu laps loksuvas paadis, siis on ju kõik kõige paremas korras ja nii mitmeski mõttes. Ma arvan nii ja pärast viimast nädalavahetust arvan ma niiviisi veelgi enam.

FB-s saab nupule vajutamisega igasugu imelikke “teste” ehk vastuseid küsimata küsimustele. Täna jäi silma, et üks sõber vajutas nupule “milline on su bad-ass poster?”. (Milline oleks hea eestikeelne vaste bad-ass-le?) Tema poster nägi välja alljärgnev ja imponeeris mulle nii palju, et ma tahtsin seda postitust kirjutada:

badass Ma lugesin seda kirjeldust ja leidsin, et kui ma juhuslikult praegu selline pole, siis ma igatahes tahaksin just niisugune olla. Minu nupulevajutus andis vastuseks: “Sa ei peagi igaühele meeldima. Kõigil pole hea maitse.” See lause on lame nagu lapik maa.  Muidugi pean ma kõigile meeldima ja kui ei meeldi, siis pole sul lihtsalt piisavalt aega olnud, et aru saada, kui võrratu ma tegelikult olen.  Mulle on juba mitu aastat meeldinud endast nii mõelda, selline suhtumine on puhtalt alakavaba, aga ei astu ka üle eneseimetluse piiri. Mu arvates. Kuid milline peaks olema inimene, kes saaks kõigile meeldida ja meeldimisega kaasneks ka austus, nagu saab tunda inimese vastu, mitte lihtsalt meeldimine nagu vaadeldakse armsat kassipoega, et oi kui nummi?

Mõnikord mulle tundub, et ma meeldin inimestele pigem kui armas kassipoeg. Kusjuures selline vastsündinud kitty-kät versioon, kellele võib rahulikult sabale astuda, aga ta teeb näo, et kõik on hästi ja hoiab oma küüned kenasti sees, sest teiste küünistamine ei ole kena. Mulle võib rahumeeles näkku karjuda, et “sa pole mu sõber, ma ei kutsu sind sünnipäevale, sest ei taha sinu toidu eest maksta”, aga mina ainult naeratan arusaavalt, sest tegelikult mul on natuke pohhui. Täiesti pohhui ses mõttes, et kuidas peaks minusse puutuma, kui sina nii imelikku juttu ajad? Miks ma peaks solvuma, kui see ei muudaks midagi? Mis siis, et mulle on näkku halvasti öeldud, ütlejal on probleemid, mina olen täiesti normaalne. Ja normaalne inimene ei solvu, kui teistel on probleemid ja nemad sinu suhtes ebaausalt käituvad. Normaalne inimene naeratab ja isegi alla pole midagi neelata.

Tegelikult ma olen inimene ja mul on tunded, emotsioonid, vajadus ennast kaitsta. Mul on ka egoistlikud ainult endast lähtuvad tunded, nagu sulgi, kes sa minu tunnetele ei mõelnud, sest enda probleemid on ihule lähemal. Mul ka! Isegi siis kui nende väljendamine võiks suhetele kahjulikuks osutuda. Sind ju ei kottinud mingi labane sõprusvärk!

Ma reedel reageerisin üle ja ma jäin oma ülereageeringuga sada protsenti rahule. Hiljem, kui kõik emotsioonid olid juba enam-vähem lahtunud, sain teada, et ma olen ju tavaliselt nii tasakaalukas, et ma küll ei tohiks niimoodi inimesi ehmatada. Et üldse ei loe, kui teised käituvad nagu seapojad, nemad võivad, sest neil on probleemid iseendaga ja nad ei suuda normaalse inimese moodi käituda. Et nende imelikust käitumisest tuleks naeratades mööda vaadata. Solvumisest ei ole ju kellelgi kasu, isegi mitte solvujal. Eriti mitte solvujal. Ja kuna mul on kupli all kõik korras ja mind tuntakse kui tasakaalukat inimest, siis ma ei tohiks sellest kuvandist välja karata ja inimesi lihtsalt laksust ehmatama hakata.

Vot ja selle peale ma mõtlesingi, et hell jee tore on olla selline inimene, nagu tollel posteril, mille sai mu FB-sõber. Kõik saaksid tagasi täpselt sama mõõduga, millega nad mulle mõõdavad. Ja mul on õigus oma valu täpselt nii tugevaks hinnata, nagu ma seda ise parasjagu tunnen. Selliseid inimesi, kes teiste tegudele alati täie mõõduga reageerivad, neid austatakse. Nendele ei karjuta näkku ega loobita alusetuid lubadusi. Kuid neid, kes pidevalt teise põse ette pööravad, neid peetakse “tasakaalukateks, kellele võib kogu aeg näkku sülitada ja pohh!”

Uhh, nüüd ma sain küll end vahvalt välja elada!

Advertisements

Tagged:

3 thoughts on “Kas mõnusam on olla tasakaalukas või äkiline?

  1. Triin H (@Triin_H) 18. juuli 2017, 09:53

    Ma olen sellele mõelnud ja mõistnud, et isegi kui keegi käitub nagu seapoeg ja räuskab minu nina all, siis mul on õigus reageerida, sest ta teeb seda minu nina all ja ei ole minu asi seda kuulata. Ajan eemale, räusaku mujal. Mina annan täpselt sama puuga vastu, mul on õigus tunda täpselt nii nagu ma just tunnen, olla selline nagu olen.
    Mina olin kunagi see põse keeraja, enam ei ole. Ma ei ole tige ega hapu, ma lihtsalt ei viitsi enam. Egoist tõstis pead.
    Ma ei ütleks, et mu tujud väga kõiguksid ja ma oleksin äkiline…. Ma lihtsalt ei näe põhjust, miks ma peaksin laskma endaga koledasti käituda. Mul on oma ajaga muudki paremat peale hakata.

    Liked by 1 person

  2. Tasakaalukunstnik 18. juuli 2017, 20:58

    Vahel olen selliste Räuskajate provokatsioonidele allunud inimestelt uurinud, et miks nad oma tegudega sellist räiget käitumist heaks kiidavad. Reaktsioon siis selline, et kuidas nii? Selgitan tavaliselt niipidi, et kui teed seda, mida räuskavas stiilis soovitakse (ehk siis allud provikatsioonidele), siis tähendab see seda, et sellist käitumist aktsepteeritakse. Ja eriti nõme on see, kui normaalselt käituvad inimesed lükatakse tahaplaanile ja tegeletakse sellise Räuskajaga.

    Ükski mõtlev vanem ei allu lapse jonnihoogudele või kisades esitatud nõudmistele. Ja kui see räuskav täiskasvanu on oma lapsepõlves sellise mustriga harjunud, et rünnates ja ahistades ta oma tulemuse saab, siis nii ta käitumist jätkabki. Lõpeb see siis, kuid seda mustrit ei korrata.

    Teine vaade sellistest olukordadest on see, et mitte keegi ei pea täiskasvanud ebameeldiva käitumisega inimest vaikides ja viisakalt taluma. Mitte keegi ei pea: ei lähedane, kolleeg ega ka võõras. Kindlasti ei pea Räuskajale samas stiilis vastama. Piisab lihtsalt ühest rahulikust lausest ja eemaldumisest. Klienditeenindaja puhul tuleks vahetuse ülemus kutsuda. Inimväärikust ei tohi keegi alandada.

    Tõsi elus võib ette tulla olukordi, kus emotsioonide lained üle pea lendavad ja enesekontrolli kaotus vallandub inimese nn tumedama poole. See on hoopis teine teema, kui need emotsionaalsed väljapressijad. Reeglina juhtub seda inimeste puhul harva ja see pole tahtlik ning ettekavatsetud.

    Meeldib

  3. Triin H (@Triin_H) 19. juuli 2017, 13:45

    Mängides suurte liivakastis ja siis taas oma laste pärast natuke väiksemate liivakastis, siis ma arvan, et vahel peab siiski räuskajale räuskama vastu, kuid see peab sisaldama ka midagi ekstrat, mis tekitab selles teises kõhedust. Natuke peab tõmbama seest õõnsaks, nõnda, et ei juleta enam räusata.
    Minu lapse koolis on üks lai leht, parem, rikkam, ilusam, sest nii on talle kodus räägitud. Hakkas minu pojale sisse sõitma. Esiti poeg ignoreeris, kuid ühel päeval üritas noorhärra leht laias kaares mu pojale lõuga anda, teiste laste ees, mu poeg seisvat vales kohas. Jutud räägivad, et mu laps võttis lendavast rusikast kinni ja tõmbas lehekese lihtsalt käpuli, kõigi ees. Häbi nabani, nutt kurgus ja sellest päevast saabus rahu, vähemalt minu poja õuele. Ehk ta vastas pm samaga, kuid see käpuli tõmbamine oli see kõhe osa.

    Ma olen mõtisklenud ning ma ei saa aru miks tolereeritakse räuskajaid, kõikjal saab kogeda, et mida rohkem räuskad, suurema näpuga osutad, kõvemini karjud ja nõuad, seda “parem” oled. Kodus ma õpetan lastele (ja ma ei ole sugugi ainuke lapsevanem), et rääkida tuleb ilusti, mitte karjuda, nõuda, ähvardada. Kui sa tahad, et ma sind kuulen, siis suhtle normaalselt. Ja ma ei oota, et mu lapsed oleksid emotsioonitud puped, vaid nad õpiksid enda emotsioone käsitlema, taltsutama, kontrollima, kasutama jne. Ennast ja teist peab austama.
    Vastuoluline.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: