Ajalugu on igav, aga mitte kõik asjad

Vaatasin just telekast saate “Maahommik” kordust. Seal näidati mitut huvitavat lõiku. Esiteks näidati kuidas paberile väljatrükitud pilti sileda puu peale panna. Ma olin seda teemat kunagi varem juutuubist vaadanud. Proovinud ei ole, aga Maahommiku lõik oli samasugune nagu keskmise ameeriklase käsitöövideo – võta spetsiaalset kallist vahendit, mida saab ühest väikesest poest, mida sinu kodu juures pole ja hakka tegema. Neil olid telekas kasutuses peened lakid, aga tegelikult võib kasutada täiesti suvalisi lakke ja tulemus on sama. Otsige juutuubist kuidas see käib: teed paberile trükitud pildi poole lakiga kokku, paned lakise poolega puu peale, lased kuivada, teed veega märjaks, hõõrud näpuga paberi maha ja lakid tavalise läbipaistva lakiga üle. Valmis!

Kuid järgmine lõik rääkis ühest poliitikust, kes ostis endale mõisa ja nüüd restaureerib seda. Mulle pakkus huvi üks lõik, kuidas ta rääkis seinamaalide leidmisest. Huvitav, miks inimesed arvavad, et kõige väärtuslikum on mõisa puhul see seinamaaling, mis esimese hooga seinale joonistati? Igatahes oli mees rahul, et tulekahju kustutamise käigus tulid kõik tapeedid seina pealt lahti ja paljastus seinamaaling. Ta ei tundnud üldse huvi, millised tapeedid need olid, mis maha tulid.

Meile on koolis räägitud naha kasutamise ajalugu ja üks põnevamaid lõike oli jutt nahast tapeetidest. Vanasti oli paber haruldane ja nahka kasutati igasugustes kummalistes kohtades, sealhulgas ka tapeedina. Ma ei ütle, et nahktapeet on odav lõbu, ikka ainult rikkad inimesed said sellist luksust endale lubada, sauna seinast seda ei leia. Kuid nahast tapeetide näidiseid võib tänapäeval muuseumidest jube vähe leida. Kui meie õpetaja eelmisel aastal ajaloost rääkis, siis tema oli paari tükki mingis Rootsi muuseumis näinud. Nüüd kui me käisime Maarjamäe muuseumis, siis varahoidja oli fondidest välja toonud ka paar pisikest tükki erinevatest nahktapeetidest. Neid ei näe üheski meie muuseumis, neid hoitakse siidipaberisse pakituna hoidlas ja isegi meie nahaõpetaja vist ei teadnud seda. Ma arvan, et ma juba tunnen nahast asja ära, kui näen, aga ma ei annaks pead, et ma nahast tapeedi ära tunneksin. Vanaaegsed määrdunud pabertapeedid võivad sama imelikud välja näha. Mõlemad on värviliste piltidega maalitud ja haruldased. Paber hävib ajaga veel paremini kui nahk. Kuid ega ma ju ka ei tea, mis tapeedid need seal mõisa seinas olid, äkki oligi tühine rämps. Raha selle eest niikuinii ei saaks, muuseumidele uute eksponaatide ostmiseks eriti raha ei anta.

Ehk ma tahan öelda, et kui keegi leiab restaureerimise käigus imelikku rämpsu, siis mõnikord võib see rämps päris haruldane ajalooline asi olla. Näiteks rääkis too ajaloomuuseumi varahoidja meile kingast, mille üks tuntud eestlane oma vanalinna maja keldrit kaevates leidis ja õnneks neile tõi. Paarsada aastat vana saabas võib ajaloohuvilisele palju öelda, eriti veel kui ta naha kasutamise ajalugu teab.

Kui keegi tahab täpsemalt teada, mida meie muuseumide fondides leidub ja mida avalikult näha ei saa, siis on neil olemas elektrooniline andmebaas, mis on kõigile internetis kättesaadav.

karp1

Sellel pildil on karp, mida ma praegu teen ja mis võiks ülehomme valmis saada. Pildil on näha, et kartongist on tehtud toorik, mille kolm külge on ühe nahaga üle tõmmatud. Kahel küljel on kõrgemad triibud, mis jätkuvad ja kohtuvad kaanel. See külg, kus nahka pole, on tagumine ja selle külge tuleb karbi kaas. Lisaks tuleb karbi sisse veel vooder.

Advertisements

4 comments

Kommenteerimine on suletud.