100-aastased kalduvad mõnikord seniilsusesse

Lugesin Marcat ja sain aru, et täna oli normaalne nädalavahetusest kirjutada. No eks ma siis kirjuta, kuigi põhjus, miks ma ise kribada ei taibanud, on juba pealkirjas olemas. Aga alustame algusest.

Reede õhtul käisin Malluka sünnaril. Sel aastal oli tähtis juubel – möödus aasta Fotoraadiga tutvumisest ja nagu ka eelmisel korral, istusime ühes lauas ja meil oli väga lõbus. Ma mäletan, et teismelisena oli hea peo näitaja see, kui järgmine päev on hääl ära. Sama oleks võinud ka sel aastal juhtuda, aga mu häälepaelad on tugevamaks muutunud. Ma kahtlustan, et Mallukal ja teistel oli küll Eesti sünnaril hääl ära, sest me tantsisime meeletult ja erinevate laulude sõnade asemel karjusime kahte sõna: “Kepi Anu!” Ärge nüüd halvasti mõelge, aga mina olen kõiges süüdi küll, sest sünnar toimus Paroles, kus lauldi 80-ndate italo hitte ja nende hulgas ühte laulu, mille refrään umbes nii kõlab. Mina ei tea, mis selle laulu päris nimi on, aga äkki keegi mu eakaaslastest teab? Igatahes me tantsisime nii, et ma olin üleni märg ja järgmisel päeval olid käe- ja jalalihased valusad. Käed üleval tantsimisest. Kuna ma juba neljapäeval käisin väljas, siis jõin mitme tunni peale ühe klaasi veini ja mitmeid klaase vett, ehk olin kaine. Hullult hea pidu oli!

Kuid laupäev algas sellega, et täpselt kell 10 hommikul hakkasid laevad tuututama kõigepealt eesti hümni ja kui ma ehmunult üles tõusin, lisasid sellele mingi aja pärast “Happy birthday to yuuuu!” Ma alguses ei saanud üldse aru, kes see lolliks on läinud. Naabrid? Möödasõitev auto? Laupa hommikul kell 10. Segased! Õnneks jäin peale sõjalennukite majast ülelendu uuesti magama.

Aga miks mulle kogu see EV sünnipäevatrall ei meeldi, põhjuseid no mitu. Kõigepealt see seniilsuse värk. Kui Eesti sündis 1918, siis nõuka aeg oli kõige normaalsema täiskasvanuea aeg. Kuid millegipärast üritab seniil teha nägu, nagu seda aega pole olnud, või on tegemist millegi eriti vastikuga, millest isegi matusel head ei tohi rääkida. Umbes nagu oleks tegemist prostituudiga, kes sai sajaseks ja üritab teha nägu, et kõigepealt teda sunniti kaunis nooruseas prostituudiks, tema ise ei teadnud midagi, teised tegid. (Nimetagem seda näiteks okupatsiooniks). Tänu tema lõbusatele elukommetele said mitmed inimesed surma, teised saatis ta oma kurja keelega külmale maale, aga oma jutu järgi ta ainult õõnestas kogu seda lõbumajasüsteemi seestpoolt. Tegelikult aga tegi sama mida praegu – valetas endale ja teistele ning võttis süsteemilt viimast. No ja nüüd on suur pidu, siis peamine, millega tähistada on kolme värvi kombinatsioon kõikjal, kuhu vähegi värvi anda saab ja muinasjutud nendest kangelastest, kellega ta magas. “Oi, ma nii armastan neid kolme värvi ja neid tüüpe, kes õigel ajal õiget juttu räägivad,” kuulutab ta kõigile, kes kuulata viitsivad. Kõrvale laulab tuntud heroilisi laulujuppe, mille järgi ei saa tantsida, aga marssida saab küll.

Ahh, et mida ma laupäeval tegin. Kiluvõileba loomulikult! Ja pühapäeval sõin veel neid kilusid ja täna sõin viimased. Nüüd on mul kilust ikka väga kõrini. Jäätist ostsin ka. Sinimustvalget ei ostnud, mõni teine kord ostan, suvalisel päeval. Äkki on veel vastlakukleid kohvikus, sinna kõrvale sobiks. Ma avastasin laupäeval hea magustoidu – vanillikoorejäätis, rullbiskviit ja koorejogurt, suva maitsega. Nii nämm!

Jah, ma pole nats! Laulupidu on minu jaoks ka sama huvitav kui suvaline pärismaalaste tantsupidu, mida turistid vaatavad ja imestavad, et kuidas nad ikka sada aastat peale tööstusrevolutsiooni niimoodi oskavad.

Kuid mulle meeldib eesti keel ja ma üritan seda nii hästi rääkida ja kirjutada kui võimalik. Mulle meeldivad eestlased, nende armas siirus ja otsekohesus või siis nummi manipuleerimine. Nagu meie juhid otse Toompealt teevad ja nii läbinähtavalt, et see on juba lõbus. Päriselt, mulle meeldivad need 101 tüüpi, kes meid kõiki seal parlamendis esindavad ja annavad läbilõike, milline võiks olla keskmine eestlane. Kõik ju teavad, kes on Toompeal alkohoolik, aga ikka valitakse tagasi. Mul on palju tuttavaid, kes armastavad napsutada ja nad meeldivad mulle. Ok, mulle ei meeldi need eestlased, kes arvavad, et naise jalaga löömine on okei ja väärib toetust 300 tuhandega riigi eelarvest. Vägivaldsed manipuleerijad mulle ei meeldi, kuid ma saan aru nendest, kes neid toetavad. Kui sind on juba jalaga löödud, siis targem on kummardada kui hammustada.

Mul oli laupäeval pikalt telekas lahti. Ma vahepeal käisin neid võileibu tegemas ja siis oli mingi imelik film hakanud, millele ma üldse pihta ei saanud. Väga segane värk. Käesurumist vaatasin ka. Jube imelik tegevus, ma ei kujuta ette kuidas presidendil järgmisel päeval võis käsi valutada. Hullemini kui Ergmal, kindel see. Hakkasin hoopis ühte normaalse stsenaariumiga filmi netist vaatama. Hiljem FB-s selgus, et too imelik film oligi too film, millele raha anti, et etendus tuleks. Äkki oleks pidanud raha toolidele kulutama? Lapsed oleks ju tasuta ka laulma tulnud, nagu nad laulupeol laulavad.  Kuskilt lugesin, et lapsed laulma ja asi ants.

puud

Ja mulle meeldib Eestis elada. Ma tean ja tunnen siin nii palju toredaid kohti ja inimesi. Ma saan aru, kuidas siin asjad käivad ja ma olen osa sellest. Mulle meeldib, kui talvel sajab pehmet lund nagu viimastel päevadel ja kui hakkab kevad ja suvi ja sügis. Novembrihallus väga ei meeldi. Aga udud on vahvad!

Advertisements

One comment

Kommenteerimine on suletud.