Kuidas kliendiga keldrisse sattuda

Täna juhtus minuga kummaline lugu. No mitte nüüd nii kummaline, et sellest elu24 nupu saaks kirjutada, aga minu jaoks kummaline. Hea lugu. Lugu, mis näitab, et alati ei peagi jubedalt pingutama, vaid mõned asjad juhtuvad ka lihtsalt ja rabelemata. Jutt neile, kes arvavad, et enda firma tegemine ja klientide leidmine on kohutavalt raske töö, mida peab kogu aeg hambad ristis rabama. Ei ole alati nii.

Ma kirjutasin oktoobris, et ma uuendasin oma firma kodulehekülge. Eriti palju ma sisu ei muutnud, peamiselt oli tegu kosmeetikaga, et näeks kaunis välja ja sobiks tänapäevasesse digimaailma paremini. Kuid vanasti mul ei olnud seal aadressi kirjas. Telefon ja email olid, aadressi mitte. Sellel oli põhjus ka. Ma töötan oma kodus ja ma ei pruugi ju kogu aeg kohal olla, et inimesi vastu võtta. Ma eeldasin, et inimesed kirjutavad või helistavad ja siis me lepime kokku milline aeg kõigile paremini sobib.

Kui ma kodus tööle hakkasin, siis ma natuke põdesin ka, et kuidas ikka nii, et kliendid tulevad koju mitte kuskile kontorisse. Paljud neist täiesti võõrad inimesed. Kuid kontori üürimine tundus nii kulukas ja ebavajalik, pealegi ma tõesti ei tahaks kuskil tööl käia. Mulle ei meeldi. Ma oskan oma aega piisavalt hästi planeerida ja töö ei jää sellepärast tegemata, et külmkapp ja telekas on käeulatuses. Isegi kui laps oli väike, sain rahulikult kodus töötamisega hakkama. Mingid inimesed panevad oma maja seinale sildi, et ära märkida, et siin asub see büroo, mida kliendid otsivad. Ma ei ole ka sellist silti oluliseks pidanud. Nüüd ma olen juba kõvasti üe 10 aasta kodus töötanud ja klientide kodus vastuvõtmine ei ole enam imelik. Kodukontor on aja jooksul Eestis tavapäraseks mõisteks kujunenud ja ilmselt muutub järgevate aastatega veel tavalisemaks. Mul ei ole kunagi ka midagi ebameeldivat juhtunud. Kõik mu kliendid on olnud toredad ja meeldivad inimesed.

Kuid täna juhtus ikka päris kummaline lugu. Ma suitsetasin meie maja hoovis. Meil on majal kaks sissepääsu: tänava poole ja läbi keldri saab hoovi, kus autod pargivad ja prügikastid seisavad. Väravat meil hoovil ees ei ole. Istun mina hoovis trepi serval ja vaatan, et üks naine tuleb meile hoovi. Võõras naine, aga ma võib-olla ei tea ka kõiki uusi inimesi, kes meie majja on elama tulnud. Naine tuleb minu juurde ja küsib, et ega ma ei tea, kus siin fotolabor on. Mina kõigepealt mõtlen, et mina küll Kadriorus ühtegi fotolaborit ei tea, aga siis mulle meenus, et ma ise ju olengi üks fotolabor. Lisaks raamatupidamisele ma tegelen fototöötlusega, vanade fotode restaureerimisega. Kuna ma ei taha seda iga päev teha, siis ma ei ole seda mujal reklaaminud, kui oma kodulehel. Nii ma siis sellele naisele ütlesingi, et mina olengi see fotolabor. Naisel oli väga hea meel. Ta leidis andmed mu kodulehelt ja tuli otse meie hoovi. Ühtegi silti ta ei näinud ja see üllatas teda pisut, aga imelike juhtumiste kokkulangevuse tulemusena ma olin just parasjagu seal hoovis ja teadsin õigeid vastuseid.

Kusjuures ma ei suitseta kogu aeg. Ma suitsetan umbes kahel päeval nädalas ja kodus läheb üks suits paari tunni tagant. Aega läheb ühega umbes viis minutit. Tavaliselt käingi hoovis, seal on rahulikum, tänava pool liigub rohkem rahvast ja nad on lähemal.

Viisin siis oma uue kliendi kenasti läbi keldri enda poole ja vaatasime fotod üle. Tal oli hea meel, et ta mu niimoodi imelikult kätte sai ja mul ka. Aga kuidas ikka niimoodi kenasti juhtuda saab? Ma arvan, et see tõestab ainult seda, et headel inimestel peabki hästi kokkusattuma. Et ei ole vaja naba paigast ära pingutada. Piisab kui teed endale ühe pisikese firma, paned kodulehele kirja, mida sulle teha meeldib ja siis lähed hoovi ja võtad kliendi õigel ajal kenasti vastu. Kuid ära saatsin ma ta ikka läbi peaukse.

potree-599x386
See on mu vanaema pilt, mis on mu kodulehel ka. Nii ma neid vanu fotosid restaureerima õppisingi, et kõigepealt tahtsin ma enda vanu fotosid korda teha, pärast leidsin, et ma võin seda ju teenusena ka pakkuda, kuna see nokitsemine meeldib mulle. Kuid see juhtus juba kõvasti üle kümne aasta tagasi.

PS! Rikkaks selle fotode töötlemisega ei saa, sest ega neid soovijad pidevalt ka uksest-aknast sisse ei voori. Pealegi ei tahaks seda iga päev teha. Rutiin ei tule sellele tegevusele üldse kasuks. Ma tahan mõnuga nokitseda.

2 comments

  1. Ja need, kes tulid Sulle hoovi, ühtegi silti ei näinud ja lahkusid, sest Sa parasjagu ei suitsetanud… Need olid kõik halvad inimesed 😀

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.