Mis kedagi rõõmustab

Tundub, et blogimine on palju lihtsam, kui sul läheb halvasti, see käivitab negatiivse reaktsiooni ja halva tuju otsas kirjutamine tundub lihtsam. Kuid ainult nii kaua tundub lihtsam, kuni halb tuju kestab. Ma olen halva tuju otsas kirjutanud, hiljem loen üle ja mõtlen, et poleks pidanud. Poleks pidanud, kuna tekst kukub kehvasti välja. Ime, et keegi üldse kehvasti kirjutatud juttu lugeda viitsib, aga näe ikka viitsivad. Huvitav, kas asi on eneselohutamises, et näe, kellelgi läheb veel halvemini ja nii on enda jamad väiksemad?

Sel nädalal koolis oli meil sarnane olukord. Mina olin üleni imestunud, et kuidas nii saama. Aga näe saama, miks mitte saama, lausa rõõmu saama. Või kurbust. Oleneb millise mätta otsast vaadata. Üks üdini täiskasvanud õpilane väitis, et see on konkurents. Et konkurents ongi see, kui kellelgi läheb halvasti ja siis teistel on hea meel. Hea meel, et keegi hävis. Tühja sellest, et hävija oli õnnetu. Sina saad olla õnnelik, sest keegi on kehvem kui sina. Isegi kui sina pole sel teemal totaalne käkerdis. Tol hetkel ma vaidlesin vastu, et see pole mingi konkurents. Kui keegi rõõmustab teise inimese kehva soorituse peale on rõõmustajal lihtsalt kehv iseloom. Kuid nüüd hakkasin ma olukorda kirja panema ja leidsin, et äkki tal oli õigus? Et konkurents ongi olukord, kus kõrgemale ronimine käib üle laipade ja kui keegi vabatahtlikult laibastub, valdab teisi ronijaid vaid rõõm. Ei-ei, ma ei tüki praegu Rentsi marjamaale, päriselt ronimisest ei tea ma suurt varvastki. Ma räägin karjääriredelist ja muudest kohtadest, kus kõrgemal kohal pole mitte parem vaade, vaid ainult võimalus allpoololevatele tüüpidele kaarega peale lasta.

Tavalises koolis ei ole sisulist konkurentsi. Need, kes saavad tunnistustele ainult viied, saavad selle eest parimal juhul direktori allkirjaga mitteloetava raamatu. Kuid Ametikoolis makstakse stipendiumi. Kuna maksma hakatakse alles teisel poolaastal, siis pole täpselt teada, et kui paljud saavad ja mida täpselt arvesse võetakse. Meil tulevad osad ained tunnistusele märkega “Arvestatud” või “mittearvestatud” ja osad ained hinnetega.

Hinnetega ained olid meil esimesel poolaastal joonistamine, õmblemine ja nahast väikeesemete valmistamine. Kuid aasta lõpus tuli direktori korraldus, et ka mittehindelistele ainetele tuleks ikkagi hindeid panna, et pärast saaks edetabeleid koostada. Kuid õmblemise ja joonistamise eest hinnete panemine võib veelgi ebaõiglasem tunduda. Näiteks joonistamine on tegevus, mida mõned täiskasvanud lihtsalt ei oska. Ja kellelgi polnud aimu, et mida täpselt hinnatakse. Mul läks hästi, sest mulle on eluaeg joonistamine meeldinud ja ma arvan, et kui ma oleks lapsena otsustanud kunstnikuks hakata, siis oleks minust keskmisest parem kunstnik saanud, aga ma ei otsustanud.

Õmblemisega oli veel keerulisem. Ma olen eluaeg õmmelnud, aga täpsus ja sirged jooned on minu valukoht. Kuid ma olen kiire. Kiiruse pärast mul täpsusega halvasti ongi. Ma sain kõik oma asjad õigeks ajaks valmis ja ma püüdsin küll sirgeid õmbluseid, aga hoo maha võtmine on nii raske. Kuid tundus, et lisaks nähtavale töö kvaliteedile, oli kasu ka elukoolist. Ma sain keskkoolis selgeks, et väga suure osa hindest võib moodustada see, kui tore inimene sa oled ja kuidas sa tabad ära, milline suhtlemisstiil õpetajale kõige paremini sobib. Kui inimene pole just tüüpi, kes igaks juhuks kohe alguses kõiki vihaga kohtleb, siis ma leian tee, kuidas talle meeldida. Noh ja nii selguski, minu üllatuseks, et see üdini täiskasvanud õpilane, kes rääkis kuidas teiste ebaõnnestumise üle rõõmustamine on konkurents, sai oma õmblustööde eest hindeks kolme. Ma arvasin, et kõik, kes ära tegid, said viie. Mind küll ei rõõmustanud tema kolm, aga mind rõõmustas, et mu elukool mulle kasu tõi.

Ma tõesti ei tegele teistele meeldimise nimel neile pugemisega. Kummardamine pole minu stiil. Kuid mulle lihtsalt meeldivad inimesed. Minu esimene seisukoht on, et kindlasti on tegemist toreda inimesega ja sa pead mulle tõestama, et tegelikult oled sa nõme tüüp. Sa pead ikka väga elult peksa saanud olema, kui sa sõbralikku kätt hammustama tükid. Kurja inimest vastu hammustada on hoopis loomulikum. Või mida teie arvate? Kas teie kohtlete võõraid inimesi pigem kui ohtlikke tüüpe või kui tulevasi sõpru?

aken
Tegin aknast värske foto. Nii ilus talveilm!
Advertisements

8 comments

  1. Mina ka kohtlen kindlalt kui tulevasi sõpru ja enne kui ma usun, et ta on tegelikult nõme, peab ta seda kuidagi tõestama. Kui inimene päriselt ongi nõme, siis pole tõestamine ülearu keeruline.

    See on üks asi, mida DISC käitumismudelis arvestatakse – sa kas oled maailmale lahti ja avatud, usaldad pimesi ja pead saama alt veetud, enne kui kedagi kahtlustama asud, või kahtlustad kohe alguses kõiki ja kõike ning vajad põhjalikku tõendust, enne kui kedagi usaldama hakkad.

    Võiks ju arvata, et see sõltub ka elukogemusest. Mida kauem elad, seda ettevaatlikumaks muutud? Või seda paremini end ümbritseva keskkonna ja inimeste järgi kohandada oskad?
    Vähemalt DISC mudeli järgi ei ole see elukogemusest sõltuv. See on inimese olemus, mis on sünnist saati paigas.

    Meeldib

    • Ma arvan, et ma olen elu jooksul ise paremini käituma õppinud. Ma mäletan, et noorena mul oli põhimõte, et käitun kohe võõra inimesega suht hirmsalt ja kui ta selle ära kannatab, ongi õige inimene, sest sai minuga hakkama 😀
      Ettevaatlikumaks olen ma ainult meessuhetega muutunud. No kohe nii ettevaatlikuks, et keegi ei sobi päriselt, aga vähemalt puudub niiviisi võimalus ka ämbrisse astuda. Kuid sõbrasuhteid see ei mõjuta, sest pärissõbrad võivad ka halvasti käituda, kui nendega koos elama ei pea, siis ei ole sellest hullu, kõik eksivad.

      Meeldib

  2. Nõus, et halva tuju otsas kirjutamine on lihtne, aga minul kukub siis tekst välja küll. Õnneks on mul komme ca päevakene avaldamisega venitada, olen neid vahkvihaste või vinguvate postituste drafte prügikasti saatnud küll ja veel.

    Ja nagu sinagi, kohtlen inimesi eeldusega, et nad on toredad. Elu peaks nagu vastupidist õpetanud olema juba, aga ma usun, et see on iseloomu/isiksuse tüübi küsimus. Halvima kahtlustamine pole mu loomuses.

    Sul on aknast nii kena vaade!

    Meeldib

    • Sõbranna väitis, et mu see postitus oli ka segaselt kirjutatud. Ma ise küll aru ei saa, minu jaoks on väga selge. ilmselt inimesed saavad ikka erinevalt aru, et mis on hea tekst ja mis mitte. Et seega kehtivad mõlemad tujuga seotud võimalused.

      Meeldib

  3. Ah teemast mööda, aga mis siis – mulle lihtsalt nii väga meeldib see vaade sellest aknast.
    Tervitused tänava teisest otsast.

    Meeldib

  4. Kõik on sõltuv sellest kuidas inime oma aju suudab kasutada ehk kui kontsentreeritult on ta võimeline mõtlema, ilma et teised aju tegevused teda ei segaks, see sõltub mõtlemise ülesehituse struktuurist ja korduste arvust e.treenimisest. Halva tuju tekitaja käivitab peas mingi teatud imõttemustri nt. kaotuse ja teiste samalaadste tegevuste puhul su enda Mina ei suuda uskud, et sa nii sittoled ja hakkab õigustusi otsima, et vähemalt leevendada seda piina enda jaoks, see enda mina õigustamine on väga tugev motivatsoon, Inimene liigitab halva sellej, kui ta peab midagi ümber mõtlema vastu tahtmist ja hea kui kõk läheb nii nagu ta mõttes ennustab. Kahjurõõm tuleb sellest,et sa võrdled ennast alateavuses koguaeg teiste enda sarnastega ja justkui võistled nendega ja kui konkurendil sitasti läheb tunned, et pead vähem energiat raiskama ja rõõmustadki selle peale, et energiat jääb üle.

    Meeldib

    • Ma üritan nii vähe asju alateadvusesse lükata kui võimalik. Teadlikult. Teadlikult analüüsin end kui mõtted on negatiivsed ja üritan põhjuseid leida, ka siis kui on valus. ma arvan, et sellest on abi, et negatiivsed mõtted valel ajal üllatama ei tuleks. Aga su kommentaar on väga hea ja kehtib vist enamustele inimestele.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.