Hirm ja eneseusaldus

Täna andis laps mulle väga hea põhjuse, miks tekib inimesel kõrgusekartus – seepärast, et kui seista kõrgemal kohal, siis keha valmistub alla hüppamiseks ja see tekitab hirmu. Nii saab lihtsalt öelda, kuid ma mõtlesin veel edasi ja leidsin enda arvates päris hea põhjenduse. Isegi parema, kui selles Psühholoogia-ajakirja artiklis.

Igatahes käis mul ema külas ja ma sain teada, et tema kardab veel rohkem kõrgust kui mina. Me jalutasime jalakäijate sillal, mis läheb üle kanali Lasnamäele ja ma kutsusin teda serva juurde, et paremini linna näeks ja tema ütles, et ei julge serva juurde tulla. Sillal on kõrged tugevast metallist servad, ma küll ei kartnud midagi.

Kuid mul oli eelmisel nädalal põnev tunne, kui me käisime Vasknarvas. Seal on vana ordulinnus, kus saab natuke lagunevatel müüridel ronida. Laps tahtis, et ma pildistaksin teda, ronis üles ja ma pidin talle järgi minema, et aparaat võtta. Ega see väga kõrge serv ei olnud, kolm meetrit maast vast. Ma ronisin üles, vaatasin alla ja tundsin kuidas kõhus läheb õõnsaks. Kuid see õõnsaks minemine oli päris mõnus tunne, sest ma tundsin seda umbes nagu kõrvaltvaataja, sest ma ei kartnud. Tavaliselt mul on hirmus, kui ma vaatan teise korruse kõrguselt alla ja piiret ei ole, kuid nüüd ma tundsin kõhus hirmutunnet, aga pea oli selge ega kartnud midagi. Kuna laps tahtis, et ma teda alt pildistaksin, ei saanud ma oma õõnsat kõhtu liiga kaua nautida, vaid ronisin alla tagasi.

ordulinnus

Vasknarva ordulinnuse varemed aastal 2005.

Ja nüüd ma siis mõtlesingi, et millest mul vanasti hirmu kõrguse vastu tekkis. Ma teadsin, et minus tekkis eriti loll mõte: “Aga mis siis, kui mul tekib järsku soov alla hüpata ja ma ei saa oma soovile vastu ja hüppangi, kuid koht on hüppamiseks liiga kõrge.” Mitte et ma kogemata kukuks, vaid just lolli mõtte idee. Et äkki mingi osa ajust läheb lolliks ja tahab hüpata, kuigi päriselt ma ju ei taha. Ehk minu kõrguse kartmine on seoses enda mitteusaldamisega.

Kui on teada, et inimesel on olemas teadvus, ehk need mõtted, mida ta teab ja kontrollib, siis on lisaks olemas ka alateadvus, kuhu pidevalt igasugust infot salvestub, kuhu ta lükkab eest jalust ära kõik mured, hirmud ja probleemid, millega ta tegeleda ei soovi ja mis öösel unenägudena teadvusesse jõuavad. Vot seesama alateadvus ongi too pime ala, mille peale ei saa eriti kindel olla juhul, kui inimesel on kombeks paljusid endale olulisi teemasid prügikasti saata. Ma ise arvan, et kuna ma olen viimastel aastatel püüdnud kõiki omi kahtlaseid mõtteid ja tundeid analüüsida, siis on too prügikast pisemaks jäänud ja ma olen ennast rohkem usaldama hakanud.

Oma füüsilist keha usaldan ma isegi natuke rohkem kui põhjust oleks. Aeg-ajalt ma ikka saan teada, et tegelikult ma polegi nii sportlik, kui ma ette kujutasin, aga äkki on ülehindamisest ka kasu. Ma usaldan oma keha, kuid ma ka tean, et ma ei pinguta ennast kunagi üle. Rents just natuke aega tagasi kirjutas, kuidas tema võib rahumeeles endale mõne vigastuse külge sportida, mul pole kunagi sellist probleemi olnud. Ma jätan alati natuke enne asja katki, kui ma päriselt haiget saan, või liiga ära väsin.

Et me jõudsime täna lapsega järeldusele, et kõrguse kartmine on peamiselt seotud enese usaldamisega. Kas sa usud, et su katus ei võta kätte ja ei sõida iseseisvalt minema, sa ei lähe lambist peast segi ja et sa ka ei karda, et käed ja jalad hakkavad vales kohas värisema, kui alla kukkumiseks ühtegi välist põhjust peale kõrguse ei ole.

PS! Ma nägin täna öösel ulmelist unenägu, tavaliselt on mu unenäod tüütud ja täis tavalisi igavaid asju ja olukordi. Täna ma nägin 10-sentimeetri pikkuseid ilusate läbipaistvate tiibadega inimesi, kes lendasid püstiasendis ringi. Täiskasvanud mitte lapsed, mehed ja naised, saledad. Nagu kauni muinasjutu haldjad. Aga ma ei tea, mida see tähendab, et ma pidin neid puuri ajama, sest ma teadsin, et muidu saavad nad hukka.

Advertisements

9 thoughts on “Hirm ja eneseusaldus

  1. kaisasa 16. august 2017, 21:33

    Mulle meenus selle “Aga mis siis, kui mul tekib järsku soov alla hüpata ja ma ei saa oma soovile vastu ja hüppangi, kuid koht on hüppamiseks liiga kõrge” mõttega see, kuidas ma mõnikord autoga sõites hakkan tundma, et ma tahaks justkui autoust lahti teha. Mõnikord see tunne on nii tugev, et ma surun jõuga käed alla, et mingisugune seletamatu jõud neid üles ei tõstaks. Ja see tunne on nii imelik ja õudne.

    Meeldib

    • Manjana 16. august 2017, 22:00

      Kõlab hirmsalt jah :O

      Meeldib

  2. Klari 16. august 2017, 21:59

    Minul on kogemus kõrgelt (mitmekümne meetri kõrguselt) allahüppamisega ja see polegi nii lihtne, kui ma arvasin. Kõrgust ma ei karda absoluutselt ja sinna sadamakraana otsa ma läksin vabatahtlikult ja ülientusiastlikult, aga kui oli aeg sealt alla hüpata, siis mu keha suht keeldus seda tegemast, mis siis, et ma väga tahtsin. Ma pidin end ikka sundima, et üle serva tühjusse astuda. Seesama alateadvus teadis väga hästi, et nii kõrgelt allahüppamine ei ole mingi normaalne ega tark tegevus ja keelas mu jalgadel liikuda. Mingit hirmu ei olnud, lihtsalt puhas enesealalhoiuinstinkt ja võttis ikka aega, enne kui suutsin jalad liikuma saada ja üle serva astuda. Endale tundus see väga pikk aeg, kuigi teised pärast ütlesid, et ma hüppasin põhimõtteliselt kohe.

    Benjihüppega oli tegemist, muide.

    Meeldib

    • Manjana 16. august 2017, 22:04

      Ma olen enda jaoks benji välistanud hea põhjusega, et see on ju nii mõtetu, ma saan adreka ka hoopis lihtsamalt kätte ja need hüpped on päris kallid ka. Aga oli siis hea tunne ka, adrekas peaks ju hea tunde tekitama?

      Langevarjuhüpetele olen ka mõelnud, räägitakse et nii kõrgel on kõrgusest juba nii ükstaspuha kui olla saab, sest see on üle igasuguse normaalse piiri.

      Meeldib

      • Klari 16. august 2017, 22:17

        Jaa, adrekalaks oli päris võimas. Tasuta sain hüpata, see oli eriti äge. Kallid on need hüpped muidugi, see ongi peamine põhjus, miks ma rohkem hüpanud pole. Aga adrenaliin mulle meeldib.

        Liked by 1 person

  3. FIXX 17. august 2017, 22:40

    kõrgusekartus ole rohkem tajudega seotud, hirm tekib kui ei taju õigesti ega ei leia tasakaalu (keha on harjunud sellega ,et ümberringi on toetuspind,kui ühelt poolt selle ära võtad, siis tasakaal ei tea mida teha ja kisub just sinnapoole, sest otsib tasakaalu) edasi juba paanika.

    Meeldib

    • Manjana 17. august 2017, 23:18

      ma seda ei tea, mis paanika tähendab. Ma arvan, et see on ikka siuke ravimeid nõudev seisund. Mu kõrgusekartus on suhteliselt rahulik olek ja mõistus ka säilib, aga kaugemale ei astu, pigem sammu tagasi. Näiteks mingis lahtises tornis (kus ronimine lubatud pole) üles ronimisel.

      Meeldib

  4. murulane 19. august 2017, 16:55

    Miks üldse valge inimene peab kõrgust kartma, kui punanahad ei karda(?)Neil puuduvat see kõrgusekartuse geen…Omal ajal olla neid rõõmuga palgatud kõrgehitustel rassima.

    Meeldib

    • Manjana 20. august 2017, 13:29

      Mul on ka valgest inimesest punasem nahk, tundub, et kõrgusekartus ikka nahavärvist ei sõltu

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: