Ei oskagi midagi tahta või soovida

Käisin eile sünnipäeval ja kahe inimesega tuli hüpoteetiline küsimus: “Milline on sinu kõige suurem soov, mida sa tahaksid?” Ja ma ei oskanud midagi tahta. Eile öösel ei oskanud ja täna olen veel jupikese samal teemal juurelnud ja ikka ei oska soovida. Ja minu suutmatus teeb mulle muret. Äkki ma petan ennast? Valetan endale, et ei taha midagi, et sügaval sisemas ikka tahan, aga ma ei oska enda mõtteid lugeda. No ma võtsin hunniku loogilisi vastuseid läbi ja ükski ei sobi, et vot nii võikski olla, et see ongi mu soov.

Öösel suutsin ainult vastata, et lennata tahaks. Ise lennata, mitte lennuki või abivahendiga. Täna mõtlesin oma vastusele ja leidsin, et väga tülikas soov. Pole kindel, et ma kogu jamaga viitsiksin tegeleda, mis Tallinna kesklinnas ringi lendamisega võiks kaasneda. Siin ei tohi isegi drooni lennutada, ilma et oleks Lennuametile teatanud. Mis ma helistan Lennuametile ja ütlen, et kuulge, mul on plaanis Kadriorust Raekojaplatsi lennata. Oletame, et nad lubavad, et hästi, lenda siis umbes viie paiku, et sel ajal pole ühtegi rahvusvahelist lendu oodata, millega kokku põrgata. Aga ega edasi ka libedalt ei läheks. Ainult unenäos on nii, et lendan ringi ja kedagi ei huvita. Ma küll ei tahaks televisioonimajast mööda lennata ja õhtustest uudistest vaadata, et näe, mingi tundmatu tädi lendas hõlmade lehvides ringi, endal selline nägu peas, nagu lendamine oleks normaalne.

Sõbranna pakkus, et tema tahaks Pariisi, istuda seal kohvikus ja tunneks end mõnusalt. Ma olen Pariisis mitu korda käinud ja kohvikus ka istunud. Ei ole erilist vahet, et kas Pariisis või Tallinnas, aga Tallinnas on tuttavaid rohkem. Nii hea on Tallinnas kohvikus istuda ja siis hakkab erinevaid tuttavaid tulema ja saab nendega lobajuttu ajada. Pariisis võib ka täiesti kogemata mõni tuttav mööda juhtuda, aga on selleks vaja nii kaugele lennata? Meie kohvikutes on ka head koogid ja kohv.

Reisimine on üldse mitme otsaga asi. Tavaliselt kaasneb reisimisega närvipinge, erutus, segadus. Ja ööbimine hotellis. Ma olen maailmas igasugustes hotellides ööbinud, no pole vahet, et kas on palju või vähe tärne, hotell on ikka steriilne vähese arvu tubadega võõraste asjadega ruum. Mul on kodus parem voodi ja omad asjad. Hommikusööki pole valmis. Aga hotellides on tihtipeale probleem, et söömiseks tuleb vara tõusta ja kohe sööma hakata. Mulle ei meeldi vara tõusta ja vuhinal sööma hakata.

Võõrastes linnades seiklemine on natuke huvitav, aga mitte niimoodi huvitav, et ma seda igatseks. Võib ära eksida, kohata väga imelikke tüüpe, kes sulle end sappa haagivad ja ära ei taha minna, sest neil on sinult midagi vaja ja nad arvavad, et turisti võiks tüüdata. Mida võõras linnas näeb? Erinevaid kultuurikombeid, teismoodi riietuvaid inimesi, imelikke maju. Meil näeb ka, kui silmad lahti hoida. Näiteks meeldib mulle meie poe kassas vaadata, mida inimesed süüa ostavad. Teine eestlane võib täiesti teismoodi elada kui mina ja seda on lihtsam avastada, sest mul on väga head taustateadmised. Võõrastel tänavatel fotode klõpsimine on tegevus mida tehakse, sest nii on kombeks. Saab feisspukis edvistada – näe, ma nägin maja! Tegelikult on heade fotograafide pildid hoopis paremad, kui mina teeks. Tallinnast ma saan häid pilte, sest ma elan siin ja tean valguseid ja kohti. Ja lõppude-lõpuks – kui ma tahaks, ma ju võiks välismaale minna, see pole üldse ülejõu kallis.

Lõpuks jõuangi ma oma soovidega sinnamaale, et kõik, mida tahta võiks, ei ole kättesaamatus kauguses ja võib ise ära teha. Lendamist ei õpi ära, aga näiteks õpin ma praegu oma kätega erinevaid asju tegema. Aeglane ettevõtmine küll, aga ma näen edasiminekut. Nii mõnus! Et sooviks, et ma oskaks homsest kitarri mängida, nagu maailma parimad mängijad. See oleks ikka kuidagi kahtlane. Mul on pehmed näpuotsad, kitarrimängimiseks peaks nad teistsugused olema. Sellised, mis tekivad harjutamisega. Tasa ja targu.

Või tüüpiline soov – oleks mul palju raha. Pekki, ma ei isegi ei tea, mida ma selle palju rahaga teeks. Ma just ostsin endale väga hea uue telefoni. Tundub ideaalne. Arvuti ka töötab normaalselt ja uue installimine ja kätte harjutamine on tüütu tegevus. Rohkem või kallimalt söömine ja riietumine ei mängi välja, ma toitun normaalselt, kallima raha eest saaks halvemaid valikuid ja paksuks. Ühtegi suurt asja või masinat ka nagu vaja ei ole. Kui ma tahaksin rohkem teenida, peaksin rohkem reklaami tegema. Kuid ma pole üldse kindel, et ma tahaksin väga palju rohkem tööd teha. Natuke ju võiks, aga mitte palju, siis hakkavad asjad kuhjuma ja see teeb närviliseks. Praegu on mõnusalt tšill. Vaene ja tšill.

Oma korter oleks tore, siis ei pea muretsema, et keegi üüri tõstab, või et keegi mind välja tõstma hakkaks, kui raha otsa saaks. Aga oma korter tundub ka nii ebamõistlik. Need uued majad, mis ehitatakse on kahtlaselt odavalt tehtud ja vanadel majadel on omad vead. Ma olen oma praeguse korteriga nii ära harjunud. See võiks küll minu oma olla! Aga kui ma arvestan, palju mul üüriks läheb ja palju see korter maksta võiks, siis on ostmine täiesti rumal tegevus, jubedad käärid! Kuidas ma teeksin rahaliselt nii  ebamõistliku otsuse? Arvutada ei oska või?

No ja nii ma ketran oma soovmõtetega ja jõuan iga kord samasse kohta tagasi – mul pole soove ja kui on ongi, siis ma juba tegelen nende täitmisega või võiksin tegeleda, juhul kui tõesti tahaksin, aga juu siis ikka ei taha, kui ei tegele. Nii raske elu! Teil on palju unistusi?

parrsis

Vaatasin oma 2006. aasta Pariisi fotokausta üle ja leidsin sellise kohviku pildi. Tol korral käisime Pariisis tolle ilukirurgiga, kes sel nädalal Mallukal otsaesist silendas. Samasuguse pildi võiks teha ka Tallinnas. Või ilusama. Sel ajal Marjukas veel ilusüstidega ei tegelenud, ta ongi kogu aeg selline kaunitar olnud. Ta kõrval istub üks sakslane ja raputab pead.

Advertisements

9 thoughts on “Ei oskagi midagi tahta või soovida

  1. lendav 12. veebruar 2018, 23:13

    Täpselt tänase päeva teema! Mul on sünnipäev tulekul, helistasin sõpru läbi ja andsin teada, et tuleb väike kogunemine. Mõnigi küsis, mis ma tahaksin saada. Ei osanudki kohe neile midagi vastata, sest ma olen viimasel ajal saanud nii palju soovitavat. Kõik raamatud, mida olen ihaldanud, on viimase paari kuuga mu koju potsatanud, ma pole vist iial nii lühikese perioodi jooksul nii palju raamatuid saanud-hankinud. No üks on puudu – Euroopa putukad. Aga seda lihtviisiliselt ei müüda enam kuskil, isegi kui raha oleks. No raha oleks natuke rohkem vaja – auto summuti vajab remonti ja kodu vajab ehitamist. Lapsed koolitamist. Aga väiksematest asjadest – ainuke asi, mis jääks hinna poolest mõistliku kingituse mahtu, oleks taastusravi kummilindid ning Olfeni plaastrid. Kinesioteipi võiks ka olla. Ja päris uhke tunne oleks, kui mul oleks oma võistlusrelv. Ainuüksi Feinwerkbau õhupüstol maksab 1800.-! Aga ma saan kasutada klubi relva, nii et see ei ole üldse mingi küsimus. Tööriistu võiks ka rohkem olla, näiteks number suurem saag. Aga – kaks väiksemat on, nendega olen siiamaani hakkama saanud, ei kripelda, et hädasti oleks kolmandat ka tarvis.

    Nii et ei teagi. Peale mõne pisiasja (mida ma saan ise endale osta) liigun ka suuremate asjade suunas niikuinii. Ise teen. Võtab siis kui palju aega tahes. Soovid ja tahtmised on olemas, aga kuna ma juba nende poole astun (ja teekond on mõnusalt pikk), siis ei kripelda midagi.

    Meeldib

  2. Manjana 12. veebruar 2018, 23:37

    Vanasti oli kombeks raha kokku panna ja osta suurem kingitus mitmekesi. Saag on kallis asi küll, aga seda saab vähemalt netist üle vaadata, et õige asi satuks.

    Ma täna mõtlesin, et tegelt ma tahaks trombooni, sest üks üles natuke aega tagasi, et mul on annet, kuna ma sain kohe hääle kätte ja suutsin isegi erinevaid noote teha. Aga ega sellega väga ei põleta, sest ma ei tea, kas naabritel oleks huvi mu pasundamist kuulata.

    Meeldib

  3. SeeAsi 13. veebruar 2018, 12:19

    Huh, ma lugesin praegu, et sa tegelt tahaksid tromboosi. No milleks küll???
    Aga siis lugesin edasi ja sain aru, et jutt on muust… 😀

    Meeldib

  4. sitsidsatsidpatsid 13. veebruar 2018, 18:17

    Muidu kõik täitsa mõistetav, aga oma korterit/maja võiks ju ikka tahta. Raha odavneb, kinnisvara mitte eriti, ma vähemalt mõtlen, et kui ükskord vana olen (ja hakkan elama nagu Grace ja Frankie (vt. Netflix)), siis mul on Pärnus maja oelmas, kus keegi vaesel penskaril üüri ei tõsta/välja ei viska ja saan veel teisele korrusele paar üürilist ka võtta, kes vanurile pensionilisa annavad.

    Meeldib

    • Manjana 13. veebruar 2018, 20:06

      Tegin arvestuse – korteri ostuhind jagatud mu praeguse üüriga, sain vastuseks 41 aastat. Ma loodan, et ma olen 40 aasta pärast surnud. Pealegi ei ole mul seda raha võtta ja laenu ma normaalse korteri ostmiseks ei saaks. Minu arvates on kinnisvara omamine ebavajalik, kui see just ise kätte ei tule. Ja äkki ma tahaks hoopis vanuriea kuskil lõunamaal koopas veeta.

      Meeldib

      • sitsidsatsidpatsid 14. veebruar 2018, 00:47

        Sa oled ilmselt väga praktiline inimene – ma ei oskagi nii mõelda. Nojh, see maja tuli ka ju niisama. Kusjuures mõtlen ka lõunamaal pensioneerimisest, aga jällegi loodan, et mu kinnisvara väljaüürimine seda veidi soodustab. Vanasti lubas poeg villat Lõuna-Prantsusmaal või vanadekodu šveitsi Alpides, aga nüüd ma sellest miskipärast enam ei kuule :(.

        Meeldib

      • lendav 16. veebruar 2018, 21:38

        Üürid ja kinnisvarahinnad on erinevad. Tallinnas paistavad üürihinnad olevat suht mõistlikud, aga kinnisvarahinnad mitu korda soolasemad kui siin perifeerias. Ma olen 20 aastat üürinud odavaid üürikaid (odavaimaid, mida on õnnestunud leida) ja selle raha eest oleks siinkandis täitsa kindlasti saada vähemalt samas seisus, isegi mõnevõrra paremaid kortereid.

        Väike arvutus praeguste hindadega – üürin korterit 80.- kuus (selle hinnaga siin kindlasti neid rohkem pole, kööktoad on alates 150.- ja kahetoalised on juba 250-350.-). Aastas kulub üüri peale 960.-. Perenaine pani korteri müüki 21 000.- hinnaga, mis oleks u 22 aastat maksmist. Korter on sisuliselt pool maja, vett sees pole, peldik kuuri taga ja el juhtmestik mitmekümneaastane jms jama (sellepärast ka nii odav üür). Keegi ei tundnud huvi. Siis soostus teise majapoole müüki panema teine omanik (kellel on 3/5 majast). Nüüd nad müüvad kahekesi korraga tervet maja, hind on kukkunud 45 tuhhi peale, st minu omanik ei saa kindlasti enam 21 omast poolest (2/5 kinnisvarast) kätte. Eks näis, mis kevadel saama hakkab, kui kinnisvaraturg lahti sulab.

        Kui ma elaksin kobedamas korteris, oleks üürihinnad hoopis teised. Aga kinnisvarahinnad on siin nii odavad, et kallima üüriga korteris võib korteri maksumuse üüriks maksta juba isegi 12 aastaga. Niiviisi ei olegi siinkandis kuidagi mõistlik üürida, elu jooksul jõuad mitu korterihinda omanikele plekkida, aga kindlusetunnet ei ole ikkagi grammi eestki. Praegugi elan müüdaval pinnal. Ise osta ei saa, sest ükski pank mind jutule ei võta, sest palkadega on ka siinkandis nagu on (ja seetõttu ei ole ma ka korteriosturaha suutnud kõrvale panna).

        Iga kord, kui ma oma makstud üüri peale mõtlen (ja natuke arvutan), tuleb nutt peale. Selle raha eest oleks mul juba ammu võinud olla oma uberik. Aga ikka kükitan pinna peal, mida püütakse minu alt ära müüa.

        Tallinn on päris suur osa Eestist, aga siiski mitte päris terve Eesti. Midagi on väljaspool pealinna ka. Ja siin on hoopis teised hinnad ja teine matemaatika.

        Meeldib

        • lendav 16. veebruar 2018, 21:41

          Kui nüüd postituse teemat vaadata, siis jah, ma tahan oma kodu. Eelmises kommentaaris oli ainult pool olukorda. Teist poolt (kuhu ma edasi plaanin kolida ja kuidas seda jama olukorda lahendada) ma siia ei kirjutanud. Igatahes üüriorjusest astun ma välja. Mis viisil, see on juba teine teema 🙂

          Meeldib

        • Manjana 17. veebruar 2018, 07:37

          Aga kui unistamisest rääkida. Kas see, mida sa osta tahad, ongi see, mis on sinu jaoks ideaal, unistus, soov? Minu praegune üürikas on ülimalt lähedal sellele, (Kui soojad välismaised riigid välja arvata). Aga minu ostmise maksevõime ei võimaldaks mulle isegi mitte 1/100 sellest, mis mulle meeldiks.

          Meeldib

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: