Veganlus kui ainus põhjendatud elustiil

Ma olen varem blogis veganlusest kirjutanud. Natuke. Seda, et ma saan sellest väga hästi aru, aga ma ise ei ole vegan, sest ma olen liiga nõrk. Eile lugedes neid jutte, mis seoses tolle ebaõnnestunud neti-veganiga üles tõusid, mõtlesin järgi ja leidsin, et tegelikult olen ma hoopis liiga tugev, et olla vegan. Tugev selles mõttes, mida saab seletada kui kalk, tundetu, ratsionaalne. Sest tegelikult on veganlus ainus elustiil, mis on konkreetselt põhjendatud.  Vajadus veganiks hakata tekib, sest teisiti pole ühel hetkel võimalik. Vegan kui teadlik elustiil võib alguse saada ka ratsionaalsest otsusest, aga tavalisem on inimese tundlikkus ümbritseva suhtes. Ta ei saa teisiti elada, sest tal oleks valus ja paha. Tal endal oleks paha, mitte vaid neil loomadel, keda ebanormaalsetes tingimustes või haige eesmärgi pärast kasvatatakse.

Kohe seletan. Minu vanavanemad pidasid nõuka ajal kodus kõiki erinevaid koduloomi: siga, lehmad, kanad, lambad, koerad, kass. Tol ajal oli ka kodus looma tapmine lubatud tegevus. Sea tappis vanaisa hoovis suure spetsiaalse pussiga, kanad leidsid oma otsa verisel pakul. Laps käsutati selleks ajaks tuppa, et ta ei näeks. Aga ma kuulsin kuidas siga karjus ja mul oli täiesti ükstaspuha, ma oleks näha ka tahtnud. Pärast oli väga huvitav vaadata kuidas siga üles tõmmati ja tükkideks lõigati.

Lambaid ja lehmi kodus ei tapetud. Neid viidi kombinaati. Lambaid peeti villa pärast. Nimesid neil tavaliselt ei olnud ja ega laudaloomadel peale lehmade polnudki nimesid, nad olid ju liikuv liha. Ühel suvel ma sain sõbraks ühe lambatallega ja panin talle nime ka – Puksu, sest ta puksis nii vahvalt, kui käsi pea juurde panna. Ka tema läks lõpuks kombinaati. Siis ma olin kurb küll, sest mul oli temaga isiklik side tekkinud. Vasikad viidi ka alati kombinaati lihaks. Kuid ainult selleks neid suurte siniste silmadega lapsukesi ju mõned kuud toidetigi, et piisavalt suurena ära süüa. Ma teadsin ja ei kahelnud vanavanemate tegude õigsuses. Ma olin lapsepõlves ikka suht tundetu, ma teadsin, et neist tuleb liha ja nii ongi. Kõik täiskasvanud olid ka ükskõiksed, sest nii ju elu käibki, et loom tuleb tappa.

Natuke aega tagasi sattusin kellegagi rääkima, kes ei teadnud, kuidas lehmalt piima saab. No loomulikult ta teadis, et lehma udarast, aga seda, et lehm on inimesesarnane imetaja, kes annab piima ainult peale seda, kui ta lapse saab ja see piim on mõeldud tema vasika jaoks, seda ta ei teadnud. Ma olin sellise teadmatuse peale üllatunud. Mina olen lapsest peale teadnud, et aher lehm läheb tapamajja. Kui ei poegi, oled sa liha. Täpselt nii mõtles enamus inimesi eelmistel sajanditel. Muu polnud oluline, raske füüsiline töö nõudis, et keha peab tugevat toitu saama.

Kuid päris sama tundetu, kui maainimesed ma ikka polnud. Mulle meenub seik, kus kartulikuhjast jooksis välja hiireke, vanaisa sai ta kätte ja lõi vastu kartulikasti surnuks. Ma nutsin ja vanaisa oli väga ehmunud, et ma niiviisi reageerisin. Ta lubas, et ta enam mu nähes nii ei tee. Hiire tapmine oli okei, ainult minu reaktsioon oli imelik. Ma olen ise ka hiiri lõksuga püüdnud ja lapsena vaadanud kuidas elusalt püütud rott nii kaua tünnis ujub, kuni ära upub.

Ma ikka olin lapsena tundetu. Võimalik, et tolle ööpäevase lasteaia tulemus, kus kasvatajad ei suutnud kõikide laste pisaraid pühkida. Kuid nüüd ma enam pole laps. Ma olen mõtlev inimene ja mu tundemaailm on nüüd normaalseks arenema hakanud. Ma ei suuda enam vaadata neid pilte, mida loomakaitsjad netti panevad ja kus on kujutatud piinatud loomi. Ma ei taha vaadata kui telekas näidatakse “uudiseid” autoõnnetustest vms, sest mul on valus. Nagu päriselt on valus. Sama valus nagu siis, kui ma pidin oma väikese lapsega minema kaitsesüste talle tegema ja mul oli valus. Pärast käis lapsega arstil issi, sest teda ei häirinud.

Ma arvan, et natuke on mulle tundlikkust õpetanud ka mu laps, kellel on väga elav fantaasia ja elava fantaasiaga kaasneb ka suurem tundlikkus. Mina suudan rahulikult liha, piima ja mune süüa, sest ma ei mõtle kuidas nad varem elasid. Tema ei pea mõtlema, ta ei suuda näiteks süüa kanakoiba, sest see on ju jala moodi. Lapse saamine on niikuinii elumuutev kogemus.

Ma arvan, et tundetusest saavad kõige paremini aru need, kes on ise kunagi tundetud olnud ja enam ei ole. Tundlik inimene lihtsalt ei kujuta ette, kuidas inimene ei mõista teist inimest ja tema valu, sest ta pole ise selline. Tundetus on nagu mingit tüüpi depressioon, sest ka depressioonis inimene muutub teiste suhtes ükskõiksemaks, sest tal on enda probleemidega vaja tegeleda. Tundetus ei ole vaid loomade vastu, vaid ka inimeste suhtes. Ka võõraste, täiesti võõraste. Ma tean, et mul oli raskem mõista ka teisi inimesi, kui ma tundetum olin. Mitte et ma oleks muutkui lõuksi sõit, sest pohh. Aga niisama vestluses ei saa alati aru, mida teine mõtleb, kui ta midagi räägib, ütleb. Teistest arusaamiseks on vaja mõista rohkem kui sõnade tähendusi. Kui sul on raskusi sinu emakeeles rääkivast inimestest arusaamisega, oled sa ilmselt tundetu ja sööd hea meelega liha kordagi mõtlemata mis toimub.

Ma söön ka liha, sest nii on mugavam ja kiirem. Taimetoitu on keerulisem teha, vaja on palju erinevaid aineid ja kõht läheb kiiremini uuesti tühjaks. Ajakirjandusest jääb  mulje, nagu oleks ainus probleem, et lihasööjatel on alati kõik vitamiinid toidus olemas, ükskõik kui ühekülgne nende toidulaud on ja veganitel mitte. Püha lihtsameelsus!

Ma ei ole uhke, et ma liha söön. Ma tunnen end ebaviisakana või rumalana, kui lihatoitudele jutt läheb. Minu lemmikjutt lihatoitudest on see, et kamoon, kui sa liha sööd, võid täie rahuga ka inimliha süüa, mis vahet seal on. Miks nüüd nina kirtsutad?

Nii, nüüd hakkab jutt pisut metsa minema. Kuid mida ma öelda tahtsin, on et veganid, kes on veganiks hakanud, kuna nad teisiti ei saa, on kõvasti tundlikumad inimesed ka teiste inimeste suhtes ja elavad nii, nagu nemad tunnevad et on hea elada. Nende põhjendus taimetoiduks ei ole see, et näljutan end kõhnaks. Nad armastavad ka iseennast nagu loomi ja teisi inimesi ja seepärast hoolivad nad hoopis rohkem sellest, et nad kõik vitamiinid ja mineraalid kätte saaks, kui seda tavaline loomasööja teeb. Veganite süüdistamine vales elustiilis näitab ainult seda, et rääkija on tundetu egoist.

See pilt on minu viimasest kõrvitsateost aastal 2015. detsembris. Mulle hullusti maitseb kõrvitsasalat, aga eelmisel aastal ma kelleltki kõrvitsat ei saanud, ei tea kuidas sel aastal joppab.