Miks on vanemaks saamine hea? Sest ma ütlen nii!

Ma olen vist samal teemal veel kirjutanud. Ma pean ju ennast veenma, et on hea ja tegelikult on ka. Või ma lihtsalt valetan endale? Nii hästi valetan, et ise ka usun. Üks asi, mille iga inimene elu jooksul ära õpib ja pärast ideaalselt oskab, on endale valetamine. Kõik vanemad inimesed on selles nii osavad, et nad ei saa isegi aru, kui ludinal see käib. Kõige tavalisem endale valetamine toimub teemal – ma ei oska, ei jõua, ei suuda, sest ma olen vana. Tegelikult on see puhas laiskus, sest vabalt jõuad, oskad, suudad, kui ainult tahad. Aga aastad on õpetanud, et mugavam on mitte tahta. Teha ära see, millest mööda hiilida kuidagi ei õnnestu ja kõige muu kohta arvata, et vananendes inimene ongi lollim ja nõrgem kui noorena. Ei ole, lihtsalt endale (ja teistele) oskab kauem elanud inimene paremini valetada.

Kuid tegelikult on ikka neid asju mitu, mis vanusega paremaks lähevad. Näiteks mu lapsele ei meeldi kriipimise hääl. No see, kui vead lusikaga mööda poti põhja ja teised sarnased kiuksud. Ma mäletan, et mulle noorena ka see hääl ei meeldinud, tekitas erinevatesse kehaosadesse vastiku tunde. Füüsiliselt vastiku. Isegi seda tunnet mäletan. Kuid praegu on mul kiuksutamisest täiesti suva. Ma kuulen küll et kriiksub, aga üldse ei häiri. Nii ma siis alati lapsele ütlengi, kui olen kriuksuga maha saanud, et latseke, saad suureks ja siis on kriuksust nii ükstaspuha. Saad rahulikult kriiksutada ja mitte üks ihukarv ei tõuse.

Eile koolis selgus veel üks probleem, mis on mul vanusega ära kadunud. Üks mu paarkümmend aastat noorem grupiõde tegi äkitse eriti valuliku näo ja hakkas silma nühkima, et midagi läks silma. Ja siis ma sain talle ka öelda, et kasvad suureks ja siis enam üldse ei häiri, kui midagi silma läheb. Ma mäletan ülihästi, kuidas mul üks kord põhikooli ajal läks hommikul midagi silma. Midagi täiesti nähtamatut, aga tekitas sellist valu, et ma mõtlesin, et nüüd suren. Ema oli paanikas, mina olin valudes ja midagi ei aitanud, sest seda valutekitajat silmas polnud isegi näha, et ära võtta. See valutekitaja oli imetilluke, aga haiget tegi nagu vanakurat. Nüüd ei meenugi enam millal silmas oleks valus olnud. Vahest ikka läheb asju silma, putukaid näiteks. Tunned, et midagi on silmas, võtad varrukanurga, tõmbad üle silma ja korras. Ei mingit erilist valutamist. Või nutad natuke ja vesi toob asja silmast välja. Silmas ärritustunne on, pisarad voolavad, aga valu ei teki.

Kuid kui ma seda postitust peas välja mõtlesin, siis sähvatas, et äkki teistel vanematel inimestel ei olegi nii. Täiesti võimalik, ma pole kriuksu- ja silmavalu teemal kellegagi rääkinud.

Ma tean, et mul on päris hea endale sisendamise võime. Parim näide tuleb minevikust, kui ma umbes 12-aastasena otsustasin, et kõdi kartmine on eriti nõme tunne ja ma ei taha enam kõdi karta. Mõeldud, muudetud! Pärast seda ma enam kõdi ei kardagi. Ei meeldinud ja läks ära. Igaveseks. Nüüd suurena olen mõelnud, et äkki oleks ikka tore vahelduseks kõdi karta. Teised nagu kardavad. Kui ma oma lugu kõdihirmu kaotamisest olen kellelegi rääkinud, on nad mind kui imelikku vaadanud. Aga ma tõesti tegin teadlikult nii. Ma vahest harva mingeil imelikel tingimustel tunnen kõdi, seda vastikut tunnet, kui sa ei saa mitte midagi muud teha, kui piineldes väänelda. Aga ma ei tea millistel tingimustel ma tunnen ja ma ei tea kuidas seda olekut nii sisse lülitada, et ta mulle sobival hetkel töötaks.

Kui ma siit edasi mõtlema hakkan, siis mul on hambaarstiga ka väga hästi. Vähemalt viimased 15 aastat kindlasti ma ei ole hambaarsti juures puurimisel valu tundnud. Mul on normaalse suurusega auke ka olnud. Kuid ma kohutavalt kartsin süsti ja eriti hambaarsti süsti ja seda nõmedat ila tilgub tunnet, mis süstiga kaasneb, et ma alguses lihtsalt otsustasin, et ma ei taha süsti, vaatame mis juhtub. Kuid juhtus see, et puurimine ei ole valus. No ja kuna polnud valus, siis pärast seda ma olen alati arstile öelnud, et ma ei taha süsti. Kusjuures alati on väike hirm olnud, et auk on ju päris suur, äkki on valus. No aga ei ole valus.

No ja siis ma mõtlesingi, et äkki ma olen hambavalu endalt süstihirmus ära progenud. No kui ma sain kõdistamishirmust lahti, siis miks ei. Ja äkki kõik need ebameeldivad asjad, mida ma lapsepõlvest mäletan, on ära kadunud, kuna ma ei tahtnud neid. Ma nüüd ei teagi. Et kas need on head asjad, mis kaasnevad vanadusega, või ainult minu eripärad.

Kuid teie, kes te olete näiteks üle 35-aastased, kas teil on alles need silma läinud sodi valud ja vastikus poti lusikaga kriipimise pärast? Hambavalu jääb küll inimestele alles, seda ma juba tean. Aga need teised lapsepõlvest teada vastikud asjad. Tõusevad ihukarvad püsti, kui keegi imelikku kriipivat häält teeb?

tilk

Selle tilgapildi ma tegin eelmisel nädalal, kui veel lund ei olnud.

Advertisements

Tagged:

12 thoughts on “Miks on vanemaks saamine hea? Sest ma ütlen nii!

  1. henzen 7. detsember 2017, 22:47

    Fookuses on tõde,
    pilt on äge,
    jutu sisu
    täis väge.
    süvenen
    kunagi
    ikka
    vist
    ka
    teksti…

    Meeldib

  2. marca 7. detsember 2017, 23:24

    Mitte pole alles, vaid lausa võimendunud. No eile näiteks ajasin pool kontorit oma kisaga ärevile (eriti meie kontorikoera, kes rüütellikult mind päästma tormas), sest kraanikausis oli ämblik. Mõtlesin isegi, et ämblikke olen küll kogu aeg kartnud. aga niimoodi röökinud ja kohvitassi käest pillanud? Mida vanem, seda hullem. Ma olen isegi mõelnud, et peaks mõistusega võtma, aga seda alati selle ajani, kuni ämblik kuskilt vastu vaatab.
    Hambaarsti ma ka just nooremana ei kartnud, nüüd kardan. Silmad ikka kraabivad. Poti kraapimine pole õnneks kunagi väga häirinud.

    Meeldib

    • Manjana 8. detsember 2017, 11:10

      ma hetkel ei oska öelda, et mul oleks miski võimendunud. kõrgusekartus on olnud selline kõikuv suurus, aga ma vahepeal sain teada, et mu oma on võrreldes võimalikuga päris nõrguke. nüüd ma pole kaua aega kuskil kahtlases kohas turninud, suvel korraks tundus, nagu oleks ära läinud kui mõistusega võtsin.

      ma loen hetkel raamatut, mis õpetab sarnaste teemadega teadlikult tegelema, kui läbi saan, siis blogin.

      Meeldib

  3. kitty 7. detsember 2017, 23:29

    kriipimine pole mind kunagi ülemäära seganud, aga kõdikartmise lõpetasin ka mina umbes samas vanuses ja sama argumentatsiooniga päevapealt ära nagu sina. ma olen alati mõelnud, et huvitav, miks teised inimesed ei ole selle peale tulnud, et nii teha. tore teada, et keegi on 🙂

    Meeldib

    • Manjana 8. detsember 2017, 11:11

      ohh, vahva ja eriti see, et umbes samal ajal!

      Meeldib

  4. nodsu 8. detsember 2017, 00:01

    Minu jaoks on vanemaks saades tulnud pigem see eelis, et ma luban endale rohkem olla selline, nagu ma olen ega ürita kellekski teiseks maskeeruda. mis tähendab, et kui ma noorest peast kannatasin igasugused riiete torkimised ja kingade pigistamised välja, sest ma arvasin, et nii peab, siis nüüd käin südamerahuga nii mugavate riiete-jalanõudega, kui ainult leian. ära on kadunud see loll kohusetunne, nagu kõik peaks välja kannatama. ei pea, ainult neid asju peab, mida tõesti ei saa vältida.

    aga üks asi, mida ma märkan, on kahjuks küll see, et jaksamist on vähem. nooremast peast ei teinud magamata ööd mu suutlikkusele suurt midagi; nüüd on nii, et magamata ööle järgneval päeval saan ehk kuidagi vegeteeritud, aga keskenduda on raske ja enesetunne halb (iiveldab peamiselt) ja energilisemal liigutamisel tekib kiiresti hapnikuvõlg ja lihasekrambid. tõsi, võib-olla on ka see üks selle aspekte, et nüüd ma luban endale mugavamat elu: vbla vanasti iiveldas ka, aga ma arvasin, et elu peabki üks iiveldus olema. ja teiseks on mu praeguses elus energilisemat liigutamist kui noorena – noorest peast ma ei teinud ju mustlastantsu. ja siis on tglt loogiline, et hapnikuvõlad ja lihasejamad tulevad rutem.

    Meeldib

    • Manjana 8. detsember 2017, 11:15

      ma vist magan rohkem kui nooremana. olen proovinud, et tegelikult ma võin samuti mitu ööd järjest pidutseda, aga siis pean päeval magama. nooremana sain väiksema magamisega hakkama. ma olen otsusele jõudnud, et magamine on tõeline ilu ja tervise pant ja teen seda korralikult.
      pikaajalise spordiga ma nüüd pole ammu tegelenud, et ei teagi, mis lihastega juhtub, liigutan end tõpselt nii kaua, kuni on mõnus ja ei väsita. ma ei pinguta üle. Paar kuud tagasi juhtus, et tegin rumala peaga kolm kükki ja järgmisel päeval olid jalalihased valusad. ma ei teadnud, et nii vähese jaoks on ka soojendust ja venitust vaja 😀

      Meeldib

      • Klari 8. detsember 2017, 11:39

        Ma sain ka vist sel suvel aru, et ma olen vanaks jäänud. Või vähemalt jäämas. Käisin Rammsteini kontserdil ja jõudsin koju miski kella 3 paiku öösel, kell 6 ärkasin jälle üles ja läksin tööle nagu ikka tööinimene. Kui ma enne olin täiesti veendunud, et teen peale tööd ikka veel trenni ka nagu muidu iga päev, siis 8-tunnise tööpäeva lõpuks oli see tunne üle läinud ja jätsin trenni vahele. Ma ei teagi, milles point oli, sest muidu võin magamata ööde pealt tööd ja trenni ja igasugu asju teha küll, unetute asi, ega siis muud elu ei saa sellepärast elamata jätta.

        Meeldib

        • Manjana 8. detsember 2017, 21:51

          Jah, vanadus läheneb müginal 😀
          aga äkki on küsimus selles vanema inimese tarkuses. Et nooremana jõuad palju, sest ignoreerid väsimust. Oled väsinud küll, aga tahtmine asju teha on nii suur et ignoreerid. mida vanemaks saad, seda armsamaks endale muutud, ei taha enam ignoreeida, et oled väsinud. Ma lihtsalt mõtlen, ei pruugi nii olla.
          Kuid kindel on see, et mingist hetkest hakkab väsimus välimusest välja paistma. Noor inimene on ka peale magamata öid samasuguse näoga nagu tavaliselt, vanemana näen kohe enda näost, kui olen liiga vähe maganaud. Ja mitte ainult enda näost, teiste nägudel peegeldub magamatus samuti. Nägu läheb “loppi”.

          Meeldib

  5. epp 8. detsember 2017, 02:30

    Kõdi- ja kriiksukartus pole vanusega kuhugi kadunud, paraku. Ja puru silmas häirib endiselt.
    Küll on aga oluliselt vähenenud nood ebamäärased ‘aga mis siis saab, kui…’ kartused. Aastatepikkune praktika on näidanud, et karta pole mõtet. Kuidagi ikka saab =)

    Meeldib

    • Manjana 8. detsember 2017, 11:21

      vot seda ma enam ei mäleta, kui palju ma nooremana närveerisin ja põdesin. ma ei ole teadlikult kunagi põdemise all kannatanud. see, et enne kontrolltööd ja eksameid oled kooli ajal närvis, on nii loomulik. kõik on. kui sooritust ei sega, ei jää meelde ka. aga praegusest kooliajast tean, et lihtne mõte “karta pole mõtet” mind ei aita. pigem mõjub mulle, kui ma mõtlen teiste peale, et need on head ja toredad inimesed, et mida neist karta. ma kui selliseid asju kardan, siis pigem teisi, et mida nad arvavad jms. või noh, see pole nagu hirm ja kartmine, see on midagi, mille kohta ma ei tea sõna.

      Meeldib

  6. Kreebik 11. detsember 2017, 12:58

    Ma oleksin nooremana pigem surnud, kui et oma meikimata palge inimeste ette viinud oleksin. Nüüd viin vabalt, kuigi ma aastatega just kaunimaks pole muutunud. Lihtsalt enam ei põe, et mida teised minust arvavad. Need teised reeglina ei arva ka eriti midagi, nemad põevad enda pärast või ei mõtle üldse mingi säärase jama peale 😀
    Üks suur ja teadlik muutus on aga vanusega tulnud küll. Kunagi mulle ei meeldinud, et inimesed mu vastu puutuvad. Otse jälk oli. Kui bussis mind keegi juhuslikult riivas, siis oli mul koheselt tunne, et olen mingi kleepuva lägaga koos ja oh-kus-on-lähim-pesemisvõimalus.
    Mõne väga meeldiva noormehe puhul tulid erandid mängu, aga üldiselt olin ikkagi liiga teravalt teadlik igast sentimeetrist võõrast kehast, mis puutus minu omaga kokku.
    Esimese lapse sünd muutis seda jälestustunnet kõvasti. Sest see polnud jälk, oli hea ja armas. Edaspidi hakkasin teadlikult end ümber kasvatama. Kallistasin sõpru, kui oli vaja ja vahel hästi harva ka siis kui polnud vaja. Surusin vägisi maha mõtte, et tahaks pesema minna peale seda. Julgelt üle kümne aasta võttis harjumine aega.
    Praeguseks olen saavutanud vist parima, mis võimalik. Enam ei ole jälk ega ebameeldiv, lihtsalt on teise inimese puudutus. Olen küll jätkuvalt liiga teadlik nendest, aga need ei häiri mind enam.

    Sodi silmas häirib ka vähem. Kui on väga kriipiv värk, siis keeran end kas või vägisi pooleks tunniks magama ja kadunud see ongi. Üldse valu talun kordades paremini.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: