Kas kaotamishirm tuleb enne või pärast

August on käes. Viimane kuu üksikemandust ja siis on lihtsalt üksindus. Kui on ema, isa ja laps, siis öeldakse, et pojad lendavad pesast välja ja emal-isal tekivad tühja pesa probleemid. Et nad ei oska enam kahekesi elada, kuna terve elu on lastega koos elatud. Ma ei tea pesavärgist miskit, aga väljalennust on erinevate inimestega erinevaid jutuajamisi olnud.

Kõige hirmsamad on need jutud, kuidas soojast Tallinna kodust väljalennanud linnupojad muutuvad Tartus kotkasteks ja hooravad ja laaberdavad nii et maa must ja koolis ei viitsi enam keegi käia, kui juba värske õhu kätte on lastud. Nii lõpebki Tartulend päris kiirelt ja pisut katkutud varesepoeg tuleb pealinna tagasi ja läheb tööle. Kui läheb. Kõrvad ludus.

Seda muret, ma ise kujutan ette, mu linnupojaga ei ole. No ma ju pole talle midagi keelanud, aga teda üldse ei huvita. Meil on kodus olnud keelatud kartulikrõpsud ja limonaad, sest see pole tervislik, aga see vist ongi kogu nimekiri asjadest ja tegevustest, mis on meie kodus keelatud. Kuid ta pole ise paha peale minekust hoolinud. Mitte et ma oleks pidevalt nii paha peal, et tark õpib teise vigadest. Nii ka ju pole. Ta pole tahtnud sõpradega pidutseda. Ausalt, ma ei keelaks, aga teda ei huvita. Ta eelistab netis mängimist. See pole ta õppimist siiani seganud, miks tulevikus peaks. Segama.

Teine versioon jutte tuleb täiskasvanumatelt ja praeguseks ajaks umbes emavanusesse elanud inimestelt, kes küsivad, et kas juba muretsed ka ja tema käis iga nädalavahetus kodus. Või et ta laps käis iga nädalavahetus kodus ja oli imestunud, kui ema ütles, et hiljem sa enam nii tihti koju ei tule. No meil oli lapsega juttu, et suveks tuleb ikka koju tulla, et siis ühikas ei olda. Täna ta kurtis, et mingi hulk inimesi on täiesti tema arvamust ära ootamata teatanud, et tulevad talle Tartusse külla. Ma tundsin korraks armukadedust sähvatamas, et mida vittu! Et mulle öeldi, et pole vaja külla ka tulla ja kuidas nüüd kõik need teised, ma ei teagi kes, kõik lähevad?!

Mul on kuskil sahtlis alles kiri, mille ma ema jaoks paberile kirjutasin, aga kunagi ära ei saatnud. See on üks väga kuri kiri minu Talinna kooliajast, et ma ei taha iga nädalavahetus emale maale külla sõita. Et ta ei tohi mind sundida, sest ma olen täiskasvanud ja ma ei taha, mul parematki teha. Ma ei mäleta, et miks ma siis üldse kodus käisin, et kas ma siis ikka mõnikord tahtsin. Ma ei mäleta.

Minu lemmikjutt on see, et laste teismeliseiga on möeldud selleks, et lapsed rebivad end vanematest lõplikult lahti. Üldjuhul elavad just emad seda perioodi eriti raskelt üle. No kuidas see pisike udusulis linnupoeg endale järsku tiivad kasvatas ja lendama hakkas? Mis mõttes mu pojuke ei kuula enam mu sõna? Mul on tunne, et ma olen selle eksami edukalt läbinud. Ma nagu ei tunneks praegu mingit kaotamishirmu. Mul on üleni põnev. No ma ei ole ju tervelt 20 aastat üksinda elanud. Milline väljakutse! Ma olen terve see aasta näinud unes lennujaama ja lennukeid ehk lahtiseletatult tähendab see hirmu või põnevust suurte elumuudatuste ees. Vahepeal me vaatasime lapsega neid unenägusid koos. Olukorrad olid isegi sarnased natuke. Me mõlemad ootame põnevusega iseseisva elu algust. Seda kooselamise varianti me ju juba tegime.

Mina ei tea, mida ma septembris tundma hakkan. Laps ju ka ei tea, aga ilmselt on tal seal ülikoolilinnas jube palju tegemist ja emme pai järgi igatsemiseks pole mahti. Oleks ju jube imelik, kui ma lihtsalt sunniks teda Tallinna sõitma, et enda kaotamishirmu maandada. Mida me siis siin kahekesi teeks nii olulist? Oleks nagu mu ema, kes üritab mind iga kord rasvarulliks sööta, kui ma tal külas käin? Ja ma pärast nean end, et sõingi liiga palju. Ebamõistlik ja mitte kuidagi armastust väljendav. Kui inimene armastab kedagi, siis ta peaks tahtma oma armastusobjekti kõike soove täita, mitte valmistada oma imelike soovide täitmiseks armastatule kannatusi. Onju?

linnupojaga

Mina ja tibupoeg. See pilt on aastast 2004, kui Tallinna panoraamil olid mõned tornid vähem.

Advertisements

Tagged:

2 thoughts on “Kas kaotamishirm tuleb enne või pärast

  1. Indigoaalane 2. august 2017, 15:18 Reply

    Ja vahel seda kaotamishirmu ei tulegi …:) minult on nii paljud küsinud, et kas on kurb ja igatsed jne. Ei kurvasta. Mulle tundub, et see on orgaaniline protsess. Ega ta ju päeva pealt lahku. Alates keskkooli algusest on vaikselt vaikselt sõbrad muutunud olulisemaks, ärakäimisi on järjest rohkem ja kuidagi on nii lapsel kui emal tekkinud oma elu.( ja kohustustevaba elu on niiiii mõnus 🙂 )

    Häid uusi algusi 🙂
    (nüüd on Sul aega 3x rohkem kirjutada :))

    Like

    • Manjana 2. august 2017, 15:29 Reply

      Ohh, nii tore, et sa ka nii mõtled!

      Aga ega ta mu aega küll praegu eriti ei võta, et aega ma juurde ei saa.

      Like

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: