Lugesin just ühte blogi, kus kirjutati laste andekusest ja kuidas vanemad soodustavad lapse arengut või vastupidi – löövad koolist kojutulnud lapse igaks juhuks vastu seina. Selline äärmuslik jutt oli, kuid mulle meenus, et me rääkisime koolis sel nädalal umbes sarnasel teemal.
Juttu tuli lasteaiast. Ma olen enda lasteaiakogemusest rääkinud, aga see oli ammu ja pole vajadust seda jälle uuesti üle rääkima hakata. Üldiselt suhtun ma lasteaeda positiivselt. Sa võid olla ülihooliv lapsevanem, tegeleda oma lapsega kõikvõimalikel viisidel, aga lasteaed pakub ikkagi rohkem – muusikatunnid, võimlemine, meisterdamine, joonistamine. Kõike seda ei suuda ükski lapsevanem ise regulaarselt oma lapsega koos teha, olgu ta nii kodune ja tubli kui tahes. Lisaks õpetab lasteaed lapse varakult teiste endasugustega suhtlema. Jah, mõned saavad sellest trauma ka ja ega lasteaia õppeprogrammis eraldi programmi, et õpetame lapsed teistega arvestama ja üksteisest hoolima, ju polegi. Kuigi võiks. Eestlastele oleks sellist koolitust hädasti vaja. Koolitust, kus juba lapseeas mänguliselt õpetataks, kuidas tuleks teiste inimestega turvaliselt ja sõbralikult suhelda, et teine inimene ei ole koll.
Kuid ma ei tahtnud sellest kirjutada. Ma tahtsin lugema õppimisest rääkida. Mul on oma lapsepõlvest traumaatiline kogemus, kui mu vanaema mind enne kooli üritas lugema õpetada. Mul on selgelt meeles, et kõigepealt ta õpetas tähti, et näe – kaa, pee, tee, jott ja siis ütles, et loe. Noh ma siis lugesingi kõik kaashäälikud nimede järgi välja ja ühtegi normaalset sõna ei moodustunud. Küll aga sai vanaema jube vihaseks, et miks ma niimoodi loen! Aga ise ta ju õpetas, et nii neid tähti nimetatakse. Häälimisest ei teadnud ta ööd ega mütsigi. Igatahes läksime me tülli ja tema mind rohkem lugema õpetada ei tahtnud. Ma ei mäletagi kuidas ja millal ma lugema õppisin. Praegu loen täiesti vabalt, isegi ridade vahelt.
Kuna ma mäletasin oma lapsepõlvetraumat väga hästi, siis oma lapsele ma lugemist õpetama ei kippunud. Ma olen raamatupidaja, miks ma peaksin pedagoogide töömaile ronima. Ma olen suhtlemises kõva käsi. Ma sain lapse lasteaiakasvatajatega väga hästi läbi. Väga tore kasvataja oli! No ja kui tuli too aeg, et pidi koolikatseteks valmistuma ehk aasta enne kooli, siis ma tegin endale selgeks, mida on eliitkooli jaoks vaja ja andsin need materjalid kasvatajale edasi. Ja tema õpetaski lasteaias mu lapsele vajalikud oskused selgeks. Neil ei olnud programmis, et peaks õpetama, aga ta tegi seda hea meelega. Ma mäletan, et umbes aastavahetuse paiku (ehk viimane aeg enne koolikatseid) oli üks lapsevanem, kellega meil laste oskustest juttu tuli, väga üllatunud, mida mu laps oskas. Tema ei tulnud selle pealegi, et peaks last õpetama või sel teemal muretsema. Tol ajal polnud FB-foorumeid, kus lapsevanemad oma laste iga oskust ja sammu jagavad ja kõik teavad, mida edukamad (lapsevanemad oma lapsega) juba teevad. Head rahulikud ajad olid, ei pidanud niisama üle põdema.
Kuid meil tuli koolis lugemisoskusest sel nädalal grupikaaslastega juttu. Ma olen märganud, et need täiskasvanud, kelle haridustee on kuskil poole keskhariduse peal pidama jäänud, on alati jube vara lugema õppinud ja nad mäletavad seda vanust väga hästi. “Mina lugesin juba neljasena ajalehtede välispoliitika lehekülgi!” “Minu lemmikraamat oli umbes viiesena “Tõde ja õigus”.” Või mingi teine jube paks ja eakohatu raamat. No ja kui ma mainisin, et mina oma last ise lugema ei õpetanud, vaid palusin seda lasteaiakasvatajal teha, siis ärritus too grupikaaslane nähtavalt: “Lapse lugemaõpetamine on lapsevanema kõige olulisem kohustus! See on kvaliteetaeg, mida lapsevanem peab oma lapsega veetma!”
Ma korraks mõtlesin, et kas ma hakkan ennast õigustama teemadel, mida ma oma lapsele õpetasin, aga leidsin, et ei ole mõtet. Ei ole ju vahet, mida ma räägin. Ma ei õpetanud ise oma last lugema. Halb lapsevanem. Kuid maailmas on palju asju, mis ühe külje pealt paistavad roosad ja teise pealt mitte.
Jah, koolidel on vahe, nagu on vahe ka lasteaedadel. Kuid see ei tähenda, et eliitkoolidesse jõuavad tingimata kõige targemad lapsed. Eliitkoolidesse jõuavad enamuses kõige tublimate vanemate lapsed. Nende, kes oma lastele õigeks ajaks arvutamise ja lugemise selgeks õpetavad. Nende vanemate lapsed, kes suhtuvad tõsiselt ka enda karjääriredelil kõrgemale ronimisesse. Nad sunnivad ennast ja suhtuvad lapse kasvatamisesse tõsiselt. Loomulikult on eliitkoolist lihtsam ka ülikooli minna. Isegi nõuka ajal oli suur vahe erinevatel koolidel. Näiteks maakoolidel ja linnakoolidel. Mina õppisin maakoolis ja linna raamatupidajaks õppima tulles sain aru, et linnakooli omad lihtsalt on paremad. Kuid see ei takistanud mind ikkagi taibukas olemast, kuigi ma ülikooli jõudsin hiljem.
Kusmaal on piir, kui saab öelda, et näe, ma tegin oma lapse õpetamisel tubli tööd? Ma olen erinevate inimestega rääkimise tulemusel jõudnud otsusele, et üks asi on see, kui lapsel on koolis väga halvad hinded ja ta on koolis vabalt käinud ja vabalt pausi pannud ja teine asi, kui ta oli oivik. Väga halbade hinnete taga on tihtipeale probleem asotsiaalse koduga, kuid see ei takista tal täiskasvanuna hea hariduse ja töökoha hankimist. Ma räägin tavalistest inimestest, mitte nendest, kes ei õpigi kunagi lugema.
Tegelikult võib ka teine äärmus ohtlik olla. Need lapsed, kes saavad koolis ainult viisi. Paljud lapsed saavad viisi, sest nad ei julge neljadega koju minna. Rääkimata kehvematest hinnetest. Ma tean mitmeid inimesi, keda karistati neljade eest. “Minu laps õpib viitele,” mis hinnaga, pole oluline. Lapsevanem saab uhkelt kõigile rääkida, et mu laps on viieline, aga jätab rääkimata, et ta laps on depressiivne ja maadleb enesetapumõtetega. Viied loevad, tablettidest ei räägita. Ma jään alati kahtlevalt kuulama, kui keegi kiidab, et tal olid koolis ainult viied. Ma tahan teada, miks. Eriti kui täiskasvanud inimesel on probleeme ärevushäiretega ja ta ei ole oma viielist lõputunnistust teadlasekarjääriks vormistanud.
Manjana blogib 
No ma ei tea, mind ilmselt ei õpetanud üldse keegi lugema, vähemalt mu vanemad ei tea, et keegi kunagi õpetanud oleks. Nad ise ei jõudnud selleni, sest ühel hetkel selgus, et ma loen soravalt trükitähtedega tavalist raamatut ja kust ma selle oskuse olin omandanud, ei tea keegi tänase päevani. Ma olin siis umbes neljane ja arvati, et lugema õpetamiseks on veel vara. Ise ma sellest midagi ei mäleta ja ega mul muud üle ei jää, kui oma vanemate juttu uskuda. Lasteaias hakati meile viimases rühmas õpetama häälimist ja noope ja muud säärast ja arvata on, et mul oli neis tundides väga igav.
Eliitkooli olen sellegipoolest lõpetanud, mis siis, et keegi mind lugema pole õpetanud.
MeeldibMeeldib
vedas sul, et oli tavaline raamat, mitte tõde ja õigus, siis oleks eliitkooli lõpetamine raskustesse sattunud 😛
kusjuures mu mälu selle vanaema õpetamise koha peal on natuke udune, mulle umbes nagu tundub, et ma oskasin siis juba lugeda, aga vanaema ajas oma jotte ja kaasid taga ja siis ma proovisin nii, nagu vanaema käskis, aga ma tõesti täpselt ei mäleta.
