Veganlus kui ainus põhjendatud elustiil

Ma olen varem blogis veganlusest kirjutanud. Natuke. Seda, et ma saan sellest väga hästi aru, aga ma ise ei ole vegan, sest ma olen liiga nõrk. Eile lugedes neid jutte, mis seoses tolle ebaõnnestunud neti-veganiga üles tõusid, mõtlesin järgi ja leidsin, et tegelikult olen ma hoopis liiga tugev, et olla vegan. Tugev selles mõttes, mida saab seletada kui kalk, tundetu, ratsionaalne. Sest tegelikult on veganlus ainus elustiil, mis on konkreetselt põhjendatud.  Vajadus veganiks hakata tekib, sest teisiti pole ühel hetkel võimalik. Vegan kui teadlik elustiil võib alguse saada ka ratsionaalsest otsusest, aga tavalisem on inimese tundlikkus ümbritseva suhtes. Ta ei saa teisiti elada, sest tal oleks valus ja paha. Tal endal oleks paha, mitte vaid neil loomadel, keda ebanormaalsetes tingimustes või haige eesmärgi pärast kasvatatakse.

Kohe seletan. Minu vanavanemad pidasid nõuka ajal kodus kõiki erinevaid koduloomi: siga, lehmad, kanad, lambad, koerad, kass. Tol ajal oli ka kodus looma tapmine lubatud tegevus. Sea tappis vanaisa hoovis suure spetsiaalse pussiga, kanad leidsid oma otsa verisel pakul. Laps käsutati selleks ajaks tuppa, et ta ei näeks. Aga ma kuulsin kuidas siga karjus ja mul oli täiesti ükstaspuha, ma oleks näha ka tahtnud. Pärast oli väga huvitav vaadata kuidas siga üles tõmmati ja tükkideks lõigati.

Lambaid ja lehmi kodus ei tapetud. Neid viidi kombinaati. Lambaid peeti villa pärast. Nimesid neil tavaliselt ei olnud ja ega laudaloomadel peale lehmade polnudki nimesid, nad olid ju liikuv liha. Ühel suvel ma sain sõbraks ühe lambatallega ja panin talle nime ka – Puksu, sest ta puksis nii vahvalt, kui käsi pea juurde panna. Ka tema läks lõpuks kombinaati. Siis ma olin kurb küll, sest mul oli temaga isiklik side tekkinud. Vasikad viidi ka alati kombinaati lihaks. Kuid ainult selleks neid suurte siniste silmadega lapsukesi ju mõned kuud toidetigi, et piisavalt suurena ära süüa. Ma teadsin ja ei kahelnud vanavanemate tegude õigsuses. Ma olin lapsepõlves ikka suht tundetu, ma teadsin, et neist tuleb liha ja nii ongi. Kõik täiskasvanud olid ka ükskõiksed, sest nii ju elu käibki, et loom tuleb tappa.

Natuke aega tagasi sattusin kellegagi rääkima, kes ei teadnud, kuidas lehmalt piima saab. No loomulikult ta teadis, et lehma udarast, aga seda, et lehm on inimesesarnane imetaja, kes annab piima ainult peale seda, kui ta lapse saab ja see piim on mõeldud tema vasika jaoks, seda ta ei teadnud. Ma olin sellise teadmatuse peale üllatunud. Mina olen lapsest peale teadnud, et aher lehm läheb tapamajja. Kui ei poegi, oled sa liha. Täpselt nii mõtles enamus inimesi eelmistel sajanditel. Muu polnud oluline, raske füüsiline töö nõudis, et keha peab tugevat toitu saama.

Kuid päris sama tundetu, kui maainimesed ma ikka polnud. Mulle meenub seik, kus kartulikuhjast jooksis välja hiireke, vanaisa sai ta kätte ja lõi vastu kartulikasti surnuks. Ma nutsin ja vanaisa oli väga ehmunud, et ma niiviisi reageerisin. Ta lubas, et ta enam mu nähes nii ei tee. Hiire tapmine oli okei, ainult minu reaktsioon oli imelik. Ma olen ise ka hiiri lõksuga püüdnud ja lapsena vaadanud kuidas elusalt püütud rott nii kaua tünnis ujub, kuni ära upub.

Ma ikka olin lapsena tundetu. Võimalik, et tolle ööpäevase lasteaia tulemus, kus kasvatajad ei suutnud kõikide laste pisaraid pühkida. Kuid nüüd ma enam pole laps. Ma olen mõtlev inimene ja mu tundemaailm on nüüd normaalseks arenema hakanud. Ma ei suuda enam vaadata neid pilte, mida loomakaitsjad netti panevad ja kus on kujutatud piinatud loomi. Ma ei taha vaadata kui telekas näidatakse “uudiseid” autoõnnetustest vms, sest mul on valus. Nagu päriselt on valus. Sama valus nagu siis, kui ma pidin oma väikese lapsega minema kaitsesüste talle tegema ja mul oli valus. Pärast käis lapsega arstil issi, sest teda ei häirinud.

Ma arvan, et natuke on mulle tundlikkust õpetanud ka mu laps, kellel on väga elav fantaasia ja elava fantaasiaga kaasneb ka suurem tundlikkus. Mina suudan rahulikult liha, piima ja mune süüa, sest ma ei mõtle kuidas nad varem elasid. Tema ei pea mõtlema, ta ei suuda näiteks süüa kanakoiba, sest see on ju jala moodi. Lapse saamine on niikuinii elumuutev kogemus.

Ma arvan, et tundetusest saavad kõige paremini aru need, kes on ise kunagi tundetud olnud ja enam ei ole. Tundlik inimene lihtsalt ei kujuta ette, kuidas inimene ei mõista teist inimest ja tema valu, sest ta pole ise selline. Tundetus on nagu mingit tüüpi depressioon, sest ka depressioonis inimene muutub teiste suhtes ükskõiksemaks, sest tal on enda probleemidega vaja tegeleda. Tundetus ei ole vaid loomade vastu, vaid ka inimeste suhtes. Ka võõraste, täiesti võõraste. Ma tean, et mul oli raskem mõista ka teisi inimesi, kui ma tundetum olin. Mitte et ma oleks muutkui lõuksi sõit, sest pohh. Aga niisama vestluses ei saa alati aru, mida teine mõtleb, kui ta midagi räägib, ütleb. Teistest arusaamiseks on vaja mõista rohkem kui sõnade tähendusi. Kui sul on raskusi sinu emakeeles rääkivast inimestest arusaamisega, oled sa ilmselt tundetu ja sööd hea meelega liha kordagi mõtlemata mis toimub.

Ma söön ka liha, sest nii on mugavam ja kiirem. Taimetoitu on keerulisem teha, vaja on palju erinevaid aineid ja kõht läheb kiiremini uuesti tühjaks. Ajakirjandusest jääb  mulje, nagu oleks ainus probleem, et lihasööjatel on alati kõik vitamiinid toidus olemas, ükskõik kui ühekülgne nende toidulaud on ja veganitel mitte. Püha lihtsameelsus!

Ma ei ole uhke, et ma liha söön. Ma tunnen end ebaviisakana või rumalana, kui lihatoitudele jutt läheb. Minu lemmikjutt lihatoitudest on see, et kamoon, kui sa liha sööd, võid täie rahuga ka inimliha süüa, mis vahet seal on. Miks nüüd nina kirtsutad?

Nii, nüüd hakkab jutt pisut metsa minema. Kuid mida ma öelda tahtsin, on et veganid, kes on veganiks hakanud, kuna nad teisiti ei saa, on kõvasti tundlikumad inimesed ka teiste inimeste suhtes ja elavad nii, nagu nemad tunnevad et on hea elada. Nende põhjendus taimetoiduks ei ole see, et näljutan end kõhnaks. Nad armastavad ka iseennast nagu loomi ja teisi inimesi ja seepärast hoolivad nad hoopis rohkem sellest, et nad kõik vitamiinid ja mineraalid kätte saaks, kui seda tavaline loomasööja teeb. Veganite süüdistamine vales elustiilis näitab ainult seda, et rääkija on tundetu egoist.

korvits

See pilt on minu viimasest kõrvitsateost aastal 2015. detsembris. Mulle hullusti maitseb kõrvitsasalat, aga eelmisel aastal ma kelleltki kõrvitsat ei saanud, ei tea kuidas sel aastal joppab.

Advertisements

Tagged:

42 thoughts on “Veganlus kui ainus põhjendatud elustiil

  1. Printsess 4. august 2017, 16:32 Reply

    Minu arvates võiksid mõlemad pooled tagasi tõmmata. Nii lihasööjad kui veganid lähevad oma propagandaga vahel liiale. Mina ise söön liha ja jään alati sööma, seega ei meeldi mulle need veganid, kes on sellest nagu mingi ususekti teinud, muudkui jahvatavad ja jahvatavad, et miks see halb on – ja miks liha ei tohiks süüa. Ma tean seda kõike, aga mind tõesti ei koti. Mina kusjuures usun, et ma täiesti kuulun sinna tundetumate inimeste hulka just selles aspektis.

    Samamoodi lähevad lihasööjad liiale oma murunaljadega veganite suhtes. Iga inimene võiks elada just niimoodi, nagu ta ise tahab – olgu see valik siis milline on.

    Like

    • Manjana 4. august 2017, 16:44 Reply

      Jah, seda küll. Kuigi mind suurt ei häiri, kui keegi midagi reklaamib või propageerib. Mulle teistesse halvustav suhtumine ei meeldi ja enda paremaks pidamine, aga tavaliselt see ka ei häiri, sest ma mõtlen, et näe milline õnnetu alakates vaevlev inimene, et teisi halvustama peab.

      Like

  2. Kadri 4. august 2017, 17:02 Reply

    Maainimesed ei olnud tundetud.

    Like

    • Manjana 4. august 2017, 17:08 Reply

      kui tapmine pole tundetus, mis siis on?

      Like

      • Kadri 4. august 2017, 18:15 Reply

        Näiteks võõraste inimeste tundetuks tembeldamine?

        Algul mõtlesin, et ei hakka vastamagi, sest tahtnud hästi uskuda, et see on tõsine küsimus, mitte trollimise pärast esitatud.
        Aga noh, vastan ikkagi.
        Võimalusi lähenemiseks on vähemalt kolm. Esiteks see, et Su vanavanemad olidki tõesti tundetud. Mina ei tea, pole pädev hindama. Kuigi, kui nad oleksid olnud tundetud, poleks nad ju ometi keelanud lapsel seatapu juures olla.
        Teiseks see, et vanavanemad ei näidanud oma üleelamisi väiksele Sinule. Mina olen kogu aeg maal elanud ja loomi peeti nii minu kodus kui ka vanavanemate juures. Ma tean, mis tunded peres valitsesid nii seatapupäeva kui ka veiste kombinaati viimise eel ja ajal. Ma tean, kuidas vanaema oli pead pidi padja all ja nuttis, kui viimased lehmad läksid. Äkki laps-Sina lihtsalt ei märganud seda?
        Ja kolmas võimalus: kas tundlikkus on tõesti ainult see, mis kehtib liigiüleselt? Kui lastele on süüa vaja, aga vanem on nii tundlik, et keeldub looma tapmast, siis kas vanem pole mitte tundetu oma laste nälja suhtes? Olgu, praegu nii ekstreemseid valikuid õnneks teha ei tule.

        Like

        • Manjana 4. august 2017, 18:29

          vabandan, kui kedagi põhjusta tundetuks nimetasin, aga ma jään enda juurde, et tapmine on tundetuse näitaja, isegi siis, kui tapja nutab.
          ps! ma ju terve postituse kordasin, et ma olen tundetu. ma olengi, kuna ma ei ole vegan.

          Like

  3. ritsik 4. august 2017, 17:11 Reply

    Ma ka pole uhke, et söön liha, aga jah, nii on mugav, pealegi ülejäänud pere nõuab liha.
    Kui saaks kogu aeg head taimetoitu, siis vbla liha ei igatsekski. Usun, et nt Tais poleks raske taimetoitlane olla, sest juba kliima soodustab kergesti seeditavate viljade söömist.

    Liked by 1 person

  4. Kiku 4. august 2017, 17:44 Reply

    Jepp sa oled tugev. Mina nägin 20a tagasi pealt notsu tapmist ja oligi kõik minu lihasöömisega. Siiamaani taimetoitlane. Kui ma vaataks neid tänapäeva asju siis jääks ilmselt täitsa nälga. Muna ma veel söön 🙂

    Like

    • Manjana 4. august 2017, 17:47 Reply

      Ma ei näinud, äkki kui oleks näinud, oleks teisiti mõelnud, kuigi ma ei usu. Hiirte lõksuga püüdmist olen ma ise elu jooksul mitu korda teinud.

      Like

  5. Indigoaalane 4. august 2017, 19:46 Reply

    See oli üks väga hea ja mõtlemapanev postitus. Mul on sarnane minevik – kuue kuuselt pandi sõime , kana olen isegi tapnud ja sureva koera lõi vanaisa meie nähes vastu seina surnuks.
    Kas see ongi põhjus, et mul puudub empaatiavõime ?
    Ma pean selle üle mõtlema.
    Samas, veganlusega ma seda ( ainult) ei seoks. Veganluse põhjuseks võib olla ka globaalne mure ( maad ja loomset valku on järjest vähem), kaaluprobleemid, tervis, trendikus või ka lihtsalt rumalus ja harimatus.
    Kui point on ainult tapmises, miks siis välistada piimatooted, mesi, munad…

    Like

    • Manjana 4. august 2017, 20:41 Reply

      Mitte ainult tapmises, vaid lihtsalt enda tarbeks ära kasutamisel. Näiteks mesilased toodavad normaalselt enda jaoks mett. Inimene võtab neilt mee ära ja annab suhkru, mida mõned kutsuvad valge surm, asemele.
      Kanadega ka sama asi, et kana ei mune selleks, et me tema loote ära sööks, vaid see on tema tulevane laps.
      Piimast ma kirjutasin, et see on mõeldud vasikatele, mitte inimesele.

      Ehk inimene kasutab loomi lihtsalt enda tarbeks ära.

      Aga empaatia on arendatav, kuigi seda pole teadlased kinnitanud, muteada. Ma olen seda enda puhul teadlikult umbes 4 aastat teinud ja mu emotsioonid arenevad tasapisi sellega koos ka empaatiavõime. Ma ei oska täpselt selgitada kuidas ma seda teen, aga peamine on tahtmine ja tahtmine isegi siis, kui sellega kaasnevad “ebameeldivused.” Ma ei taha olla tundetu tükk. Ma olen leidnud endale ülimalt emotsionaalseid sõpru kelle pealt õppida. Emotsionaalne ja närvid läbi ei ole sama.

      Like

      • Annu 4. august 2017, 21:20 Reply

        Eeee, kanamunad ei ole looted, need on ju viljastamata, just sayin’.

        Like

      • ritsik 4. august 2017, 21:24 Reply

        Ma võiks sulle paar kilo enda empaatilisust anda, kui see võimalik oleks, sest mul on üleliia ja see teeb elu päris raskeks. Nii lihtne oleks ainult iseenda tunnete ja mõtetega piirduda ning teiste emotsioone-tundeid mitte ligi lasta.

        Like

  6. ostleja 4. august 2017, 23:26 Reply

    Kõik lõpuks taandub sellele, et ära elamiseks peab kedagi või midagi ära kasutama. Isegi veganid ei ela õhust ja armastusest ning taimi peavad ikka tapma.
    Aga kas see on tundetus või ratsionaalsus, aga minu jaoks on koduloomad, mida süüakse, on inimese poolt selleks aretatud, neid lihtsalt sellisena ei oleks. Noh, maalapse viga… samas ma ei tea, kas ma suudaks mingit looma päris ise tappa (siiani on ohvrid olnud ainult putukad).
    Ses osas olen eriti tundetu, et mulle loomadena meeldivad pigem kiskjad… Lihtsalt juba lapsena oli nt hundist kahju, kui teda kurja ja pahana kujutati.

    Liked by 1 person

    • Manjana 5. august 2017, 13:18 Reply

      see kiskja ja hundi kohta käiv tekst võiks päris psühholoogile täpselt vihjata, millised probleemid sa lapsepõlvest kaasa oled saanud, ma oskan ainult oletada. Ma võiksin sind julgustada, et sa ei ole tegelikult pooltki nii halb nagu sa enesekaitseks mängida üritad. Näita oma pehme poolus välja ja näed, et ega inimesed ei tormagi kohe seda hammustama.

      aga see taimede tapmise jutt on nii igav demagoogia, et ma ei viitsi haigutada ka.

      Like

      • nodsu 5. august 2017, 15:28 Reply

        taimede tapmise jutt ei pea olema demagoogia. puhtalt emotsioonide tasandil on täiesti võimalik, et inimene, kes armastab taimi, on häiritud sellest, kui tal tuleb taimi tappa (viljade söömisega on teisiti, aga sama kehtib siis juba ka muna söömise kohta).

        Me saame end lohutada sellega, et taimedel pole närvisüsteemi, nii et me ei saa neile justkui haiget teha – aga enam-vähem sama lohutusega saab end lohutada ka väga algelise närvisüsteemiga loomi süües. Ja mul on tuttavaid taime-uurijaid, kes räägivad taimede mälust ja sellest, kuidas nad keemiliste signaalidega omavahel suhtlevad (ja omasid taimi võõrastest taimedest eristavad). See ei ole samamoodi suhtlemine nagu meil, aga see on mingisugune suhtlemine. See ei ole samamoodi mälu nagu meil, sest see ei käi närvisüsteemis, aga see on mingisugune mälu, kuigi me ei saa praegu aru, kus nad seda hoiavad. Me ei saa päris välistada, et neil on ka mingisugune asi, mis vastab meie valutajule.

        Uku Masing kiitis-kadestas taimi just sellest aspektist, et taim saab süüa, kedagi tapmata; loomadel (sealhulgas inimestel) sellist võimalust pole.

        Like

        • nodsu 5. august 2017, 15:29

          ma arvan, et me kõik teame kedagi, kes on mõnd “tuttavat” puud või põõsast leinanud. või oleme seda ise teinud.

          Like

        • nodsu 5. august 2017, 15:33

          ja ma saan tuua ootamatust taimele suunatud empaatiahoost sellise isikliku näite, et kui ma tavaliselt teen kuivatatud piparmündist teed, siis ei liiguta ma kulmugi. Aga kui tõin värske piparmündi aja alguses värske piparmündivarre tuppa, siis oli imelik ja õudne neile elavatele lehtedele keeva vett peale kallata.

          empaatiahood ei hüüa tulles.

          Like

        • Manjana 5. august 2017, 15:46

          et inimestest ja loomadest on sügavalt pohh ja voolav veri võtab keele limpsama, aga murtud lilled toovad silmi pisara?

          Like

        • nodsu 5. august 2017, 22:33

          Ei, ei pea olema sügavalt pohh. Lihtsalt võib olla nii, et on pidev teadmine, et ükskõik, mida sööd, kedagi tapad ikka. Ilma süüta ei pääse.

          Ma ise üritan lihakraami söömist piirata, aga paljud vegan-toiduained on teistsuguste eetiliste-ökoloogiliste probleemidega: näiteks sisaldavad need sageli palmiõli ja soja. Kontrollimata päritoluga palmiõli ja soja puhul on suur risk, et need on ebaeetiliselt toodetud. Ma saan Avaazilt ja SumofUsilt iga natukese aja tagant kirju, mis kutsuvad üles andma allkirju kontrollimata päritoluga palmiõli keelustamiseks – sest selle tootmine on seotud orjandusega, loomade elupaikade hävitamisega ja näiteks orangutanide tapmisega.

          Ja kahjuks ei taga isegi palmiõli ökomärgis, et see säästaks vihmametsi:
          http://grist.org/article/2009-08-28-palm-rainforest-kitchen/.

          Mis sojasse puutub, siis kui ma saaks mingi tagatise, et soja on ausalt kasvatatud ja mitte liiga kaugel (muidu tekivad kurjad toidukilomeetrid, asjade kaugelt vedamine panustab kliimamuutusesse, mis hävitab muu hulgas jällegi loomade elupaiku), siis seda sööks heameelega. Teoreetiliselt peaks olema võimalik Ukrainas ja vbla isegi Leedus soja kasvatada ja neid ma kumbagi ära ei põlgaks, aga ma ei ole ühegi tofupakendi peal seda infot näinud, kust tooraine ise pärineb.

          Sellegipoolest austan ma veganeid, sest on austust väärt, kui keegi on valmis vaeva nägema ja mingist oma heaolu osast loobuma, et maailmas vähem kannatusi valmistada. Lihtsalt ei maksa unustada, et loobumisvariante on rohkem kui üks (kes loobub loomsetest toodetest, kes palmiõlist, kes üldse kaugelt toodud toiduainetest jne); ja päris elimineerida ei õnnestu kannatuste tekitamist kellelgi.

          Like

        • nodsu 5. august 2017, 22:40

          vat laboriliha võiks vist küll puhta südametunnistusega süüa – tingimusel, et selle kasvatamine ei ole liiga ressursimahukas (sest siis tuleks jälle elupaikade hävitamise probleem).

          Like

        • Manjana 5. august 2017, 22:52

          Mina söön neid sööke, mis mulle maitsevad ja mille hind mulle sobib. Ma olen nii tundetu, et ma arvan, et kogu see eetilise tootmise värk on muarvates puhas müügitrikk, et rohkem raha küsida ja mul pole mingit probleemi end tundetuks nimetada. Kuid kui ma hakkaks eetikast lähtuma, siis Maxima müüjaid koheldakse nii ebaeetiliselt, et sisuliselt ei tohks ma sealt midagi osta ja peaksin poe ees plakatiga seisma, kuni neid omanikud inimesteks pidama hakkavad. aga ma ei kirjutanud siin postituses ei eetikast ega poliitikast, vaid tunnetest ja emotsioonidest.
          PS! Ka igasugused sildid öko ja eestimaine jätavad mind täiesti külmaks, kui labased müügitrikid.

          Like

        • nodsu 5. august 2017, 23:00

          See, mis kelleski tundeid tekitab, sõltub ka sellest, mis info tal on. Saad rohkem teada ja lõpuks ongi iga söögiga mingi valu ja süütunne.

          Like

        • nodsu 5. august 2017, 23:01

          … ja siis, kui ära ei taha surra, tuleb seda õppida vahepeal kõrvale panema.

          Like

        • nodsu 5. august 2017, 23:04

          aga ühtlasi ajendab see uut infot otsima. sest kui on juba küllalt infot, et mingi kahjutunne tekib pea iga söögiga, siis tahaks ikkagi teha teisi võimalikult vähe kahjustavad valikud. ja seda ei saa puhtalt tunde pealt teha, selleks on vaja kalkuleerida.

          küll ma igatsen, et keegi teeks sellise kalkulaatori, kuhu toksin sisse eri kaupade päritoluriigi ja selle, mis sorti kaup see üldse on, ja kalkulaator viskaks tulemused, mille järgi saab võrrelda.

          Like

        • nodsu 5. august 2017, 23:34

          vaevalt veganil läheks süda liha peale pahaks, kui ta ei teaks, et see on tükk loomast, kes oli kunagi elus.
          tähendab: ilma teadmiseta ei läheks.
          ega teiste teadmisteta muudmoodi ei ole. tead, et palmiõli pärast tapetakse orangutane ja hakkab ka sellest süda pahaks minema.

          Like

        • Manjana 6. august 2017, 00:47

          aga miks sa ei taha tunnistada, et sulle maitseb liha ja puuduvad tunded?

          Like

        • nodsu 6. august 2017, 02:58

          sest see oleks ainult poolenisti tõsi: selles pooles, et liha maitseb.
          tunded ei puudu, aga ma üritan nende päästikuid osaliselt endast eemal hoida, kuna mulle tundub see eetiline valik, mis ma olen teinud, praegu kõige parem (teiste andmete tulles mõtlen vbla ümber).

          seepärast hoidun loomade tapmisega vahetult kokku puutumast, kuigi annan endale aru, et see on mõnes mõttes silmakirjalik – “sööb aga salgab”. sest kui see info päris vahetult kätte tuleks, ei kannataks arvatavasti enam välja. siis tunduks võib-olla kergem ära surra.

          võttes arvesse kasvõi sedasama piparmündikeissi. ja loom on rohkem inimese nägu, talle reageeriks nii seljaaju tasemel ilmselt palju kiiremini ja tugevamalt.

          Like

        • nodsu 6. august 2017, 03:01

          aga ma olen kaalunud seda, et äkki peaks õppima ise ilusti puhtalt näiteks kala tapma.

          sest siis oleks aus – ja teisest küljest, siis ma saaks ise garanteerida, et puhtalt ja korralikult tapetud. umbes nii, nagu ma eelistaks, et keegi, kellel mind on vaja ära tappa, mind tapaks – üritades mulle võimalikult vähe kannatusi valmistada.

          Manjana vastus-küsimus: Ehk sinu jaoks samuti pole tapmisel ja tundetusel omavahel seost. Sa võiksid rahulikult kala tappa, peaasi, et oleks puhtalt ja korralikult?

          Like

        • nodsu 6. august 2017, 03:07

          a vat munasöömine – kui on “õnneliku kana” muna – ei ärata küll mingeid süümekaid. mul pole midagi selle vastu, et kana menstruatsiooni- või isegi abordijäänuseid süüa, kui tema selle eest vastutasuks süüa ja õue mööda siblida saab.

          (mu naabril on sellised üpris õnneliku moega kanad, üks on paar korda minu aeda seiklema tulnud – tähendab, tugevad ja reipad ka! -, peakski hakkama talt mune ostma.)

          selline kohaliku vabapidamisel kana muna tundub ka üks keskkonnasõbralikumaid valguallikaid, mis ma oskan üldse välja mõelda.

          Like

      • Manjana 5. august 2017, 23:05 Reply

        Ei, tunded tulevad seest, ega sõltu infost ega koolis käidud aastatest. Näiteks tunned sa ju mõnikord viha, eks? See viha tekib ise, mitte ei tulene infost vms. Samamoodi on ka keerulisemate emotsioonide ja tunnetega – need tekivad. Veganil lihtsalt läheb süda pahaks, kui pead liha sööma, midagi ei ole teha.

        Like

        • nodsu 5. august 2017, 23:35

          (kommentaar, mis pidi sellele vastuseks tulema, lipsas miskipärast hoopis ülespoole.)

          Like

  7. Tasakaalukunstnik 6. august 2017, 11:01 Reply

    mõtemapanev seos tundetuse ja lihasöömise vahel. arutlesin endamisi kohe hoolega, kas saan ka analoogse tulemuse oma sees. ei saanud. ei pidanudki muidugi, aga huvitav ikka. tegelesin ka tibakese akadeemilise kirjandusega tunnete ja emotsioonide vallas ning arendasin teemat paari kliinilise psühholoogiga. ka nende mõte oli, et Sul on huvitavad seosed tundetuse ja veganlusega.

    Samas inimene võib enda jaoks seostada esmapilgul täiesti seostamatuid teemasid ja valdkondi. Emotsioonide väljendamise aluseks on geneetiliselt edasiantud mehhanismid, mida modifitseritakse õppimise ja sündmuse tõlgendamise abil. Emotsioon ise on funktsionaalne, kuid probleem tekib intensiivuses, sageduses, kohasuses või kestmises.

    Tavainimese jaoks ei pidavat sõnadel tunne ja emotsioon vahet olema. kuid tegelikult on. Üldistatult võib öelda, et sõnad tunne ja tundma tähistavad protsessi, tänu millele saab subjekt millestki teadlikuks.

    Seega on tunne subjektiivne, ehk väga isiklik. Emotsioonid on komplekssed vaimsed ja füüsilised protsessid, mis hõlmavad tundeid. Need koosnevad vaimsest või psühholoogilisest komponendist (tundest) ning kehalisest reaktsioonist. Seega on tunded emotsioonide lahutamatu osa.

    Tunne on ainult psühholoogiline ning sellega ei kaasne kehalist reaktsiooni.

    igal juhul põnevad seosed ja arutlen endamisi sel teemal edasi. Tänan!

    Like

    • Manjana 6. august 2017, 14:21 Reply

      Kuna mind on emotsioonid mõnda aega huvitanud, siis ma olen selle teemaga tegelenud ja sellepärast on need seosed tekkinud.

      Ma kasutasin sõnu “tundmine”, “tundmused” ja “emotsioonid” siin postituses filoloogilises mõttes nõks valesti, et nn. ilukirjanduslikult paremini kõlada.

      Igatahes on sel teemal väga hea filoloogia magistritöö: Ene Vainik. Eestlaste emotsioonisõnavara. 2001. https://www.eki.ee/teemad/emotsioon/emotsioon.pdf

      Like

  8. FIXX 6. august 2017, 22:30 Reply

    Järelikult on olemas sellised inimesed kes ei saa lihavalku süüa ja on ka sellised kes kujutavad ette erinevaid põhjuseid miks nad ei saa süüa seda liha. See on nagu Anoreksia peas kinni.
    Ennemuiste erinevaid koduloomi peeti ainult selleks, et neist tolku oleks ja kui hoolt ei kandnud, siis tulid hundid ja võtsid ära ja olidki vegan või kui saak ikaldus, siis praadisid talvel lund ja olid täielik veekann. 🙂

    Like

  9. […] kelle purki paneb? Mitmes päev kummitab mind seos, mida lugesin Manjana postitusest, kus ta seostas enda jaoks veganluse tundetusega. Ja karnivoor on tugevam ja herbivoor on tundlikum […]

    Like

  10. R K 7. august 2017, 10:00 Reply

    Vanu aegu on jah veidi asjatu võrrelda meie tänapäevastega. Eks võrrelda ju ikka võib, aga no olgem ausad – pelgalt 100+ aastat tagasi polnud linnas suurt rahvast ollagi. Paljud kõplasid oma põllul ja oligi korras 🙂 Tänapäeval aga istume enamuses uhkelt betooni ja asfalti vahel. Ammu ei söö me selleks, et elus püsida, vaid selleks, et erinevaid maitseelamusi ja sõltuvusi rahuldada. Selleks, et tootmist üleval hoida on toiduained kenasti laboris osadeks võetud ja siis jälle uuesti kokku pandud, et oleks võimalikult vähe reaalset toiteväärtust ja võimalikult palju tühja-tähja ning erinevaid sõltuvusi tekitavaid aineid täis, mis toetaks omakorda ravimitööstust 🙂 Ehk siis tööstus toetab ikka tööstust. Asjata pole enamus toodetest, mis me endale suhu paneme (ükskõik kus maailmanurgas) alla 10 suurettevõtte/koprpratsiooni käes – ikka selleks, et kasum kenasti selle 0,1% kätte juhtida ja tootmist võimalikult optimeerida. Seda nii loomapiinamise kui ka orjapidamise hinnaga. Aina raskem on vältida tooteid, mis ei oleks moel või teisel mõne suure hiiu ja tema kasumiga seotud.
    Ja siis tulevad mängu väikeettevõtjad(mahe,öko,vegan), kelle tooteid saavad endale lubada taaskord üsna väikene protsent maailma rahvastikust. Ja kuidas see väike protsent seda endale lubada saab? Ainult läbi selle, et see väike protsent elab ülejäänud maailma kulul/arvelt. Ei saaks keskmine eestlane osta haast ja emmist endale 5 eurost särki, kui tootjamaal makstaks töötajale samaväärset palka kui siinsele ostjale. Ehk siis, kõik on ikka kenasti omavahel seotud. Ja nii väga kui keskmine läänekapitalist endale ka ette ei kujuta, et tema raha tuleb kuskilt äri-taeva-jumalalt ja geniaalsusest, siis tegelikult oleme ausad – see tuleb kõik millegi ja kellegi arvelt. (rääkides hoolimisest, tunnetest ja emotsioonidest)
    Ja no sama on loomulikult ka loomatööstusega. Selleks, et lettidel oleks 500 erinevat lihatoodet, ja neid oleks “piisavalt”, käib ületootmine. Selleks, et seda kasumlikult teha, ilmselgelt lõigatakse nii mõndagi nurka ümaramaks 🙂 Taaskord, laskub suurem osa optimeerimise valudest töötajatele ja loomadele. Omanik võtab õigustatult võlud dividendinena välja 🙂 Loomulikult on ka omanikel riskid ja asi pole nii mustvalge, aga ei saa siiski rääkida sellest, et ainult tänu läänele elab ülejäänud maailm nii hästi.
    Ja tulles nüüd tunnete ja emotsioonide juurde, siis kas vaene odavat viinerit ostes on tuimem/tundetum, kui rikas, kes ostab öko-mahe-tofut ja kelle rikkus tuleb vaese arvelt?

    Like

  11. FIXX 7. august 2017, 18:34 Reply

    Iga emotsioonile võib mingi lookese üles ehitada nt. tapmine on selgelt seotud surmaga seega annab loole, inimestele või ideoloogiale negatiivse emotsiooni ehk tunde, kui kirjeldada priskeid roosasi nodsusi tuleb ju hea emotsioon, aga veganil tekib emtsoon mis seostub nodsude tapmisega, sest see õigustab ju teda taimetoitu sööma. Kui tekib mingi polariseerumine saab koge sõdapidada. Veganid sööge kartulikrõpse, uskuge see toit on teile loodud ja parim. 🙂

    Like

  12. epp 7. august 2017, 19:09 Reply

    Nii intrigeeriv postitus. Sina ikka oskad! =) Pluss hulk mõtestatud ja mõtlemapanevaid kommentaare. Tasakaalukunstniku ja R.K. omad meeldisid eriti.

    Kasin kuu aega tagasi sattusin lugema teemaga ideaalselt hakkuvat raamatut “The Mindful Carnivore”. Raamatu tagakaanelt: /…/ Author Tovar Cerulli delivers new insight in the too often simplistic vegetarian versus carnivore argument, lays bare the often complicated relationship with the food we eat, exposing the many myths and prejudices that pile up on our plates./…/ Navigates our role in the cycle of life in a way that is spiritual, intuitive, and profoundly real /…/
    Hea täiendus nii lihasööjate kui veganite lugemismenüüle, mu meelest.

    Like

  13. R K 8. august 2017, 09:57 Reply

    Lihtsalt infoks, enamuses kartulikrõpsudes on piim sees 🙂 Üldse, kui veidi süveneda, siis topitakse piima ja selle derivaate absoluutselt igale poole. Sama on suhkruga. Ei tea miks küll :D? Ikka seepärast, et suhkur oli, on ja jääb üheks võimsamaks legaalseks sõltuvust tekitavaks aineks ja piimatööstusel pole midagi selle piimaga targemat peale hakata 🙂
    Aga kui nüüd emotsioonid kõrvale jätta, siis ajaloos on olnud küllalt tooteid, aineid, taimi+loomi, mida kunagi kasutati massiliselt ja nüüd praktiliselt üldse mitte ja vastupidi. Seega, kui vaadata seda veganluse teemat, siis oma osa on kindlasti ka sellel, et inimestel on lihtsalt siiber oma toidusedeli ülesehitamisest pelgalt loomatööstusele, seda enam, kui sellega kaasneb taoline negatiivne furoor.
    Ja no see, et keskmine eestlane on igale uuele asjale 100+1% sõrad vastu on ju elementaarne :D:D:D
    Omamoodi on see nunnu ja kohati marurahvuslik, paraku on sellel(nagu kõigel siin ilmas) ka teine külg. Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas jaurata oma traditsioonide ja muu säärasega annab irooniliselt hagu alla just selle väikese rahvuse kadumisele…tahame seda või ei.
    See, et normaalne eesti mees tunneb end maksani puudutatuna, kui õllele sent otsa läheb ja tsiteerib selle peale ainukest raamatut, mida ta elades lugenud on, on kurb…
    Eks sama on lihaga. Muidugi võib siinkohal taaskord “tsiteerida” ainukest filmi, mida keskmine eestlane näinud on – viimset reliikviat, kuidas vanasti ikka ainult liha kerre aetigi…aga noh…jah…Ei old ikka päris nii, kui veidi faktidesse süveneda.
    Ja no mis isegi olulisem – meie tänased haigused ja suurem osa probleeme ei ole tekkinud viimase 5 aasta vegan-hulluse tõttu, vaid sellele eelnenud liha-piimakultusel(nb. oluline on lisada, et liha+piim iseenesest pole saatanast, küll aga on kuritahtlikud viisid, kuidas seda liha-piima koheldakse/töödeldakse – tervislikkusest on asi ikka väga-väga kaugel, seda nii toote enda kui selle tarbija jaoks).
    Lühinägelikkus on muidugi lolli õigustus… Tuua välja nii Eestist kui ka välismaalt üksikuid juhtumeid, kus mõni vegan on lapsele liiga, teinud on populism oma vürtsikamas kastmes. Samas ei saa ajakirjandust süüdistada. Samamoodi nagu iga õllehinnale lisatud sent kutsub esile uue joriseva revolutsiooni, samamoodi vihkab “normaalne” eestlane rohelist ja eelistab ikka “kohalikku” läti-poola-leedu siga, mida talle lõkke särisedes lippu lehvitades pähe määritakse.
    Aga jah, igale emotsioonile, faktile ja mis iganes vidinale saab oma ususekti taha – täiesti nõus 🙂 Ja selge on, et eks igaüks arvab midagi või siis ei arva 🙂
    Ise tarbin liha-piima harva. Mulle meeldiks, kui ma suudaks/saaks olla ilma loomseta, aga kahjuks erinevad asjaolud 100% taimsele üleminekut ei luba. Üheks oluliseks faktoriks seejuures on laiskus ja mitte väiksem osakaal on sellel, et ilmselgelt toimub loodusliku ja taimse sektoris tuntav ülehindamine ja rikastumine(ma ei pea silmas keskturu tädi Maali kaalikaid..veid üldisemalt).
    Tulevikus(võimalik, et nad juba seda ka teevad) võiks teadlased laboris lihtsalt liha kasvatada, ilma loomse-isiku kohaloluta. Rakke nad ju paljundavad üsna eduliselt, mõni asi see peekongi siis kasvama panna. Olekski sellised suured külmhallid, kus siis nurgas kobrutaks lihakänakas – no, et kasvaks nagu tomat 🙂 kui valmis kukuks potsti pakendisse ja valmis. Milleks jaurata mingite maaharimiste, söötmiste tohutute tööjõumuredega jms.

    Like

    • Manjana 8. august 2017, 10:41 Reply

      Hea artlus! Muideks, see keskmise eestlase jutt kehtib pigem vanema põlvkonna kohta. tänapäeva noored ei ole enam ei viimset reliikviat näinud, ega seda raamatut lugenud, mida nende vanemad. Samuti on nende suhtumine maailma teadlikum ja mitte selline marurahvuslik nagu vanadel. Muidugi mitte kõigil noortel, sest sotsiaalne kihistumine on kõvasti suurem kui veel 10 aastat tagasi.

      Kuid piim on tõesti kõikjal ja ma olen suht sõltlane. ma ei tohi antibiotsiga samal ajal mitu tundi piimatooteid tarbida ja nüüd ma tean kuidas ma neid ikka armastan.

      Like

  14. murulane 9. august 2017, 12:39 Reply

    Manjanaga päri! Aga too koera vastu seina surnukslöömise jutt ühes kommis tõi mulle silme ette tolle vanamehe eesti kahekroonisel,kes kirjutas: eestlane on tundetu,loomade vastu julm, olemiselt mats ja täielikult ebainimlik tõbras!

    Like

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: