Mis on valuuta?

Leidsin, et keegi on mu blogisse jõudnud otsinguga “Kas arvel peab olema valuuta.” Jäin mõttesse, et miks inimene nii küsib ja vist mõtlesin välja. Nüüd tuleb ajaloohõnguga ja nõks asjalikum postitus.

Nõuka ajal jagunes raha kaheks: rublad ja valuuta. Valuuta oli välismaine raha. Samasugune sõnakasutus kehtis veel mitu aastat peale nõuka aega ka. Meil olid sellised imekohad nagu valuutapoed ja valuutabaarid. Nõuka ajal. Tartu maantee alguses on muinsuskaitse alla võetud pruun kivist maja, kus nõuka ajal oli valuutapood. Seal müüdi, muteada, umbes sarnaseid asju, nagu praegu võib suvalisest suuremast toidupoest leida. Nõuka ajal kapitalistlikes riikides toodetud kaupa tavapoest ei saanud. Üldse vanasti ei veetud kaupa pikki vahemaid ühest kohast teise. Näiteks komme. Väga mugav oli Lätist või Venemaa reisilt põnevat väljamaa kaupa leida, sest igal pool olid müügil oma riigis toodetud kommid. Loodussõbralik. Kuid raha oli kõikjal Nõukogude Liidus sama – nõukogude rubla.

Nõukogude inimesel ei olnud peaaegu ühtegi ausat võimalust valuutat omada. Ainus võimalus, et keegi annab. Lihtsalt annab, sest üksikisik ju sellise kauplemisega ei tegelenud, kus valuutat saaks. Nagu kõik ENSV-seriaali näinud inimesed teavad, siis Viru hotelli juures tegutsesid ärikad, kes soomlastelt asju ostsid ja see oli ebaseaduslik. Ma käisin 1991. aastal Saksamaal tuttaval külas ja korra järgi ei tohtinud mul saksa marku kaasas olla. Ühtegi valuutavahetamise punkti tol ajal olemas ei olnud ja nõuka rublaga polnud NSVL-st väljaspool midagi teha. Pangakaarte ja rahaautomaate polnud kuskil maailmas olemas, kõik käis poes sularahas.

Kuid enne krooni tulemist 1992. aastal hakkas valuutat kuidagi vabamalt liikuma ja valuutapoode tekkis Tallinna mitmeid. Ma olen sõbrannaga käinud kuskil vanalinna pisikes imeasju täis poes. Ajal, mil tavapoodide lettidel haigutasid augud. Sõbranna ostsis valuutapoest sukkpüksid ja kommi või midagi sarnast. Sõbranna sai soome markasid väga imelikul teel, kui ma nüüd järgi mõtlen. Me elasime enne krooni Keilas ja käisime rongiga Tallinnas Linnahallis asunud ööklubis Lucky Lukes peol. Mitmeid kordi. Me olime umbes 20-aastased. Sõbranna väitis, et mingi välismaalane, juu siis soomlane, andis talle valuutat. Lihtsalt niisama. Naiivne nagu ma olin, ma uskusingi ja olin ülikade, et keegi mulle niisama raha ei andnud. Aga ma läksin ka viimase rongiga kesköösel Keilasse koju. Kuigi ma ei usu, et ta välismaalasele päris prostituuditeenust oleks pakkunud. Igatahes oli tal valuutat ja mul polnud.

oklubi
See maja, kus on silt “öklubi” oli valluutapood. Foto tehtud 2013. aastal

Kuid tänapäeval ei ole valuuta enam mingi imeasi. Tänapäeval nimetatakse valuutaks kõiki rahasid. Kui pangas teed näiteks välismaale ülekande, siis saad valida millises valuutas sa seda teed: eurod, rublad, dollarid, jeenid jne. Ehk pangas on valuuta igal juhul, väljaarvatud juhul kui kogu raha on otsas. Kuid muteada saab pangas arveldusarvet hoida ka ilma rahata. Kuid pangad on üliahned ja küsivad arveldusarve hoidmise eest pappi ja kui sul raha arvel pole, hakkavad nad mõnes pangas miinustes arvestama. Kuid ma arvan, et too googeldaja, kes mu blogisse oma valuutamurega jõudis, oli vanakooli inimene ja arvas, et valuuta on välismaine raha ja kui internetipank temalt küsis, et millises valuutas, siis tal jooksis juhe kokku.

Teen siia lõppu koopia seletavast sõnaraamatust.

valuuta ‹6› ‹s
1. maj riigi rahasüsteem ja selles rakendatavad rahamärgid, raha (1. täh.), vääringRahvuslik valuuta. Konverteeritav, vabalt vahetatav valuuta. Valuuta odavnemine.
▷ Liitsõnad: omavaluuta.
2. kõnek välisrahaOstsin selle kalli valuuta eest. Viisa eest tuli tasuda valuutas. Et välismaalt midagi osta, peab valuutat olema.
▷ Liitsõnad: välisvaluuta.
3. kõnek mingi raha asemel käibiv maksevahend. *Tasusin tubakaga. Valuutat number üks – puskarit mul enamasti ei olnud. L. Vaher.

15 comments

  1. Tehelikult oli nõukaajal ka teistsugune “kaugsõidu meremeeste” valuuta ja oma pood kuskil Tina tn kandis. Neile maksti mingi protsent palgast selles valuutas ja sai osta neid asju, mida tava poodides ei olnud.

    Peale selle kui olid minemas välismaale, siis sai riigipangas vahetada teatud koguses tavalist rubla välismaa valuutaks. Mäletan, et 1 rubla eest sai 7 soome marka.

    Meeldib

    • See pood, kus nood meremehed sai, oli ka seesama Taristi pood Tartu maanteel, muteada.

      Aga ei saanud valuutatu vahetada, kui sa läksid välismaale tuttavale külla. Kui sa läksid välismaale turismireisile, siis said vahetada. kui külla, pidi küllakutsuja sind üleval pidama.

      Liked by 1 person

  2. Ma saan sellest otsinguküsimusest hoopis nii aru, et inimene tahab teada kas arvet tehes (no näiteks FIEna) peab arvele hinna taha kirjutama ka valuuta tähise. Et by default on ju nagunii €, kes see ikka sulle dollarites siis ülekannet tegema hakkab.

    Meeldib

    • Kui USA-sse vms müüa, siis nad maksavad dollarites küll ja siis on mõistlik lisaks euroarvele ka dollariarve teha ja seda lisaks kasutada. Siis saab näiteks ise aega valida, millal konverteerida tahad ja kui on vaja kellelegi dollarites maksta, hoiab raha kokku.

      Meeldib

  3. Tallinnas oli meremeeste “boonipood” Vase tänaval, kohe Merelaevanduse elumaja kõrval.
    Siis oli “Turisti” kauplus, kust välismaalased said osta igast nänni, see oli Tartu maanteel.
    Ja “tšekkide” eest (nt. välismaalt tulev toitjakaotuspension) sai osta Pärnu mnt. poest, IV Haigla vastas üle tee, poe nimetust enam ei mäleta.
    Valuutapoed tekkisid hiljem, nõuka-ajal neid polnud, sest välisvaluuta omamine oli seadusega reguleeritud.
    Kapriikide kaupa liikus kaubanduses küll – oli rõivaid, kingi, parfüüme. Kõik nö. letialune kaup, mis omakorda vajaks selgitamist:D
    Oh, ajad!
    Mul on töös nö. ajasturomaan, milles lisaks põhijoonele ohtralt tolleaegset elu-olu-melu, kõik autentne:)

    Liked by 1 person

    • Kuna ma Nõuka ajal elasin Tallinnas lühikest aega, ainult siis kui koolis 2 aastat raamatupidajaks õppisin, siis ma nii palju ei tea. Aitäh!

      Meeldib

  4. Absoluutne vale on ka see, et pangakaarte ja
    -automaate 1991a. mitte kuskil maailmas olemas ei olnud!
    Esimene pangakaart sündis umbes 70 aastat tagasi Ameerikas. Juba kuuekümnendatel oli suhteliselt laialt levinud tänapäevalgi tuntud vastupidav plastikkaart.
    Pangaautomaat oli ka juba pikemat aega olemas – Rootsis näiteks.

    Meeldib

    • Sa pead silmas neid kaarte, millestr mehaanilise masinaga tehti kopeerpaberile koopia ja asi nägi välja nagu paberist tšekk, mida firma raamatupidaja pidi füüsiliselt pangast lunastamas käima? Ja kaardid kui sellised, millega niisama lehvitada, olid ikka olemas. USA-s nad siiani kirjutavad paberile tšekke.

      Pangakaarti allma pidasin silmas elekrtroonilise raha, millega kaasneb automaat, millega saab seina seest raha, et pole vahet, mis valuuta sul kaartil on.

      Meeldib

      • Pidasin silmas PANGAKAARTI millega sai ostu tehes poes maksta. Kuidas saab seda mitmeti mõista?
        Kinnitan, et toimivad pangakaardid ja sularahaautomaat olid olemas enne aastat 1991. See on ju fakt, milles probleem?

        Meeldib

        • jah, ma rääkisingi pangakaardist, millega sai maksta, aga see ei käinud mitte pin-koodiga, vaid kaardist tehti paberile koopia. Ma olen raamatupidaja alates aastast 1989.

          Meeldib

      • Alguses olid magnetribaga kaardid. Magnetriba oli kaardil selleks, et kaardilugeja (masin mitte inimene) saaks magnetribale salvestatud infost ülevaate. Mõistad? See oligi elektrooniline raha, mida sai kaardilt ostutehingut tehes maha võtta. See toimis juba seitsmekümnendatel, küll mitte Eestis.
        Kiipkaart leiutati hiljem.

        Meeldib

  5. Manjana mälu petab. Ka välismaale sugulastele külla sõites sai valuutat vahetada. Näiteks mina käisin 1979.a Rootsis ja vahetasin. Kui palju, ei mäleta, aga see sõltus päevade arvust, kui pikaks ajaks viisa oli. Mul õnnestus välja võtta 2 aasta puhkus 2 kuud ja vahetada üliväga palju raha.

    Meeldib

    • Aga äkki ma siis lihtsalt ei teadnud, et saab vahetada, sest mina käisin aastal 1991 ja ei vahetanud. Mul on mäluga päris hästi, ma reisist võiks palju rääkida kui tahaks.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.