MeeldibMeeldib
ei tea midagi, ma lõpetasin nii sügava humanitaarkallakuga kooli, et tõde ja õigus oli nagu iseenesestmõistetav. kuigi jah, ma lugesin seda natuke hiljem kui neljasena.
MeeldibMeeldib
ma olen mõelnud, et peaks selle eestlaste piiblistaatuses romaani nüüd uuesti läbi lugema, aga pole tegudeni jõudnud.
MeeldibMeeldib
Muidugi loe, ma ka just paar aastat tagasi jälle lugesin, esimene, neljas ja viies osa on ikka väga head. Teine ja kolmas mitte nii väga. Või oota, kuni film valmis saab. Aga tundub, et filmivad alles, otsustades peaosa mängiva näitleja (kellega ma ühes jõusaalis käin) soengu järgi. Filmid on ka toredad asjad. Ma kirjanduse lõpueksamiks ei jõudnud enam “Romeot ja Juliat” lugeda, piirdusin filmi vaatamisega. Kuna ma ei pidanud Shakespeare’i vastama, siis ma ei teagi, kas oleks läbi läinud. Pidin vastama hoopis Shaw “Pygmalioni” ja prantsuse modernistlikku luulet, mis olid mõlemad väga lihtsad, sest Rimbaud oli tol ajal mu suur lemmik.
MeeldibMeeldib
ma kahtlustan, et mul õnnestus kool nii lõpetada, et ma rohkem kui esimest osa polegi lugenud, indreku filmi, muidugi, olen näinud.
mu laps ei lugenud tänu internetile koolis vist ühtegi kohustuslikku raamatut läbi, eks ma ole süüdi ka, ma ise talle õpetasin, kuidas kokkuvõtteid leida ja neist kokkuvõtteid kirjutada. eks ma ole ikka igasugu elutarkusi talle õpetanud 😀
MeeldibMeeldib
Tänapäeval muidugi on lihtsam, minu ajal internetti ei olnud. Või noh, olemas oli, aga mitte tavainimesele kättesaadav. Me pidime ikka ise omad raamatud läbi lugema ja kohustusliku kirjanduse nimekiri meie koolis oli semestri kohta kõvasti pikem kui tavakoolides terve aasta tarbeks.
Kunagi ammu, üheksakümnendate keskel kuskil, oli Endla teatris lavastus “Täieline Eesti Vabariik”, tehtud “Tõe ja õiguse” neljanda osa ainetel, ja see meeldis mulle nii kohutavalt, et ma lugesin selle peale kogu “Tõe ja õiguse” vaimustunult läbi.
MeeldibMeeldib
minu ajal oli kohustuslikus kirjanduses kõige rohkem vene kirjandust, järgnesid eesti ja prantsuse (prantsusmaal olid kommunistid sel ajal valitsuses) ma olen nüüd hiljem üritanud ennast muu maailma tähtteostega kurssi viia ja eestini tagasi pole jõudnud.
MeeldibMeeldib
😀 Khöh. Näe, mis juhuslikult Internetis ringi kolades juhtub. Tere.
See vastu seina löömine on kahjuks ühe päriselt olemasoleva lapse reaalsus. Ma südamest loodan, et vastutavad lastekaitsjad olukorrale lahenduse leiavad. Ära lingi jah, ega ma linkimisväärsust ei taotlegi.
Lapsevanem peaks lapsele lugemist õpetama küll, seda eriti juhtudel, kui lasteaed seda ei tee. Meil oli nii, kui ma ise poleks õpetanud – pedagoogist sõbranna soovitas materjale, üksi aabitsast jäänuks väheks -, oleks vanim laps läinud kooli täiesti kirjaoskamatuna. No ja lugemisoskust lihvida tuleb ikka üks-ühele, ega meie algklassiõpetajad ilmaaegu ei pane vanematele südamele, et esimeses klassis peab laps iga päev koos lapsevanemaga natuke lugema. Õnnetuseks on “õige aeg”” meie koolisüsteemis hiljemalt suvi enne esimest klassi, ilma igasuguse lugemisoskuseta kooli minnes võib lapsel väga raske olla, sest enamikus koolides on juba oktoobris kasutusel ilusad värvilised töövihikud, mis eeldavad minimaalsetki iselugemist.
Varane lugemis-, arvutamis- või ükskõik mis oskus ei ole otseses seoses tulevase edukusega. Sõltub muidugi, mida keegi edukuseks peab. Et mina kolmeselt lugema õppisin ja üheteistkümneselt tõepoolest suure igavusega “Tõde ja õigust” lugesin, ei ole mind teadlasekarjäärini viinud ja ma ei näe põhjust, miks peaks, see ei teeks mind paremaks inimeseks. Ärevushäiretega pole kah probleeme, vajadusel tunnen ära, aga kooli ajal viitele õppimine oli puhas eluspüsimise strateegia, pealegi ei nõudnud see eriti suurt pingutust. Muidugi, ma ei käinud ka eliitkoolis. Kahes esimeses kooliastmes hästi õppimine pole ka tänapäeval eriti keeruline, ootan huviga, mis mu laste hinnetest lähema paari aasta jooksul saab. Peaasi, et nad nõutava selgeks saavad ja üritavad endast parimat anda. Mis asjaoludel nad praegu viitele õpivad, ma polegi aru saanud, kodus tuupimist ega hinnete pärast muretsemist näha ei ole. Ka nemad ei käi eliitkoolis.
Lapse õpetamisel on minu arvates tublit tööd teinud see lapsevanem, kelle laps saab täiskasvanuna oma eluga hakkama, kellelegi liiga ei tee ja on üleüldiselt tore inimene. Hariduse ja töökohaga seotud otsused on lõpuks ikkagi väga isiklikud ja nende puhul on peamine, et inimene oma tegevusest rõõmu suudaks tunda. Mul on praegu silma ees üks tütarlaps, ka blogipidaja, kes gümnaasiumiõpetajate ennustuste järgi pidanuks tegema teaduskarjääri, aga valis hoopis teenindusala ja blogi põhjal otsustades on ta oma elus üpris rõõmus.
Oih, pool romaani sai. Vabandust, ma järgmisel korral ei kirjuta nii palju. Ma nüüd võtan nime alt ka lingi maha. 🙂
MeeldibMeeldib
Blogimaailm on väike ja kunagi ei tea, keda häirib viitamine, keda mitte. Ma kõiki ei julge linkida, äkki neile ei meeldi. Ma võin lingi panna küll, kui sind ei häiri?
sellega olen täiesti nõus, et siis on kõik õigesti läinud, kui täiskasvanuna saab inimene enda ja eluga hästi hakkama ja on üleüldiselt tore inimene. samas ma usun, et samasugused inimesed kasvavad ka peredest, kes ei tegele lapse arendamisega. Jah, neil on raskem, aga seda enam õpivad nad raskustega hakkamasaamise juba lapsena selgeks. et ma ei tahaks neile liiga teha sellepärast, et nad on kurja perre saatunud, neil ilmagi raske.
mida tähendab, et “koolis viitele õppimine oli puhas ellujäämise strateegia”? neljadega oleks ellujäämine küsimärgi alla läinud?
MeeldibMeeldib
Võid lingi panna, kui pead vajalikuks, ei häiri.
Kurja pere lastest saavad toredad täiskasvanud pigem siis, kui nad lapsena mõne toreda täiskasvanuga kokku juhtuvad. Mõnikord muidugi täitsa iseenesest ka. Nagu ma enda juures ütlesin, võimalusi on üht- ja teistpidi, tõenäosus kasvada koduse, mitte koduvälise eeskuju järgi on suurem, aga iial ei või teada. Koolis püüame oma valitsuse all olevaid lapsi ikka hea poole suunata, olgu kodutaust milline tahes, ma usun, et seda teevad muude koolide inimesed ka.
Suures linnakoolis mulle ei meeldinud ja algklassiõpetaja uskus pigem pahandamisse kui kiitmisse. Sain varakult aru, et hästi õppides on võimalik pahandamist vältida. Nii et alguses ma pingutasin, käekirjaga ja nii, hiljem oli juba harjumus tunnis kuulata ja kodutööd õigeks ajaks ära teha, Enamikus ainetes polnud rohkem vajagi. Õpetajatel tekkis ka… ütleme, valmisolek mulle viisi panna. Kogu kooliaja jooksul sain vast kümmekond jooksvat kolme ja vist kaks kahte, tunnistusel oli mõnikord veerandihinnetes üksikuid neljasid, aastahinded olid peaaegu alati ainult viied. Ei pidanud pingutama, keskkooli ajal võtsin väga vabalt. Viimases klassis üritati mulle kuldmedalit fabritseerida, aga ma ise keeldusin selle nimel rabelemast, lõpetasin hõbedaga. Ega see minust paremat inimest ei teinud, kui ma olin.
Õpetajate väljakujunenud hoiakud on praegugi nähtus omaette, ma sõdin praegu vanima lapse ajalooõpetajaga, et olgugi lapsel aine vastu üldises kontekstis erakordne huvi, kui ta tunnikontrolli eest nelja-miinuse saab, siis ei pea õpetaja võimaldama seda järele vastata… Imearmas vanem proua on, aga näe, kipub tublimatele järeleandmisi tegema.
MeeldibMeeldib
Mul oli ka algklassides kirjatehnika neli. Ja mu lapsel ka. Üritasin õpetajale selgitada, et ta ei tohi näiteks matemaatikas lapse hinnet madalamaks teha, kuna kirjatehnika on kole, õpetaja jäi enda juurde. Ma õpetasin siis lapsele, et su õpetaja on kangekaelne ja rumal, mõned täiskasvanud ongi sellised, ärme lase ennast sellest häirida.
Linnakoolis sai laps tegemata kodutöö eest alati ühe ja kodusoleva vihiku eest ka. Kuna need hinded polnud teadmiste eest, siis oli see järjekordne tõestus, et täiskasvanud on rumalad. Mina sain ka maakoolis viisi selle eest, et ma tavaliselt ju sain.
Sa räägid enda hinnetega seoses õpetajatest, mind aga huvitab pigem sinu vanemate suhtumine. Sa ei ole pidanud kooli ajal näiteks ema käsul vihikut ringi kirjutama, kuna ema arvab, et kole käekiri või soditud? Või saanud kodus kolme eest riielda? ema või isa käest pahandada, kehvema hinde kui viis eest?
MeeldibMeeldib
Vanemate suhtumises polnud kahjuks midagi põnevat. Ma pole elu sees mitte ühegi hinde eest riielda saanud, ema ilmselgelt mäletas enda kooliaegseid hindeid. Nad tegid rõõmsat nalja, et mul on igav tunnistus, kui kõik viied olid, ja olid üldiselt pigem imestunud, et ma õppimises nii tubli olen. Kõige karmim nõudmine hinnete suhtes oli: “Katsu see – mis iganes aine – järgmisel veerandil ka viis saada.” Ma ei võtnud seda eriti südamesse ja õppisin järgmisel veerandil täpselt sama intensiivselt või mitteintensiivselt nagu varem, kui sain viie, siis sain, kui ei saanud, siis ei tehtud sellest mingit probleemi. Mul oli väga lapsesõbralik kodu.
Õpetaja käsul pidin esimesel suvevaheajal oma valitud raamatut vihikusse ümber kirjutama, et käekirja korda saada. Ei mäleta, mis ulatuses ma seda tegin ja kas see midagi mõjutas.
MeeldibMeeldib
nii igav 😀
MeeldibMeeldib
ainus tuttav teadlane sai vaevu põhikooli lõpetatud, loeb siiani aeglaselt ja kirjutades tuleb vigu sisse. minul tekkis lugemiskiiks alles 3. klassis, siis hakkasin raamatuid neelama, mu tütar aga loeb valikuliselt, st vahel loeb ja mitte aeglaselt aga telefon jms on põnevam.
MeeldibMeeldib
huvitav, mis teadust ilma lugemisoskuseta teha saab? seda, et professorid vigadega kirjutavad, tuleb ikka ette.
MeeldibMeeldib
Ei mäleta, kuidas ja kes lugema ja kirjutama õpetas, tõenäoliselt oli see vanaisa. Mälupilti on jäänud vanaisa, kes kirjutas iga päev päevikusse oma tegemisi ja killukesi maailmas toimunust, mida pidas oluliseks (peamiselt muusikast 🙂 5-6 aastaselt oli lugemine selge ja armastus raamatute vastu piiritu. Esimene suurem “telliskivi”, mille läbi lugesin oli “Egeri tähed”, see siis 10-selt. Olin küll kasvanud maal, ent ema arvates oli linnakool parim ja nii sain linna lapseks.
Esimesed neli klassi möödus tavaliselt, ainult klassijuhatajaid vahetus iga veerand. Alates 5ndast klassist oli õppimine oluline. Miks? Käisin trennis ja treener soovis iga veerand näha tunnistust. Kes õppida ei viitsinud ja kellel oli rohkem kui kaks hinnet 3, need võistlustele ja treeninglaagrisse ei saanud, vaatamata sellele kui hea või andekas ta sportlasena oli ja nii kuni keskkooli lõpuni. Kellele neid rumalaid sportlasi ikka vaja on – nii, et meil ei kehtinud reegel, et sel ajal kui jumal mõistust jagas, olid sportlased trennis.
Kokkuvõttes: läksin tehnikumi, sealt ülikooli ja siis “vanas” eas veelkord ülikooli, st omal soovil õpin huvitavaid asju. Doktorikraadi ei ole ega tule, ent minu jaoks on oluline lai silmaring. Mida sain koolist-trennist: harjumuse teha rutiinset tööd ja oskuse pingutada, et jõuda eesmärgini.
Tulles oma laste juurde, siis vanem laps õppis lugema lasteaia õpetaja abiga, minu roll oli pigem õhtuti õhtu juttude ettelugemine ja vahel luges tema mulle ette jutte (tal olid minu loetud lemmikjutud pähe kulunud – seega ta aimas, mis lehte ja millal keerata). Noorem on oivik ja seda tänaseni, ma ei tea kuidas ta õppis lugema ja kirjutama, küllap vanema lapse kõrvalt ja ta luges 5-selt, oma lugusid ja jutte hakkas kirjutama 6-7-selt (olen need alles hoidnud) ning tal on kirjutamise peale annet, jutud lõppevad alati puändiga 😉 Loeb, kuid nüüd juba palju vähem, sest 4ndas klassis loetav kohutuslik kirjandus oli liiga “titekas” ja sellest tekkis vastumeelsus. Õpetaja sai sellest aru ja püüdis omalt poolt anda talle lugemiseks teistsuguseid raamatuid, kuid kohustusliku kirjanduse eest polnud ka tal pääsu. Väga kurb, kuidas süsteem suretab innukust. Eks näis, mis neist saab.
MeeldibMeeldib
sul vedas, et kõige raskemas vanuses, ehk 5. klassis, algas sellist tüüpi motivatsioon, mis õppima pani. nüüd tuleb vaadata, et oma lastel sama hästi läheks.
MeeldibMeeldib
Kirjutatuga haakub ka etteõpetatud laste teema. Olen sellega kokku puutunud üsna lähedalt ja tulemus võib päris kurb olla. On mõistetav, et eliitkooli pääsemiseks peab laps üht-teist teadma ehk gramm rohkem kui need lapsed, kes sinna kooli ei kipu. Küll aga seisneb probleem selles, kui laps õpetatakse ette (olenemata sellest, mis kooli minnakse), ning koolis selgub, et lapsel hakkab lihtsalt igav, sest ülejäänud klass pole veel seal maal. Nii hakkab see laps tundi ja õpetaja tööd häirima, mis halvimal juhul võib väga äärmuslikult lõppeda. Õpetajana olen kokku puutunud mitmete vanematega, kelle suureks mureks ja huviobjektiks on lapse lugema õpetamine. Vahel oli tunne, et tegemist on justkui võistlusega stiilis “minu laps on juba X vanuseks 1+n raamatut läbi lugenud ning oskab seda, teist ja kolmandat”. Nendel hetkedel tabasin end küll mõttelt, et liigne infoküllus ja võrdlusmoment teistega ei pruugi alati parim olla.
MeeldibMeeldib
tavaliselt vanemad väga pikalt ei suuda ja ei oska lapse õppimisele kaasa elada, ehk mõne aastaga kaob see alguse erinevuse probleem ära.
need koolid, kus on nõuded, et peab kooliminekuks juba lugeda oskama, nendes koolides seda probleemi ei teki, et ainult mõned oskavad ja segavad tundi. ses mõttes on isegi hea, kui on vastuvõtukatsed, mille järgi võetaksegi võrdsete oskustega lapsed kooli. alguses. kuigi, jah, hiljem vanemad enam ei jõua-oska ja siis peavad lapsed ise hakkama saama ja siis tekivad laste loomulikest oskutest-võimetest erinevused. et ega nendest erinevustest ei pääse nii ehk naa.
MeeldibMeeldib
ma alles nüüd märkasin, kes maile kommenteeris. mulle nii meeldib teie blogi! jutud ja kõik! kusjuures ma üldse ei saa aru, miks mulle teie blogi fotod nii meeldivad, tavaliselt mulle välismaal tehtud fotod ei meeldi.
MeeldibMeeldib
Oi, suur tänu 🙂
MeeldibMeeldib