Ma ei ole kunagi või siiski olen

Kuna ma peaksin tööd tegema, aga ma üldse ei viitsi ja ma natuke juba tegin ka, siis ma hoopis blogin. Kai tegi kauni postituse mida ta pole kunagi teinud. Ta on minust nii palju noorem, et loomulikult pole ta palju jõudnud. Kuna ma ei viitsi üldse praegu aktiivse mõttetööga tegeleda, siis ma lihtsalt võtsin need tegevused, mida ta pole teinud ja kirjutan nendest. No kui mugav veel saab prokrastineerimine olla.

Ma olen tigusid söönud. Ei midagi erilist. Viimati sain neid eelmisel nädalal eksi sünnipäeval tomatikastmes ja maitsesid umbes samuti nagu nõuka ajal oli räim tomatikastmes.

Ma olen Venemaal mitu korda käinud. Mu vanavanemad elasid idavirus ja kui ma olin laps, siis oli sealt hea lihtne autoga Leningradi sõita. Leningradis olen ma hiljem ka käinud. Nimelt käisin ma nõuka aja lõpus rongiga Saksamaal ja rong läks läbi Leningradi, kus mul jäi veel aega linna peal uidata. Käisin Ermitaažis. Moskvas olen ka üks kord käinud. Umbes 18-aastasena käisin Tallinnas õmblemise ringis ja me käisime rongiga Moskvas niisama tšillimas. Leninit ei vaadanud, jube pikk saba oli, põhiliselt käisime poodides, nagu nõuka ajal kombeks. Veel olen käinud Petseris, Pihkvas, Slantses, Ivangorodis. Kõik nõuka ajal.

Lennukiga olen kole palju sõitnud. Esimest korda sõitsime raamatupidajaks õppimise ajal grupiga Kiievisse ja sealt edasi trolliga Jaltasse. Ukrainas oli mitmekümnekilomeetrised linnadevahelised trolliliinid. Ameerikas ja Austraalias ei ole käinud, Euroopas, Aasias ja Aafrikas (Tuneesia) olen käinud.

Mul ei ole kunagi olnud ripsme-, juuksepikendusi, geelküüsi ega tätoveeringuid. Ma olen oma välimusega rahul, kuigi geelküünte värvimise peale olen mõelnud ja tätoveeringu peale ka, aga ma ei suuda otsustada, mis see võiks olla, mida ma elu lõpuni oma nahal näha tahaks.

Ma olen lumelauaga üks kord sõitnud. Otepääl, perega käisime. Päris kreisi oli, ma üldse ei osanud ja peamiselt sooritasin lummehüppeid. Järgmisel päeval rentisin mäesuusad, nendega on palju lihtsam, kuna suusatada ma ikka natuke oskan. Uisutada ka.

Ma ei ole kunagi doonor olnud. Vanasti ma arvasin, et ma ei saa doonoriks, kuna mul lapsena oli kollatõbi (A-hepatiit). Selgus, et see enam ei takista. Nüüd on ainult see probleem, et mu seksuaalpartnerid on sellised, et mina ei tea, kellega nad veel seksivad, kuigi ühtegi haigust ma neilt saanud ei ole. Üksinda elamise rõõmud.

Ma ei ole end kunagi mällarisse joonud. Ma mäletan alati kõike, mis juhtub, mul on üldse päris hea mälu erinevate päriselt toimuvate asjade peale. Inimeste peale ei ole, kuna ma olen piisavalt meeldejääv, siis ma ei pea teisi meelde jätma. Igasuguste faktide meeldejätmine pole minu rida, viktoriinid mulle ei meeldi, mul on selle jaoks google ja temast pole keegi parema mäluga. Mul ei ole ka pohmelli ja joomise pärast oksendanud olen ma ainult ühe inimese sünnipäeval käies. Kahel korral. Mitmeid aastaid tagasi.

Ma olen igasuguseid instrumente mänginud. Mulle kohutavalt meeldib erinevaid pille katsuda. Aga ma ei ole kunagi muusikat õppinud ja päriselt ei oska ma ühtegi pilli mängida, aga see ei takista mind. Viimane kord mängisin sel esmaspäeval klaverit ühes kesklinna restoranis ja päris esineja mängis teist klaverit ja mulle tundus, et täitsa läks kokku. Mu sõber ka väitis, et täitsa hästi kõlab. Rohkem rahvast restoranis polnud. Mul on kodus akustiline kitarr, suupill, parmupill, metallofon (nõuka ajast, laste pill, mida pekstakse pulkadega), Türgist ostetud trumm, mille nime ma ei mäleta.

Ma ei ole kunagi abielus olnud, aga ma tahaksin küll. Meil on sõbrantsiga kokkulepe, et kui me 70 eluaastaks kumbki abielus ei ole, siis abiellume omavahel.

Mul ei ole kunagi ohatist olnud. Küüneseent ka ei ole, kuigi reklaamipakkujad netis arvavad, et see huvitab mind. Mind üldse ei huvita teiste inimeste paljaste labajalgade pildid, sest enamuse inimeste jalad ei vasta minu ilustandardile sel teemal.

tuneesia
See pilt on tehtud Tuneesias 2008. aastal. Ma just lasin endale hennaga tätoveeringu teha. See püsis vist umbes kuu aega nahal.