Teeme nagu välismaal

Ma kasutan kodus muusika kuulamiseks oma pc-s õunaprogrammi iTunes. Ma olen peaaegu kõik oma CD-s sellega arvutisse tõmmanud. Paned plaadi arvutisse ja programm ise küsib, et kas tahad, ma tõmban ta sulle arvutisse. Ma tahan. Viimati avastasin, et mul on Singer Vinger/Turist/Päratrust plaat “Troinoi” arvutisse tõmbamata. Kunagi Baumann kinkis selle mulle, vist on ise tehtud. Kontsertlindistus.

Igatahes on seal venekeelne laul “Oi Bljääd” ja selle alguses on dialoog laulja ja kellegi kuulaja vahel. Mida kuulaja ütleb, pole aru saada, aga jutt käib kaasa laulmisest, sest laulul on hea lihtne refrään. Dialoog lõpeb laulja naljatoonis lausega: “Laulge kaasa. Välismaal laulavad kõik kaasa!” Leidsin laulu juutuubist ka, aga toda pikemat algust pole:

Mulle meenus selle lause peale kaheksakümnendate lõpp üheksakümnendate algus, kus tõesti oligi nii, et vaja oli kõike teha nagu välismaal. Kõik asjad pidid olema nagu välismaal, riietuma ja elama pidi nagu välismaal ja tubadesse tuli teha euroremont, et oleks nagu välismaal ja nii edasi. Ma enda kohta ei mäleta, et ma oleks ka kõike tahtnud nagu välismaal, aga üldiselt ikka enamus inimesi tahtis. Kindlasti ma ka midagi natuke tahtsin. Toimus ju uutmoodi riigi ülesehitamine. Kapitalistliku. Ja välismaa tähendas kapitalistlikke riike. Läti, Leedu, Venemaa jne. ei olnud välismaa, nemad olid omad.

Ma ei mäletagi, millal see välismaa-ihalus ära kadus. Euroremont ju pole enam moes? Selline, kus seinad lüüakse plaatidega sirgeks ja värvitakse ühtlaselt valgeks, et oleks steriilne nagu haiglas. Kapitalism pidi olema steriilne mitte laguneva krohviga ja kahtlaselt värviline. Euroremont on ju nüüd halvustav sõna? See marurahvuslik vanaaegne värk, kus maja hoovi pidi ilustama mittesõitev hobuvanker või vähemalt tema rataski, on ka juba moest läinud. On ju? Ma ei teagi, milline remont nüüd on moes. Äkki vastavalt rahakotile, et kel rohkem pappi näitab, et on rikas ja kel pole, teeb hambad ristis lihtsalt ära?

Nõuka ajal oli ametlik unistus, et kui me kõik hästi tublid oleme, siis tuleb kommunism ja kõigil hakkab eriti hea. Siis otsustasid need, kellele meeldis isiklikult palju raha ja asju omada, et tühja sest kommunismist, teeme hoopis kapitalistliku riigi. Pärast laulvat revolutsiooni sai ametlikuks unistuseks, et saame kõik postipoistest presidendiks nagu Ameerikas. Saame rikkaks! Praeguseks on vist paljud aru saanud, et rikkaks ikka kõigil saada ei õnnestu, tore kui kuu lõpus oluliste asjade jaokski raha jaguks. Nüüd pole enam ühtegi üleriigilist ilusat unistust, mille poole püüelda.

Eile räägiti ajakirjanduses kevadisest Eurobaromeetri uuringust, kus Euroopa Liidu inimestelt küsiti, mille üle nad muretsevad ja selgus, et eestlastele teeb kõige rohkem muret tervis. Loogiline ka ju, nõuka ajal olid kõik tervishoiuteenused tasuta ja sellest  oleme me aina kaugenenud. Nüüd olemegi nagu välismaal, õnneks Ameerikas on veel halvemini.

Ma vastasin ka kevadel neile küsimustele. Mul käis külas üks naine, kellega ma veetsin tunnikese imelikele küsimustele vastates. Ma enam ei mäleta, mida ma kõige suuremaks probleemiks pidasin. Terrorismi kindlasti mitte ja immigratsiooni ka mitte. Võimalik, et ma pakkusin ka tervise, kuigi ma ise eriti ei põe, aga ma tean kui nõmedaks siis läheb, kui haigeks jääd. Viimased päevad olen ma enamasti magades veetnud, sest see borrelioosirohi teeb mind nii väsinuks. Millest ilusast eestlane praegu unistab?

kaubamaja 1960

Tallinna Kaubamajas siis, kui ENSV sai 20 aastaseks

Advertisements
%d bloggers like this: