Surm küll hirmus pole

Lugesin Ritsiku postitust surmahirmust ja hakkasin mõtlema, et kas mina kardan surma. Oma mõtetega jõudsin päris kiiresti punkti, kus pisarad lihtsalt tulid mõlemast silmast välja, mis kinnitas, et peaks blogima jah. Isegi praegu, kirjutades, jooksevad pisarad ja kui ma mõtlen, mida kirjutada tahan, siis need pisarad ei jäägi kinni, vaid ekraan muutub aina udusemaks. Õnneks ma tean, kus klaviatuuril erinevad tähed asuvad ja nii udune see pilt nüüd ka pole. Kuid, jah, ma ei karda surma. Et oleks kohe ära öeldud. Ma isegi ei saa aru, miks paljud kardavad.

Ma ei tea, kas kõikidel oli teismelisena hea mõte, et võiks ära surra? Mul küll oli. Ma end tappa ei tahtnud, aga suremisest mõtlesin küll. Ja täpselt samamoodi, nagu ma praegu suremisest mõtlen: “Noh, suren ära ja mis siis? Tegelikult on ainult mu ema kurb ja teistel on täiesti pohhui, olenemata kui palju nad teesklevad, et uhuu, mul on nüüd nii kurb. Tutkit neil minu surma pärast kurb oleks. Nad nutaksid vaid mõeldes oma isiklikule surmahirmule.”

Loogiline, et ema on kurb. Ma arvan, et maailma kõige hirmsam asi on siis, kui su laps on siin maailmas juba päris kaua elanud ja siis võtab kätte ja sureb ära. Sureb ära varem, kui ema. Täiesti kole! Ema peaks ikka esimesena surema ja siis laps, mitte vastupidi. Ema surm on see, mis tuleb kõigil läbi elada ja kõik teavad, et ükskord see juhtub. Aga suure lapse, kellesse sa aastatega oled tõeliselt kiindunud, ära suremine on kole läbielamine.

Ma ei saa aru, miks inimesed kardavad surra. Juhul kui surm tuleb kiiresti ja enne ei pea näiteks murtud luudega kuskil tundide kaupa passima, siis ei ole ju midagi karta. Arvestades, et siiani olen ma pidevalt armastanud piire proovida ja oma nina kahtlastesse kohtadesse toppinud, kuid midagi päriselt hirmsat pole minuga kunagi  juhtunud, siis ma usun, et ma suren pigem ilma eelneva jamata.

Kusjuures seniilsena suremine on ju puhas lust ja lillepidu. Minu lemmiklause on Piiblist, et õndsad on need, kes vaimult vaesed jne. Seniilne tähendab ju seda, et inimene ei saa suurt aru, mida teised asjast arvavad ja elab enda naiivses pisut lapsikus maailmas. Seniilsusega ju ei kaasne ärevushäireid? Minu kokkupuuted ärevusega on küll pisikesed ja kontrollitud, aga ainus põhjus, mida ma oskan ette kujutada, miks suremine võiks olla hirmus, on päriselt ärevushäirete omamine. Ärevushäired tekitavad inimestele kontrollimatut hirmu asjade ees, mis tegelikult ei tekita ei valu ega parandamatuid tagajärgi. Ühtegi päris põhjust erutuda pole, inimene põeb lihtsalt ilma põhjuseta. Kuna surm on samm mittemillesegi, siis pole ju põhjust põdeda. Pärast surma ei ole midagi, mis puudutaks seda teadvust ja füüsilist keha, mida inimene enne surma omab. Praegusega võrreldes on peale surmasammukest täielik tühjus ja kõige puudumine, ka ärevus puudub ja muud foobiad. Pärast surma pole tavamõistes ei valu ega sotsiaalset häbiposti.

Ma usun taassündi ja karmat, eksole. Ilma neisse uskumata võiks suremine veel lihtsam olla. Kui inimene on surnud, siis on surnud – kõik, pimedus, lõpp, mittemidagi. Karma järgi toimub pärast surma taassünd ja sa saad täislaksuga kätte kõik, mis eelmisest elus tasumata jäi. Nii hea kui halva. Sa saad võimaluse uuesti ja paremini elada, parandada vigu ja saada paremaks inimeseks (või loomaks, kui eriti valesti elasid). See, et su füüsilist keha hakkavad peale surma sööma ussid või põleb ta krematooriumis, on ju täiesti ükstapuha. Igal juhul.

Miks mind surma peale mõtlemine nutma ajab, on see mõte, et tegelikult on minu surmast kõigil täiesti pohhui. Kedagi eriti ei huvita, mitte rohkem kui suvaline uudis, mis tuleb ja läheb. Kui ma näiteks täna ära sureks, siis saadaks sellest teada pärast seda, kui mu laip siin haisema läheb, sest kedagi ei huvita. Mul ei käi külalisi. Kliendid käivad siis, kui ma olen nendega eelnevalt kokku leppinud. Erinevate tuttavatega suhtlen ma peamiselt läbi Facebooki. Mul ei ole ühegi tuttavaga pooleli mingeid asju, mis vajaks lõpetamist. Ei mingeid tulevikku suunatud konkreetseid kokkuleppeid. Keegi ei muretseks, kui ma FB-s neile ei vastaks. Niikuinii kirjutan ma pigem ise esimesena, kui ma kelleltki midagi tahan. Helistamine pole juba ammu teema. Mitte keegi ei sõltu minust. Mul ei ole ühtegi sõltuvussuhet.  Keegi ei vaja mind päriselt peale mu ema ja lapse. Ja tegelikult ei sõltu ka nemad minust kuidagi, aga nende kukile jääks mu matuse orgunn ja kogu kaastunne minu surma puhul tuleks neil vastu võtta. Kõik muud sugulased, kes end mu matusel kuidagi tavapärasest erinevalt tunneksid, teeksid seda pigem kaastundest mu ema ja lapse vastu, kui et neil oleks jube kurb, et ma ära surin ja nad enam mind paar korda aastas ei näe. No ja ma ei tea, et mul oleks mõnda sõpra, kes mind mõne teise enda sõbraga asendada ei saaks. Ma olen igatpidi asendatav.

Mul on väga hästi meeles mu vanaisa matus. Mul oli tõesti jube kurb, sest vanaisa oli mu elus väga oluline inimene. Ma ei näinud teda ka viimastel aastatel rohkem kui kord aastas, aga lapsepõlves tekkinud emotsionaalne side oli ülitugev. Mitu aastat peale vanaisa surma, kalmistul käies, mul ajas jälle nutma. Vanaemaga sarnast sidet ei olnud ja kui ta suri, oli mu laps paarikuune ja ma ei pidanud matusele minema. Kui mul on võimalus, siis ma üldse ei lähe matustele. Kui ei pea. Seoses vanade fotode restaureerimisega, on mu juurde sattunud inimesed, kelle ema või isa on surnud ja neil on vaja matusteks vana foto töödelda. Pärast nende äraminekut, ma olen lihtsalt üksinda nutnud. Lapse lein on jube tugev emotsioon ja ma korjan selle üles isegi siis, kui leinav inimene ei nuta. Ma, parema meelega, ei kohtuks leinava inimesega. Kuid, et inimene kardab enda surma, jääb mulle jätkuvalt arusaamatuks.

hallitus

Kuna ma sain Valiolt sulatatud juustu, läks mu toorjuust imekaunilt hallitama. Tundus sobiv pilt nii morbiidsele teemale.

Karma järgi on enesetapp samasugune mõrv, nagu teise inimese tapmine, seega ei tähenda see postitus, et ma praegu veene nüsiks vms. Nutmine ja kirjutamine on mõlemad päris head teraapiad.

Advertisements

Tagged:

27 thoughts on “Surm küll hirmus pole

  1. T. 11. november 2017, 21:39

    See on küll kurb, kui pole inimesi, kes Su surmast ei hooli. See on ju sama, nagu nad ei hooliks ka su elust.

    Meeldib

    • Manjana 11. november 2017, 21:55

      Selgus, et ikka on, kuigi kirjutamise ajal tundus, et pole. Isegi mitu.

      Mitme inimese elust sa päriselt hoolid?

      Liked by 1 person

      • T. 11. november 2017, 22:33

        Päris-päriselt hoolin kindlasti paarikümne inimese elust ja käekäigust. Aga ega ma seevastu ka võõrastelegi halba soovi 🙂

        Meeldib

        • Manjana 11. november 2017, 22:39

          Ma ei usu hästi, et mul paarikümmet täis tuleks ja ma kohe päris kindlasti ei tahaks, et ühegi mu hea tuttavaga midagi sellist juhtuks, et ma teada saaks, kas ikka päriselt hoolin. Või kellegi tuttavaga, keda ma sinna hoolimisnimekirja esialgselt ei lisaks.

          No halva soovimine on äärmus, ma ei soovi kellelegi halba, see on küll proovimata kindel.

          Meeldib

  2. ritsik 11. november 2017, 21:59

    Mulle tundus ka ehmatavalt kurb. Hea, et ikkagi on hoolijaid. Vbla sa jätad nii iseseisva ja vankumatu mulje, et teistel pole kerge sulle öelda, et oled neile armas? (mitte et ma mingi psühholoog oleks).
    Dementsusega muide võivad kaasneda nii depressioon, paranoia kui agressiivsus. Ei ole üldse tore.

    Meeldib

    • Manjana 11. november 2017, 22:26

      Kõlab tõepäraselt, ega ma tavaliselt ei kurda ka.

      Meeldib

  3. Tasakaalukunstnik 12. november 2017, 00:14

    pigem on Sinu puhul ehk olukord niipidi, et Sa lihtsalt ei tea, kelle hinge Sa lahkudes nn augu jätaks. sel teemal paljut ei arutleta ja kui oled olemiselt nn mittejagav (see ei täheda seda, et ei ole avatud suhtleja) või siis inimesi endale mitte eriti lähedalelaskev, siis võibki nii tunduda, et on ülivähesed.

    Head!

    Meeldib

    • Manjana 12. november 2017, 00:35

      Ee, mina ei tea, kes või milline Sa oled, aga mul on kahtlane tunne, et Sa mind tead :O

      Meeldib

      • Tasakaalukunstnik 12. november 2017, 10:48

        isiklikult kindlasti mitte. kuid ehk on meie teed kunagi mõnes seltskonnas ristunud. kuigi hetkel ei meenu. vahel tundub ka, et kuidagi maru tuttav tekst on, et peaks teadma, kuid ei…

        Meeldib

  4. Mia 12. november 2017, 00:45

    Võib-olla sa oled juba lugenud, aga kui ei ole, siis ma soovitan Newtoni “Hinge rännak” ja “Hinge saatus”. https://www.rahvaraamat.ee/p/hinge-r%C3%A4nnak/12096/et?ean=9789985852361
    Mulle panid need raamatud täitsa põntsu või nagu keerasid mõttemaailma pea peale, aga heas mõttes 😀 Siiamaani vahepeal mõtlen ja juurdlen. Ja samas see, mis seal kirjeldas tundus minu jaoks loogiline, sest ma usun ka karmat. Ning seal oli läbiv põhimõte kuidas ei ole mingi kuri jumal, kes viibutab taevas sõrme ning saadab karistusi kaela vaid sõna otseses mõttes me oleme ise oma elud loonud ja kõik endale valinud st me ise oleme selles mõttes loojad. Minu jaoks tundus kuidagi nii õige see jutt. Väga põnevad raamatud 🙂

    Meeldib

    • Manjana 12. november 2017, 00:54

      See tuttav, kellest ma kord siin kirjutasin, et ta on nüüd budda munk, oli varem psühhoterapeut ja oskab ka hüpnoosi ja rääkis, et siis on võimalik ka eelmiseid elusid näha, aga et see pidavat jube olema. Nad olevat siis seda proovinud, kui nad hüpnoosi õppisid, aga ta ei tahaks seda enam kordagi rohkem kogeda. (lugesin raamatu tutvustust, raamatut lugenud pole, tundus küll, et tahaks lugeda)

      Meeldib

  5. FIXX 12. november 2017, 03:30

    Ma arvan, et suremise küsimus on valikutes ja surmahirmu tunned alati kui keegi või midagi sind tappa tahab. Kui metsas karu sind oma lõunasöögi hulka arvab, siis sa ei tee kniksu ja ütle et võta mu kintsust üks amps, vaid jooksed elu kiiremaid jookse silmad pahupidi. 🙂

    Meeldib

    • Manjana 12. november 2017, 12:32

      Minu kogemus metsloomadega on alati ainult üks olnud – nad ise jooksevad ära ja mina ainult kahetsen, et fotokas käepärast polnud 😀

      Meeldib

      • FIXX 13. november 2017, 14:25

        Need paar puuki kes londid sisse lükkasid poseerisid ju vist piisavalt. 🙂

        Meeldib

        • Manjana 13. november 2017, 15:47

          putukad ja ussikesed on mulle ka alati meeldinud. ega puugid süüdi pole, et nad haigusi levitavad, kõik puugid ei levita ka. aga ma ei oska välja mõelda, mis selle suvise borrelioosi õppetund oli.

          Meeldib

  6. epp 12. november 2017, 05:48

    Kirjutad: “Mitte keegi ei sõltu minust. Mul ei ole ühtegi sõltuvussuhet. Keegi ei vaja mind päriselt peale mu ema ja lapse.”
    Hmm. Inimestevahelist lähedust – antud kontekstis siis kahjutunnet, kui keegi sureb – ei saa ometi defineerida vaid sõltuvuse ja/või vajamisena? On ju nii palju teisi läheduse vorme. Võtame või järgmise näite: oletame, et sa paned homme kõrvad pea alla (ptüi-ptüi-ptüi!). Olen üsna kindel, et enamik su blogilugejaid tunneks sust vähemalt mõnda aega puudust. Kõlab moosiselt, aga mina tunneks küll.

    Kirjutad “Tegelikult on minu surmast kõigil täiesti pohhui”. No anna andeks, see on nagu lause teismeliselt =) Ma ei tunne sind küll inimesena, ainult blogijana (ha, nagu blogija polekski inimene), aga see pohhui-statement langeb kuidagi stiilist välja. Sul oli vist kehva päev, kui kirjutasid? Kuramuse toorjuust ka hallitama läinud ja.

    Meeldib

    • T. 12. november 2017, 10:42

      Aga need ongi lastejutud.wordpress jne. Äkki Manjana ongi sisemiselt teismeline.

      Meeldib

    • Manjana 12. november 2017, 12:30

      Jep eile oli halva-tuju-päev. Täna ärkasin silmad paistes.
      Toorjuustust oli küll vaid rõõmu, ma jätsin ta lahtiselt aknalauale, eksperiment jätkub. Mulle päriselt hallitus meeldib.
      Keskeakriis onngi nagu uus teismeliseiga 😀

      Meeldib

  7. epp 12. november 2017, 18:56

    Keskeakriis, hmm. Been there =) Ainult et sõna ‘kriis’ kasutatakse miskipärast enamasti negatiivses võtmes. Sõna-sõnaline tähendus on ‘pöördepunkt’. See kõlab juba päris kenasti, kas pole?

    Hallitus on ilus jah. See Valio oma veel eriti, nii värviline.

    Meeldib

  8. Mitte kadunud, vaid peidus | ritsikukodu 12. november 2017, 20:02

    […] postitus pani mind sügavalt mõtlema. Et mis siis, kui sinu millalgi saabuvast surmast (või elust) on […]

    Meeldib

  9. Kadri 13. november 2017, 14:30

    Tere! Tahtsin lihtsalt omalt poolt lisada, et pole päris nõus, et seniilne inimene ei tunne ärevust. Minu vanaema on üle elanud mitu insulti ning mõistus ja mälu on tal kahjuks sassis. Iseseisvalt ta enam hakkama ei saa, vaid elab kordamööda oma laste juures. Kuid hoolimata sellest, et ta suure osa ajast elab “omas mullis”, satub ta ärevusse, kui peab viibima ühes ruumis tema jaoks täiesti võõraste inimestega (nt minu või mõne teise lapselapse abikaasaga, keda ta enne haigestumist vaevu tundis). Ning hoolimata sellest, et ta ei paista ümbrust märkavat, on ta mõnikord emalt küsinud: “Kus siis minu kodu on?”, “Miks mu elu peab selline olema?”. See näitab, et ka tema tunneb mõnikord ahastust ning teab, et ta on oma päriskodust n-ö välja kistud.
    Aga nojah, päris ärevushäireks seda muidugi nimetada ei saa.

    Meeldib

    • Manjana 13. november 2017, 15:48

      Jah, ma tegelikult olen näinud neid vanainimesi, kes küll ei taipa suurt midagi, aga ikka on kurvad.

      Meeldib

  10. Felicity 14. november 2017, 11:03

    Sama ala inimesena tunnen huvi, kuidas oled lahendanud raamatupidamise säilivuse klientidele kui sussid püsti viskad. Ühemehefirmas ei ole ju nö jätkajat. Või on programm pilves ja klient saab andmetele ligi, et minna uue raamatupidaja juurde vajadusel?

    Meeldib

    • Manjana 14. november 2017, 18:52

      ma olen selle üle mõelnud, aga ma ei ole seda lahendanud. Aasta lõpetamisel ma annan väljatrükituna erinevad aasta kohta käivad tabelid, aga vahepeal on ainult minul, ma pole eriline pilvesõber.

      Meeldib

  11. […] surmajutu kommentaarides soovitas Mia mul lugeda raamatut, mis tema jaoks muutis mõtteviisi surmahirmust […]

    Meeldib

  12. murulane 24. november 2017, 13:01

    Peaks nagu lohutama,et on teisigi…Aga tekitab masendust.Nimelt olen kopika pealt samas seisus inimene–üksik/üksildane, ema- ja lapseomanik (!),sõpru pole,hingesugulast pole, eluisugi pole(vaid kohusetunne vana ema ees).Sina vähemalt pole kapseldunud,käid kuskil,teed midagi, isegi FB on sul olemas (mul poleks sealgi midagi teha)! Mina lohistan ennast poodi ja tööle. Kõik. Kui kaugsuhtesse läkitatud eluseltsiline suri,mühatas laps:oli,mis ta oli,aga ta vähemalt OLI,nüüd ei helista sulle KEEGI…Ütleme siis leplikult,et :NII ON.
    Aga mis surma puutub ja eriti sellesse,et “õnnelik surm,ta suri une pealt”, siis ajas mu ema oma mõttelõngaga täiesti hirmu peale! Et miks inimesed arvavad, et une pealt surm on hea, see võib olla jõledaim surm surijale?! Tema nimelt on olnud öösiti hirmsais luupainajates oma unenägudes,kõikvõimalikes kohutavates olukordades ja vaevades,surmahirmus, mille peale on tal õnnestunud ärgata—hing paelaga kaelas,üleni märg,õuduses ja segaduses,südame valus ja kopsude ventilatsioonipuuduses. Aga teine inimene surebki une pealt ära sellises seisus,mida ta viimati “nägi”,UNES! No kas see pole õudne! Keegi pole selle peale tulnud…

    Meeldib

    • Manjana 24. november 2017, 13:53

      Loe mu viimast postitust ka: https://lastejutud.wordpress.com/2017/11/22/surmast-karmast-hingesugulastest/

      Seal on hingesugulastest natuke lähemalt. hingesugulased on kõik need inimesed, kes su ellu on tulnud ja midagi muutnud. Kui töö tehtud, võivad nad rahulikult edasi minna.
      Mida ma seal postituses ei kirjutanud, oli hingede erinevatest tasemetest. Vähemalt mulle jäi sealt raamatust mulje, et hinged, mis on kõrgemal arengutasemel, ei vaja enam nii palju lähedasi hingi, kelledega pidevalt aega veeta. Nd saavad oma õppetunnid kätte ja pärast on õppimine juba ilma selleta, et oleks palju inimesi ümber, kes õppetunde annavad.

      Mul oli tolle postituse kirjutamise päeval eriti halb tuju. Kuid mu sõbranna, kes seda luges ja kes oli samal ajal haiglas, tuli õhtul haiglast, ostis lille ja tuli enne oma koju lapse ja mehe juurde minemist minu juurest läbi. See oli väga südantsoojendav. Inimene, kel endal on muresid küllaga, mõistis minu tolle hetke muret kõige paremini. Järgmisel päeval ma sain aru, et tegelikult on mul sõpru veelgi. Aga tavaliselt on sõpradega nii, et kui ise piisavalt ei panusta, ei panusta nemad ka. Ja inimesed kardavad seda, kui kellelgi on raske, sest nad ei tea mida siis tegema peaks. Ise ma olen samasugune. Ma oskan pai teha, aga kui pikalt ja kas kõik üldse niisama pai tahavad? Kusjuures mulle, tegelikult, sobib, et mul pole kellegagi väga tihedat ja intensiivset suhet. Praegu sobib. Minu jaoks muutub ahistavaks, kui ma iga päev peaksin veel kellegagi suhtlema, peale nende, kellega ma päriselt pean suhtlema ja mulle meeldib täiesti üksi olla. Lihtsalt nõrkusehetkel tundus, et see pole nii.

      Seal raamatus, millest ma viimases posituses kirjutasin, on surmast nii kirjutatud, et see on tõesti hea sündmus. Kusjuures eriti hea on see juhul kui elu enne seda on kehv. Tegelikult ju inimesed ei karda otseselt surma, nad kardavad kõike seda, mis eelneda võiks, nad kardavad halba elu, valusid, vaimseid ja füüsilisi kannatusi. Seal raamatus on kenasti ära seletatud kuidas kõik halb, mis sul on elus, on ainult kasulik. Aitab hingel areneda.

      ole tugev! halvad mõtted võivad kaasa tuua halbu asju. mõtlemise muutmine on küll keeruline, aga täiesti tehtav. tihtipeale ei mõju teised inimesed mõtetele hästi, aga üksindus on neutraalne, keegi ei mõjuta ei negatiivsemaks ega positiivsemaks.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: