Tasuta lõunad on olemas

Blogijatele meeledib kirjutada kuidas nad peenetes restoranides söömas käivad, teevad seal uhkeid pilte ja kiidavad ja laidavad kokka. Mulle meeldib neid postitusi lugeda ka, aga ma ei viitsi neid restorane ise uurima minna. Esiteks tuleb söögikoha külastamise tarbeks kaaslased leida ja teiseks muudab mu praegune rahakoti seis mind hinna ja kvaliteedi suhtes äärmiselt kriitiliseks.

Ma olen oma isiklikest kokaoskustest päriselt vaimustuses ja mul on tunne, et kui inimene läheb restorani raha eest sööma, laseb ta toidu hindamise lati alla. Umbes nagu vabanduseks, et näe, kokk ju nägi vaeva, mõtles välja erilise toidu ja sättis kenasti taldrikule, mina läksin ja kulutasin oma aega ja raha, võiksin ikka rahul olla, kui just väga vastik ei ole.  Nõusid ju ka ise pesema ei pea. Enamus inimesi ei ütle kunagi tõde, kui ettekandja küsib kuidas maitses ja tegelikult eriti ei maitsenud. Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin, et sain viimati ühes restoranis tee, mis maitses nagu oleks maitseks kasutatud paberit ja tegelikult oligi, sest tegemist oli eriti halva kotiteega. Teekann nägi välja nagu vetspotikaane vahele ununenud märg paber. Kuid see oli kõigest tee.

Igatahes tahan mina kirjutada hoopis tasuta lõunatest. Nagu ma varemgi juba kiitlesin, saan ma oma kutsekas lõuna ajal tasuta süüa. Mul on kahel päeval nädalas kool ja ühel päeval on praad ja teisel päeval supp. Söökla toimib järjekorra alusel ja armas vanaema välimusega tädi tõstab sinu silme all su taldriku servani täis. Esimene kord ma pidin krambid saama, kui ma portsude suurust nägin. Meeletud! Eriti just praed. Üldjuhul on praeks lihakaste koos riisi, kartuli või tatraga. Valida ei saa, mis on see on. Ise saab juurde tõsta salatit. Sel nädalal oli peedi-küüslaugu salat, õuna vist oli ka natuke sees. Mu lempar! Joogiks saab kõrvale võtta kas morssi või piima. Mina toidu kõrvale ei joo. Vana eesti kombe kohaselt saab söögi kõrvale leiba, aga supipäeval on lisaks ka saiakesed ja ma ei suuda neile ei öelda. On juhtunud, et ma ei suuda kaks korda “ei” öelda.

Kuna aedvili on õppivale organismile eriti vajalik, on iga kord isevõtmiseks erinevad toored aedviljad: õun, pirn, kapsas, porgand. Leti peal on sool ja pipar, ma lisan kõikidele toitudele pipart, aga ma ei kurda toidu maitsete üle, mulle lihtsalt maitseb piprane.

Ma ei tea, mis minu kehakaalust nendest tingimustes saab. Alguses kui kooli läksin, arvasin, et nüüd ma hakkan alla võtma, sest liikumist on palju. Ja ongi palju liikumist võrreldes sellega, et mu eelnev elu seisnes kas diivanil või voodis lösutamises. Nüüd ma pean kaks korda nädalas kooli minema. Praegu käin bussi ja trammiga, nii tundub mugavam, peab vähem kõndima. See tuleks vist ümber mõelda. Koolis on ka palju sebimist. Näiteks nahatund toimub enamuse aja seistes, sest töövõtteid tutvustatakse kõrgemal laual ja paljusid võtteid ongi parem tolle kõrge laua taga teha. Ma juba jõuan pikemalt seista, kui septembri alguses. Aga ikkagi.

Koolimaja on ka hiiglama suur. Kui trammiga mööda sõita, võib jääda mulje, et pisike maja, aga sinna maja taha jäävad veel teised pikkade koridoridega majad. Maja trammi pealt vaadates on selline, pildi leidsin netist:

382_pilt_koolimajast

Ühesõnaga – ma tahtsin öelda, et tasuta lõunad on olemas küll, kuid nendega kaasneb oht kaalutõusule. Restoranides süües vist seda muret pole, kui just eelarve piiritu pole.

2 comments

  1. Sinujaoks on see tasuta, aga see üldine hinnatõus kompenseerib kõik kulud, nii et ostes kallimalt maksad lõuna eest topelt tegelikult, aga sa tead seda isegi, intrigeerimiseks täitsa kõbus pealkiri. 🙂

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.