Vürtsikatest toitudest

Tänapäeval on moodne armastada vürtsikaid toite. Või noh, igasuguseid toite, mis pole vana hea nõukaaegne köök. Nõuka ajal oli vürtsidega kitsas. Neid nagu eriti ei olnudki. Kusjuures ma siiani täpselt ei tea, mis asi see on, mille nimi on vürts? Vürtsid on ju piparde ja muu sellise üldnimetus. Ei? No igatahes tuli vanasti vürtse lõunamaadest tuua ja vanemad inimesed kasutavad ka praegu toidu pisut äkilisemaks muutmiseks vaid musta pipart. Need on minu isiklikud tähelepanekud, pipra teemadel ma oma pead eraldi vaevanud pole. Pigem vastupidi. Ma sain eile teada, et ma olen suurem piprasõber kui teised. Ma olin üllatunud. Väga üllatunud.

Nojah, kõigepealt äkki siis minevikust nagu mina seda mäletan. Teiste inimeste koduste köökidega ma kursis pole, aga nõuka ajal toitusid eestlased suhteliselt sarnased. Näiteks kohalikud venelased toitusid teist moodi. Põnevamalt, mitmekesisemalt.

Meil oli kodus must pipar. Jahvatamata. Veskiga sai otse toidule pipardada. Ema kasutas musta pipart alati samades kohadel. Lihatoidud ja tomatisalatisse ja ma muud ei mäletagi. Kui läks marineerimiseks ja sülditeoks, siis tulid käiku ka nelk, kaneelikoor, loorber ja see see salapärane vürts. Kas vürts on pipar?

Ema õe juures sain ma teada, et ka punane pipar on väga hea asi ja seda saab näiteks praetud munale panna. Misasi see nõukaaegne punane pipar täpselt oli, ei tea ma siiani. Ma kahtlustan, et tegemist oli sellega värgiga, mida praegu paprikapulbri nime all müüakse. Kindel ei ole.

Niipalju minevikust. Enamus minu täiskasvanueast möödus umbes täpselt samasuguse vürtside kasutamisega, sest kuni lapse saamiseni ma eriline kodukokk ei olnud ja kui lapse sain, siis mu eks ka ei armastanud vürtsikaid toite ja nii me neid ei teinud-söönudki. Ahjaa – curry loomulikult. See ilmus küll meie söögilauale. Too valmis pulbrisegu, mida poes müüakse.

Kuid siis me läksime eksiga lahku ja mul avanes peidus olnud kokkamisgeen. Muude maitseainete kõrval hakkasin hoolega ka pipraid kasutama ja loobusin maitseainesegudest, mille nimes on kirjas, mille jaoks neid kasutada – näiteks kartuli-, hakkliha-, kana-maitseaine. Segusid oskan ma ka ise teha. Paremini, maitsekamalt, vähema soolaga. Jah, soola kasutamine langes meil ka eksi ärakolimisega tugevalt, kuna tema armastas soolasemaid toite kui meie lapsega. Igatahes olen ma praeguseks isegi lapse pipra usku ära toitnud. See on viimase aasta saavutus. Ta paneb nüüd ise pipart juurde, kui väheseks jääb. Isa juures olevat issi imestanud.

Kuid minus elas edasi teadmine, et mina väga pipraseid toite süüa ei suuda. Noh, et kui kuskil on 3 pipramärki, siis ma nutan end segaseks. Ja eile käisin ühe tuttava sünnipäeva tähistamisel Roosikrantsi tänava sushi kohas. Ega mul sushist ka mingeid erilisi elamusi ei oodanud, aga see pole praegu teema.

Igatahes anti seal sushi kõrvale marineeritud ingverit ja pisike roheline lilleke vasabist. Teised inimesed olid kõik suured sushi armastajad ja asjatundjad, mina mitte. Ma mäletasin küll, et roheline värk on pisut äkiline, aga ei midagi hullu. Igaks juhuks küsisin teistelt üle, et mis lilleke see on. Nad küsisid vastu, et kuidas ma mädarõikasse suhtun ja ma vastasin, et ma söön seda lusikaga. Tegelikult ka, see tavaline eesti mädarõigas  natuke lusikaga süüa maitseb väga nämm. Nad väitsid, et siis ma võin rahulikult rohelist lille kasutada. No ma siis määrisin seda natuke oma riisirullikesele ja sõin. Teate, see ei ole mädarõigas. See maitses täpselt nagu sinep, nagu vene sinep. Ma tean täpselt, mis on sinep, ma olen seda ka ise sinepiseemnepulbrist seganud. Nõuka ajal oli sinep lihatoitude kõrvale ka väga levinud.

No ja siis selguski, et kõik need sushi sõbrad jätsid oma rohelised lillekesed puutumata. Või noh, kolm nendest külalistest, kes mulle lähemal istusid. Samuti ei tahtnud nad marineeritud ingverit, mis on ka imehea, aga seda tuleb rahulikult süüa. Ei saa suurt hunnikut järjest sisse ahmida. Vahet tuleb pidada. Ja nii ma saingi teada, et ma olen võrreldes teistega ikka suurem äkilisete toitude sõber.

Punane parika

Kuid nüüd mul hakkas väike mure. Pipraste toitudega on, minu teada, nii, et mida rohkem ja piprasemaid sa sööd, seda piprasemaid tahad. Noh, et maitsemeeled muutuvad aina tundetumaks ja et elamust saada on äkilisemat vaja. Ma tean, et mõni aasta tagasi ma jõin Kohas Mäksi tehtud Verist Meerit ja sain selle tõelise kuumalaksu. Ja teadsin, et sain selle laheda tunde, kuna ma tavaliselt eriti pipart ei söönud. Nüüd ma teen ikka paar korda nädalas äkilisemat toitu, kas nüüd on mu maitsemeeltega piparde suhtes halvemini? Nagu narkar, vajan aina suuremat doosi? Oi mure-murekest! Peab minema Mäksilt Verist Meerit tellima, et teada saada. Või äkki ma ei tehagi teada saada?