Nad saivad lapse. Hirmsad mälestused

Rasedatel mitte lugeda!

Kuna ma vaatan telkut toaantenniga, siis ma kõiki saateid õigel ajal vaadata ei saa, aga mõningaid vaatan järgmistel päevadel netist. Näiteks hakkas mulle suvel meeldima venelaste reaaliti “Eksid rannal”, mis on vastikult sõltuvusttekitavalt toodetud. Meil on selliseid inimesi ka, aga eestlased on isegi oma kunsthuulte ja -rindadega palju tagasihoidlikumad kui venelased ja neid on põnev jälgida. Kuid täna vaatasin ma järgi kohaliku dokseepi “Me saime lapse” ja see tekitas mul emotsiooni, mis pole venelaste reaalitielamusega võrreldav.

Kohe räägin. Saate algus oli tavaline. Saatetegijad olid leidnud hästi erinevad tulevased emad-isad ja üritasid neid võimalikult värvilistena näidata. Noh, et oleks põnev ja kõik saaksid samastuda. Kõik, kes vaatasid, panid seda isegi tähele. Ma ei hakka täpsustama, sest ega ma ka ei oska öelda millisesse gruppi kuulub näiteks Mallukas. Enda välimust väga oluliseks pidav ropu suuga kuulsus, kes isegi sünnitusmajja võtab kaasa hunniku dekoratiivkosmeetikat?  Ma ei arva, et Mallukas just selline oleks, aga sellisena teda näidati. Jooganaine, kes rääkis tšakratest ja kelle enesehüpnoosis toimuvat sünnitust ei näidatud ning kelle mees keeldus saates osalemast, kuid kuna naine oli nii eriline, jäeti ta ikkagi sisse. Armas tudengipaar, kel pole rahaga kiidelda ja kes pooldab taaskasutust. Lihtsad töötavad inimesed, kes ei tea lasteasjadest midagi, aga ostavad suure hulga niisama kokku.

Malluka sünnituslaivi vaatasin ka mina ja tol korral tundus tema sünnitus umbes nagu muuseas toimuvat. Noh oksendas ja võimalik, et tal oli valus ka, aga ta nägi kogu aeg väga hea välja. Hiljem lugesin, et tal oli ikka päriselt väga valus. Kuid mis mind selles saates täiesti rivist välja lõi, oli tolle tudengineiu sünnitus. Mina enne vaatamist ei teadnud, et talle lõpuks keiser tehakse. Mina vaatasin seda kohta, kus teda näidati täies elusuuruses voodis külili oigamas ja mulle meenus üks ühele minu umbes 20 aastat tagasi toimunud sünnitus.

Ma olin täpselt samasuguses poosis ja mul oli maailma kõige valusam olla. Ma ei tea kaua ma niimoodi voodis valutasin. Mingid mõõduriistad pandi külge ja liigutada ka eriti ei tohtinud. Meest mul kaasas polnud, sest ta oli kodus haige. Ma olin üksinda selles lollakas sünnituspalatis. Mingi hetk läks nii valusaks, et ma hakkasin süsti tahtma. Mina, kellel on ülikõrge valulävi. Ma ei tea, kas ja mis süsti nad mulle tegid. Vist mingit kiirendavat, igatahes valutasin ma kokku umbes kolm tundi. Ise sünnitasin.

Kuid selle saate tudengineiut külili vaadates ja kuulates tuli mulle kogu see jubedus meelde ja alates tollest hetkest kuni saate lõpuni välja, ma lihtsalt nutsin. Ma teadsin peale sünnitust kohe, et mina küll teist last ei taha. See valu seisis ikka päris mitu aastat hästi meeles, lõpuks ununes ära, kuid täna tuli uuesti meelde. Kui saates võrreldi sünnitusvalusid pussitamisega, siis selle moodi see küll ei ole. Kui endale noaga sisse lõigata, siis on ikka täiesti teistsugune valu ja organism lapib valutunde kuidagi adrekaga ära. Sünnitusvalud on täpselt nii valusad ja mitte ühegi teise valuga sarnased, nagu nad on. Vot selline saateelamus siis. Edasised osad lähevad ilmselt igavaks, sest beebindus on huvitav ainult beebiemmedele.

Kuna imetamispiltidega lehvitamine on täiesti normaalne tegevus, siis üks pilt lapse sünnipäevalt mõned tunnid hiljem. Ise ma mäletasin, et mul olid kolesuured tissid, aga pildilt paistab, et tänapäevamõistes ikka päris tillukesed.

1998

 

Advertisements

Tagged:

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: