Surm küll hirmus pole

Lugesin Ritsiku postitust surmahirmust ja hakkasin mõtlema, et kas mina kardan surma. Oma mõtetega jõudsin päris kiiresti punkti, kus pisarad lihtsalt tulid mõlemast silmast välja, mis kinnitas, et peaks blogima jah. Isegi praegu, kirjutades, jooksevad pisarad ja kui ma mõtlen, mida kirjutada tahan, siis need pisarad ei jäägi kinni, vaid ekraan muutub aina udusemaks. Õnneks ma tean, kus klaviatuuril erinevad tähed asuvad ja nii udune see pilt nüüd ka pole. Kuid, jah, ma ei karda surma. Et oleks kohe ära öeldud. Ma isegi ei saa aru, miks paljud kardavad.

Ma ei tea, kas kõikidel oli teismelisena hea mõte, et võiks ära surra? Mul küll oli. Ma end tappa ei tahtnud, aga suremisest mõtlesin küll. Ja täpselt samamoodi, nagu ma praegu suremisest mõtlen: “Noh, suren ära ja mis siis? Tegelikult on ainult mu ema kurb ja teistel on täiesti pohhui, olenemata kui palju nad teesklevad, et uhuu, mul on nüüd nii kurb. Tutkit neil minu surma pärast kurb oleks. Nad nutaksid vaid mõeldes oma isiklikule surmahirmule.”

Loogiline, et ema on kurb. Ma arvan, et maailma kõige hirmsam asi on siis, kui su laps on siin maailmas juba päris kaua elanud ja siis võtab kätte ja sureb ära. Sureb ära varem, kui ema. Täiesti kole! Ema peaks ikka esimesena surema ja siis laps, mitte vastupidi. Ema surm on see, mis tuleb kõigil läbi elada ja kõik teavad, et ükskord see juhtub. Aga suure lapse, kellesse sa aastatega oled tõeliselt kiindunud, ära suremine on kole läbielamine.

Ma ei saa aru, miks inimesed kardavad surra. Juhul kui surm tuleb kiiresti ja enne ei pea näiteks murtud luudega kuskil tundide kaupa passima, siis ei ole ju midagi karta. Arvestades, et siiani olen ma pidevalt armastanud piire proovida ja oma nina kahtlastesse kohtadesse toppinud, kuid midagi päriselt hirmsat pole minuga kunagi  juhtunud, siis ma usun, et ma suren pigem ilma eelneva jamata.

Kusjuures seniilsena suremine on ju puhas lust ja lillepidu. Minu lemmiklause on Piiblist, et õndsad on need, kes vaimult vaesed jne. Seniilne tähendab ju seda, et inimene ei saa suurt aru, mida teised asjast arvavad ja elab enda naiivses pisut lapsikus maailmas. Seniilsusega ju ei kaasne ärevushäireid? Minu kokkupuuted ärevusega on küll pisikesed ja kontrollitud, aga ainus põhjus, mida ma oskan ette kujutada, miks suremine võiks olla hirmus, on päriselt ärevushäirete omamine. Ärevushäired tekitavad inimestele kontrollimatut hirmu asjade ees, mis tegelikult ei tekita ei valu ega parandamatuid tagajärgi. Ühtegi päris põhjust erutuda pole, inimene põeb lihtsalt ilma põhjuseta. Kuna surm on samm mittemillesegi, siis pole ju põhjust põdeda. Pärast surma ei ole midagi, mis puudutaks seda teadvust ja füüsilist keha, mida inimene enne surma omab. Praegusega võrreldes on peale surmasammukest täielik tühjus ja kõige puudumine, ka ärevus puudub ja muud foobiad. Pärast surma pole tavamõistes ei valu ega sotsiaalset häbiposti.

Ma usun taassündi ja karmat, eksole. Ilma neisse uskumata võiks suremine veel lihtsam olla. Kui inimene on surnud, siis on surnud – kõik, pimedus, lõpp, mittemidagi. Karma järgi toimub pärast surma taassünd ja sa saad täislaksuga kätte kõik, mis eelmisest elus tasumata jäi. Nii hea kui halva. Sa saad võimaluse uuesti ja paremini elada, parandada vigu ja saada paremaks inimeseks (või loomaks, kui eriti valesti elasid). See, et su füüsilist keha hakkavad peale surma sööma ussid või põleb ta krematooriumis, on ju täiesti ükstapuha. Igal juhul.

Miks mind surma peale mõtlemine nutma ajab, on see mõte, et tegelikult on minu surmast kõigil täiesti pohhui. Kedagi eriti ei huvita, mitte rohkem kui suvaline uudis, mis tuleb ja läheb. Kui ma näiteks täna ära sureks, siis saadaks sellest teada pärast seda, kui mu laip siin haisema läheb, sest kedagi ei huvita. Mul ei käi külalisi. Kliendid käivad siis, kui ma olen nendega eelnevalt kokku leppinud. Erinevate tuttavatega suhtlen ma peamiselt läbi Facebooki. Mul ei ole ühegi tuttavaga pooleli mingeid asju, mis vajaks lõpetamist. Ei mingeid tulevikku suunatud konkreetseid kokkuleppeid. Keegi ei muretseks, kui ma FB-s neile ei vastaks. Niikuinii kirjutan ma pigem ise esimesena, kui ma kelleltki midagi tahan. Helistamine pole juba ammu teema. Mitte keegi ei sõltu minust. Mul ei ole ühtegi sõltuvussuhet.  Keegi ei vaja mind päriselt peale mu ema ja lapse. Ja tegelikult ei sõltu ka nemad minust kuidagi, aga nende kukile jääks mu matuse orgunn ja kogu kaastunne minu surma puhul tuleks neil vastu võtta. Kõik muud sugulased, kes end mu matusel kuidagi tavapärasest erinevalt tunneksid, teeksid seda pigem kaastundest mu ema ja lapse vastu, kui et neil oleks jube kurb, et ma ära surin ja nad enam mind paar korda aastas ei näe. No ja ma ei tea, et mul oleks mõnda sõpra, kes mind mõne teise enda sõbraga asendada ei saaks. Ma olen igatpidi asendatav.

Mul on väga hästi meeles mu vanaisa matus. Mul oli tõesti jube kurb, sest vanaisa oli mu elus väga oluline inimene. Ma ei näinud teda ka viimastel aastatel rohkem kui kord aastas, aga lapsepõlves tekkinud emotsionaalne side oli ülitugev. Mitu aastat peale vanaisa surma, kalmistul käies, mul ajas jälle nutma. Vanaemaga sarnast sidet ei olnud ja kui ta suri, oli mu laps paarikuune ja ma ei pidanud matusele minema. Kui mul on võimalus, siis ma üldse ei lähe matustele. Kui ei pea. Seoses vanade fotode restaureerimisega, on mu juurde sattunud inimesed, kelle ema või isa on surnud ja neil on vaja matusteks vana foto töödelda. Pärast nende äraminekut, ma olen lihtsalt üksinda nutnud. Lapse lein on jube tugev emotsioon ja ma korjan selle üles isegi siis, kui leinav inimene ei nuta. Ma, parema meelega, ei kohtuks leinava inimesega. Kuid, et inimene kardab enda surma, jääb mulle jätkuvalt arusaamatuks.

hallitus

Kuna ma sain Valiolt sulatatud juustu, läks mu toorjuust imekaunilt hallitama. Tundus sobiv pilt nii morbiidsele teemale.

Karma järgi on enesetapp samasugune mõrv, nagu teise inimese tapmine, seega ei tähenda see postitus, et ma praegu veene nüsiks vms. Nutmine ja kirjutamine on mõlemad päris head teraapiad.

Advertisements

Tagged:

25 thoughts on “Surm küll hirmus pole

  1. T. 11. november 2017, 21:39 Reply

    See on küll kurb, kui pole inimesi, kes Su surmast ei hooli. See on ju sama, nagu nad ei hooliks ka su elust.

    Meeldib

    • Manjana 11. november 2017, 21:55 Reply

      Selgus, et ikka on, kuigi kirjutamise ajal tundus, et pole. Isegi mitu.

      Mitme inimese elust sa päriselt hoolid?

      Liked by 1 person

      • T. 11. november 2017, 22:33 Reply

        Päris-päriselt hoolin kindlasti paarikümne inimese elust ja käekäigust. Aga ega ma seevastu ka võõrastelegi halba soovi 🙂

        Meeldib

        • Manjana 11. november 2017, 22:39

          Ma ei usu hästi, et mul paarikümmet täis tuleks ja ma kohe päris kindlasti ei tahaks, et ühegi mu hea tuttavaga midagi sellist juhtuks, et ma teada saaks, kas ikka päriselt hoolin. Või kellegi tuttavaga, keda ma sinna hoolimisnimekirja esialgselt ei lisaks.

          No halva soovimine on äärmus, ma ei soovi kellelegi halba, see on küll proovimata kindel.

          Meeldib

  2. ritsik 11. november 2017, 21:59 Reply

    Mulle tundus ka ehmatavalt kurb. Hea, et ikkagi on hoolijaid. Vbla sa jätad nii iseseisva ja vankumatu mulje, et teistel pole kerge sulle öelda, et oled neile armas? (mitte et ma mingi psühholoog oleks).
    Dementsusega muide võivad kaasneda nii depressioon, paranoia kui agressiivsus. Ei ole üldse tore.

    Meeldib

    • Manjana 11. november 2017, 22:26 Reply

      Kõlab tõepäraselt, ega ma tavaliselt ei kurda ka.

      Meeldib

  3. Tasakaalukunstnik 12. november 2017, 00:14 Reply

    pigem on Sinu puhul ehk olukord niipidi, et Sa lihtsalt ei tea, kelle hinge Sa lahkudes nn augu jätaks. sel teemal paljut ei arutleta ja kui oled olemiselt nn mittejagav (see ei täheda seda, et ei ole avatud suhtleja) või siis inimesi endale mitte eriti lähedalelaskev, siis võibki nii tunduda, et on ülivähesed.

    Head!

    Meeldib

    • Manjana 12. november 2017, 00:35 Reply

      Ee, mina ei tea, kes või milline Sa oled, aga mul on kahtlane tunne, et Sa mind tead :O

      Meeldib

      • Tasakaalukunstnik 12. november 2017, 10:48 Reply

        isiklikult kindlasti mitte. kuid ehk on meie teed kunagi mõnes seltskonnas ristunud. kuigi hetkel ei meenu. vahel tundub ka, et kuidagi maru tuttav tekst on, et peaks teadma, kuid ei…

        Meeldib

  4. Mia 12. november 2017, 00:45 Reply

    Võib-olla sa oled juba lugenud, aga kui ei ole, siis ma soovitan Newtoni “Hinge rännak” ja “Hinge saatus”. https://www.rahvaraamat.ee/p/hinge-r%C3%A4nnak/12096/et?ean=9789985852361
    Mulle panid need raamatud täitsa põntsu või nagu keerasid mõttemaailma pea peale, aga heas mõttes 😀 Siiamaani vahepeal mõtlen ja juurdlen. Ja samas see, mis seal kirjeldas tundus minu jaoks loogiline, sest ma usun ka karmat. Ning seal oli läbiv põhimõte kuidas ei ole mingi kuri jumal, kes viibutab taevas sõrme ning saadab karistusi kaela vaid sõna otseses mõttes me oleme ise oma elud loonud ja kõik endale valinud st me ise oleme selles mõttes loojad. Minu jaoks tundus kuidagi nii õige see jutt. Väga põnevad raamatud 🙂

    Meeldib

    • Manjana 12. november 2017, 00:54 Reply

      See tuttav, kellest ma kord siin kirjutasin, et ta on nüüd budda munk, oli varem psühhoterapeut ja oskab ka hüpnoosi ja rääkis, et siis on võimalik ka eelmiseid elusid näha, aga et see pidavat jube olema. Nad olevat siis seda proovinud, kui nad hüpnoosi õppisid, aga ta ei tahaks seda enam kordagi rohkem kogeda. (lugesin raamatu tutvustust, raamatut lugenud pole, tundus küll, et tahaks lugeda)

      Meeldib

  5. FIXX 12. november 2017, 03:30 Reply

    Ma arvan, et suremise küsimus on valikutes ja surmahirmu tunned alati kui keegi või midagi sind tappa tahab. Kui metsas karu sind oma lõunasöögi hulka arvab, siis sa ei tee kniksu ja ütle et võta mu kintsust üks amps, vaid jooksed elu kiiremaid jookse silmad pahupidi. 🙂

    Meeldib

    • Manjana 12. november 2017, 12:32 Reply

      Minu kogemus metsloomadega on alati ainult üks olnud – nad ise jooksevad ära ja mina ainult kahetsen, et fotokas käepärast polnud 😀

      Meeldib

      • FIXX 13. november 2017, 14:25 Reply

        Need paar puuki kes londid sisse lükkasid poseerisid ju vist piisavalt. 🙂

        Meeldib

        • Manjana 13. november 2017, 15:47

          putukad ja ussikesed on mulle ka alati meeldinud. ega puugid süüdi pole, et nad haigusi levitavad, kõik puugid ei levita ka. aga ma ei oska välja mõelda, mis selle suvise borrelioosi õppetund oli.

          Meeldib

  6. epp 12. november 2017, 05:48 Reply

    Kirjutad: “Mitte keegi ei sõltu minust. Mul ei ole ühtegi sõltuvussuhet. Keegi ei vaja mind päriselt peale mu ema ja lapse.”
    Hmm. Inimestevahelist lähedust – antud kontekstis siis kahjutunnet, kui keegi sureb – ei saa ometi defineerida vaid sõltuvuse ja/või vajamisena? On ju nii palju teisi läheduse vorme. Võtame või järgmise näite: oletame, et sa paned homme kõrvad pea alla (ptüi-ptüi-ptüi!). Olen üsna kindel, et enamik su blogilugejaid tunneks sust vähemalt mõnda aega puudust. Kõlab moosiselt, aga mina tunneks küll.

    Kirjutad “Tegelikult on minu surmast kõigil täiesti pohhui”. No anna andeks, see on nagu lause teismeliselt =) Ma ei tunne sind küll inimesena, ainult blogijana (ha, nagu blogija polekski inimene), aga see pohhui-statement langeb kuidagi stiilist välja. Sul oli vist kehva päev, kui kirjutasid? Kuramuse toorjuust ka hallitama läinud ja.

    Meeldib

    • T. 12. november 2017, 10:42 Reply

      Aga need ongi lastejutud.wordpress jne. Äkki Manjana ongi sisemiselt teismeline.

      Meeldib

    • Manjana 12. november 2017, 12:30 Reply

      Jep eile oli halva-tuju-päev. Täna ärkasin silmad paistes.
      Toorjuustust oli küll vaid rõõmu, ma jätsin ta lahtiselt aknalauale, eksperiment jätkub. Mulle päriselt hallitus meeldib.
      Keskeakriis onngi nagu uus teismeliseiga 😀

      Meeldib

  7. epp 12. november 2017, 18:56 Reply

    Keskeakriis, hmm. Been there =) Ainult et sõna ‘kriis’ kasutatakse miskipärast enamasti negatiivses võtmes. Sõna-sõnaline tähendus on ‘pöördepunkt’. See kõlab juba päris kenasti, kas pole?

    Hallitus on ilus jah. See Valio oma veel eriti, nii värviline.

    Meeldib

  8. […] postitus pani mind sügavalt mõtlema. Et mis siis, kui sinu millalgi saabuvast surmast (või elust) on […]

    Meeldib

  9. Kadri 13. november 2017, 14:30 Reply

    Tere! Tahtsin lihtsalt omalt poolt lisada, et pole päris nõus, et seniilne inimene ei tunne ärevust. Minu vanaema on üle elanud mitu insulti ning mõistus ja mälu on tal kahjuks sassis. Iseseisvalt ta enam hakkama ei saa, vaid elab kordamööda oma laste juures. Kuid hoolimata sellest, et ta suure osa ajast elab “omas mullis”, satub ta ärevusse, kui peab viibima ühes ruumis tema jaoks täiesti võõraste inimestega (nt minu või mõne teise lapselapse abikaasaga, keda ta enne haigestumist vaevu tundis). Ning hoolimata sellest, et ta ei paista ümbrust märkavat, on ta mõnikord emalt küsinud: “Kus siis minu kodu on?”, “Miks mu elu peab selline olema?”. See näitab, et ka tema tunneb mõnikord ahastust ning teab, et ta on oma päriskodust n-ö välja kistud.
    Aga nojah, päris ärevushäireks seda muidugi nimetada ei saa.

    Meeldib

    • Manjana 13. november 2017, 15:48 Reply

      Jah, ma tegelikult olen näinud neid vanainimesi, kes küll ei taipa suurt midagi, aga ikka on kurvad.

      Meeldib

  10. Felicity 14. november 2017, 11:03 Reply

    Sama ala inimesena tunnen huvi, kuidas oled lahendanud raamatupidamise säilivuse klientidele kui sussid püsti viskad. Ühemehefirmas ei ole ju nö jätkajat. Või on programm pilves ja klient saab andmetele ligi, et minna uue raamatupidaja juurde vajadusel?

    Meeldib

    • Manjana 14. november 2017, 18:52 Reply

      ma olen selle üle mõelnud, aga ma ei ole seda lahendanud. Aasta lõpetamisel ma annan väljatrükituna erinevad aasta kohta käivad tabelid, aga vahepeal on ainult minul, ma pole eriline pilvesõber.

      Meeldib

  11. […] surmajutu kommentaarides soovitas Mia mul lugeda raamatut, mis tema jaoks muutis mõtteviisi surmahirmust […]

    Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: