Manjana jõulukingitused

Lugesin Ritsiku juurest, et blogijatele on keegi välja pakkunud teemad, millest kirjutada. Advendikalender. Tundus, et ma olen neid teemasid juba kuskil blogides näinud ka, aga ilmselgelt polnud need blogijad nii tõsiselt võetavad kui Ritsik. Ei, komplimendid pole tänane teema. Tegelikult klikkisin ma linki ainult proovimiseks, sest mina ju ometigi ei vaja etteantud teemat, et kirjutada. Mina kirjutan nagu blogijad muiste – siis kui tuju tuleb ja sisemine vajadus dikteerib. Mina ei ole kommertsblogija. Mina olen Blogija suure algustähega. Tõsine tegija. Nii ma arvasin.

Igatahes otsisin sealt kalendrist tänase päeva üles – neljas – ja vajutasin. Ning seal oli kirjas “Kingisoovitused.” Ma tegin eelmisel aastal täpselt ühe jõulukingi – emale. Sain vastu ka täpselt ühe – emalt. Ma ei ole jõuluinimene. Mu laps on jõulusid agressiivselt eitav ja vaenav inimene. Mulle meeldib teha kingitusi näiteks neljapäevaks. Või teisipäevaks. Sõbranna kunagi kiitis teistele, et ma oskan hästi üllatuskingitusi teha. Et keegi mainib suvaliselt jutu sees, et ta tahaks endale mingit asja saada ja siis ma lähen ja hangin selle asja ja kõige ootamatumal momendil teen üllatuskingituse. Näiteks neljapäeval. Ma arvan, et see on Neitsite stiil, mul üks sõbrants on neitsi ja ta on mulle ka nii teinud. Kuid sel aastal on teisiti.

Sel aastal ma läksin Kopli Ametikooli õppima ja meil toimub koolis jõululaat ja lahtised uksed. Sellel reedel ja laupäeval – 8. ja 9. detsember, Kopli tn. 98, Maleva peatus. Meie õpetaja ütles, et me peaksime ka mingeid asju selle jõululaada jaoks tegema. Et saame müümiskogemuse. Ma olen oma elus palju asju teinud, aga ma pole mitte kunagi leti taga müüja olnud. Ma olen telefonimüüja olnud, aga mu teenuseid müüb mu koduleht ja näost näkku ma müünud pole. Ja praegu ma ei usu, et ma kunagi letimüüjaks hakkan ka. Et lähen ka koos vanade käsitöölistega Mardilaadale ja müün enda tehtud asju. Vaevalt. Imelik. Ma ei usu, et see minu iseloomuga sobib. Ühes kohas passida ja kõigi vastu kena olla. Isegi siis, kui tuleb keegi tüüp ja nõmetseb, müüja ju ikka naeratab. Ei ütle nõmetsejale: “Võta tablett ära ja elu on jälle ilus!” Ma küll ütlen. Vist.

Nojah, igatahes olen ma nüüd mitu päeva asju teinud. Nahast. Neid, mida ma oskan. Käerihmu näiteks. Ma oskasin neid varem ka teha, aga varem ma ei teadnud, mida servadega peaks tegema. Nüüd ma tean, et servad oleks ilus ära värvida, et lõikejäljed jõhkrad ja koledad ei paistaks. Ja nurgad tuleks täisnurksemaks teha, et nad tulevikus valusana käenahale ette ei jääks ja näiteks rulli ei läheks. Eesti üks tuntuimaid nahadisainereid Stella Soomlais kunagi ei tee oma toodetele järelviimistlust. Nii nagu noa alt tulevad, nii müüki lähevad. Rääkimata vähemtuntud disaineritest. Käsitöölised tavaliselt teevad ikka järelviimistluse ka, nad on tehnoloogiatega paremini kursis, kui kõrgharidusega disainerid.

Vot ja nii ma siis otsustasingi, et kui see advendikalender ütles, et täna peaks jõulukingitustest blogima, ma siis näitan välja, mida ma tegin. Keegi pole neid veel näinud, ma üksinda kodus nikerdasin, liimisin ja kopsisin haamrikesega trukke. Lisaks käerihmadele, tegin ka tupsusid. Punasest kroomnahast ja kopra karusnahast. Neid saab kasutada kuusel, koti juures, võtmehoidjana. Muideks – kopranahka kasutasid vanad eestlased ka mütoloogilistel eesmärkidel. Et kaitseb ja toob õnne. Tupsud on nahkpaeltega.

asjad

Ma ei tea, kui palju raha ma nende asjade eest peaks küsima? Ma üldse ei kujuta ette, kes meile kooli neid asju ostma tulevad. Alla viie euri ma küll midagi teha ei viitsi. Ma mõtlesin, et kui tupsu hind on viiekas, siis oleks nagu normaalne, aga käerihmad? Stella müüb oma töötlemata servade ja kehva kinnisega nahast käevõrusid 15 euriga. Mul on parem kinnis, trukk. Nahk on ka lahedam, erilise mustriga, sisalik või krokodill, tegelt on muidugi lehm, nagu Stellalgi. Minu arust oleks 15 euri aus küsida, rohkem ju ka nagu ei kõlba. Kuigi mul on tunne, et ma panustasin rohkem aega ja kõik rihmad on erinevad. Ma ju räägin, ma ei oska asju müüa. Kas teie ostaksite sellise hinnaga minu tehtud asju jõulukingiks?

Advertisements

Tagged:

8 thoughts on “Manjana jõulukingitused

  1. Klari 4. detsember 2017, 16:56 Reply

    Aga tead, see letimüüja kogemus kulub igale inimesele korra elus ära 🙂

    (Mina olen kunagi ehitusmessil katusekive müünud. Oli toredam, kui ma arvasin.)

    Meeldib

    • Manjana 4. detsember 2017, 17:05 Reply

      Ma ka usun, et ükski kogemus ei tule kahjuks, ikka vastupidi. Aga hirmus on ju!

      Meeldib

  2. elutants 4. detsember 2017, 18:07 Reply

    ma ei oska hinda küsida. mäletan, et keska ajal tegime pinginaabriga nahast kõrvarõngaid, mida Viru tn mingis putkas müüdi…. see hind, mille kätte saime oli kaduvväike. õnneks kattis küll konksude kulu.
    aga jah, ma maksan asjade eest, mis tunduvad kosmoseteadusena rohkem kui asjade eest, mille valmistamisega ise hakkama saan. seepärast ma nahakunsti ei hinda, et põhikoolis + keskkoolis sai karpe ja märkmikke ja käevõrusid ja kõrvarõngaid jne tehtud küll ja küll, üks klassiõde töötas lausa kooli lõpus mingis nahafirmas, nii et täitsa OK käsitöölised tulid meist ilmselt. nii et paraku ei oska õiglast hinda pakkuda

    Meeldib

    • Manjana 4. detsember 2017, 19:05 Reply

      Teil oli hea käsitööõpetaja, enamustes koolides küll selliseid asju tegema ei õpetata. Me õppisime ainult natuke õmblema, kuduma ja heegeldama, sama õppis mu laps nüüd.

      Meeldib

      • elutants 21. detsember 2017, 17:37 Reply

        Ma käisin su koolist ühe peatuse jagu edasi koolis… st meil olidki eraldi nahkehistöö, puitehistöö, metallehistöö, keraamika, portselanmaali, klaasimaali/graveerimise jms tunnid. Tartbekunstiklassi võlud. Nahk on defka, nii et tegime põhiliselt intarsiat aga lahe on see, et oskan karpe teha, märkmikke köita jms, millele alguses tähelepanu ei pööranud. Põhikoolis oli ikka tavaline käsitöö ka, keskas sai jätkata käsitööga aga kuna poisse oli vähem, siis ma nihverdasin end metallitundidesse. Sokke oskan siiamaani kududa (paar nädalat tagasi katsetasin) aga vot lilltikandit ei oska teha 😦 Hetkel oleks sellest oskusest rohkem abi kui metalltraatide väänamisest või kopikates lihvimisest.

        Liked by 1 person

  3. epp 4. detsember 2017, 20:14 Reply

    Need punased tutid on üliuhked!

    Soovitus aastaid leti taga (ka oma toodangut) müünud käsitööliselt: esiteks, müümiskogemus on igavesti lahe, proovi kindlasti. Teiseks, hind. Küsi aga julgelt see summa, mida oma töö eest saada tahad. Ära tee ‘äkki on liiga kallis?’ nägu. Täpselt nii nagu su raamatupidamistööl on hind, on ka su käsitööl. Edasi on juba ostja asi, kas talle see hind sobib või ei.

    Nahatoodete viimistlemisest – mulle tegelikult istuvad nö. metsikud asjad ka. Aga töö puhtus ja korrektsus peab ka viimistlemata asjas näha olema. Kuid selles on sul õigus, et kõrgelt haritud disainerite tehnilised oskused jäävad tihtipeale kogenud käsitööliste omadele alla.

    Liked by 1 person

    • Manjana 4. detsember 2017, 22:05 Reply

      Aitäh julgustavate sõnade eest! Aeg-ajalt tekib tunne, nagu ma õpiks vaid oma lõbuks ja nende oskustega pole midagi muud peale hakata.

      Meeldib

  4. murulane 13. detsember 2017, 14:38 Reply

    ” Ma arvan, et see on Neitsite stiil”…
    Mnjah,mu vanem laps on Neitsi, kes ei salli jõulusid ega ole elus ühtegi kinki teinud…Kurb, ütleks siiski.Aga ma ei oota.

    Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: