Nädalavahetus Udu talus

Reedel tegin ma seda sama, mida ka umbes aasta tagasi – sõitsin mootorratta tagumisel istmel umbes 120-150 kilomeetrit tunnis Jõgevamaale Udu tallu, kus toimus ulmeullikeste kahekümnes suvine kokkusaamine Estcon. Lugesin oma eelmise aasta kirjutist ja kes tahavad teada, mis üritusega juttu tuleb, saavad sealt lugeda.

Kõige imelikum, et mul ka täna hommikul, nagu see juhtus juba eila hommikul, siis kui teised kummitusid normaalkombel laupaõhtal kõlanud kaunist laulust “Suur lilleaed” kummitab mul peas üks laul, mida me mitmeid kordi reede õhtul laulsime. Vennaskonna “Kosmosesügis.”

Insener Garini hüperboloidi laulsime ka mitu korda. Hea, et see ei kummita. Internatsionaali ei laulnud, sest enamus ulmeullikestest on keskealised meesterahvad, keda elu on hirmutanud kartlikuks kõige neist erineva suhtes. Ja see ei väljendu vaid vilavas pilgus ja lõkke ümber sosinal lausutud juttudes. Ei, nad on paremini oma tagala eest hoolitsenud. Näiteks edukas eesti krimikirjanik kandis amuletina halbade vaimude vastu “Eesti leegioni” särki. Särki sisestatud tõrjeloits töötas isegi kui särki kohal polnud – tolerastid kuulasid vaikides kummalisi lasteaiastiilis õudusjutte, kus ärevushäiretega täisjõus mees on kuskil tuttavas keskkonnas teise nahavärviga inimest näinud ja pärast ei suutnud see mees enam mitu kuud õhtuti ilma uinuda, kui toda närvisöövat seiklust poleks meenutanud. Kuulajad kuulavad ja noogutavad murelikult: “Jah, ajad on õudsed ja inimesed rumalad.”

Tegelikult peaksin kogu postituse samas laadis kirjutama, sest mitu meest kinnitasid, et kes lööb see armastab. Ehk nad ütlesid otse ja kenasti näkku midagi väga halvasti ja kinnitasid, et nii tehakse ainult omadele ja minu puhul võib tegemist olla suisa armuavalduslaadse tootega.

Peale selle, et ma üldse ei saa aru, miks mulle meeldib see kummaline seltskond, mida sel aastal oli kokku tulnud üle saja, lahkun ma sealt alati ühesuguse mõttega – ma pean kohe kirjutama hakkama. Laupäeval oli seal ettekanne, kus räägiti mille järgi ja kuidas valitakse romaanivõistlusel parimaid käsikirju. Ma sain aru, et mul võib täitsa lootust olla, kuigi pikkade asjade kirjutamine ei tundu üldse minu teetassike olevat, nagu Eveliis ikka taiplikult metafooritseb. Kuid paljud romaanivõitlusele kirjutajad ei oska isegi kirjutada, mul on vähemalt komade ja õigekirja suhtes päris hästi. Kuid ma pole ammu midagi ilukirjanduslikku katsetanud. Otsustasin, et proovin alustuseks oma ulmejutu kirjutamise soone uuesti käima saada ja eks siis vaata edasi.

3g

See on Kilpkonna tehtud grupipilt. Kõik kohalkäinud vist pildistamisele ei sattunud, aga enamus on olemas. Kilpkonn pildistas mind üksikvariantides ka, aga ma näen kõikidel piltidel nii õudne välja, et ma juba mõtlesin, et äkki ikka pikad juuksed ei ole hea mõte. Varem ma jäin alati piltidele hästi. Kuigi vist mitte Estconi piltidele.

Aga, jah, ma olen ikka lühivormi inimene ja rohkem ma sellest nädalavahetusest kirjutada ei viitsigi. VVN kirjutab ka, ta oli ka kohal ja ma sain ta lapsed lõpuks ära näha. Ongi nii armsad, nagu ma ema kirjatükkidest lugenud olen. Ma küll ei viitsiks kolmandat tahta, kui juba kaks perfektset väljalaset on olemas. Muideks – VVN-ga ma estconil mitu aastat tagasi tutvusingi ja ma olen seal paljude toredate, huvitavate, lõbusate, ropendajate, googlilaadse mäluga jp. muude omadustega inimestega tutvunud.

PS! Ma õppisin reede õhtal peaaegu parmupilli mängimise ära!

Advertisements

Tagged:

%d bloggers like this: