Raamatute köitmine

Nüüd tuleb koolipostitus. Õpime praegu koolis köitmist. Teeme kolme tüüpi köidet: prantsuse õmblusega, paeltele õmmeldud ja viimasena teeme jaapani köite. Tänaseks on kaks enam-vähem valmis ja jaapani köitega alustame järgmine nädal, kuigi õpetaja juba rääkis, kuidas me seda teeme. Paljud käsitööarmastajad ilmselt teavad, kuidas neid tehakse, aga neile, kes ei tea, plaanin väikese ülevaate anda. Enamus eesti käsitööblogisid näitavad lõpptulemust, aga milline töö seal taga on, teavad vaid nad ise.

Meie teeme köited algusest lõpuni ise valmis. Alustame paberite parajaks lõikamisega ja lõpetame kaante peale panemisega. Zelluloosi poes müüakse ka valmislõigatud ja vist ka kokkupandud plokke, aga need on liiga kallid ja ühetaolised.

Panen kõigepealt foto sellest, mis valmis:

koited

Mõlema sisu on samasugune – lõikasime printeripaberid pooleks ja voltisime need omakorda pooleks ja panime pressi alla, et voltimiskoht maha suruda. Järgmine etapp on aukude tegemine murdekohale, 6 auku. Siis valmistatakse paksemast paberist ette ja taha esilehed. Edasi läheb erinevalt. Prantsuse õmblust saab kasutada õhema köite puhul, see kassidega. Puhas käitöö – võtad nõela ja niidi ja õmbled need kokkuvolditud ja omavahel neli paberit kokkupandud vihikud omavahel kokku.

Vasakpoolne on samamoodi kokkuvolditud, aga õmblemine käib nii, et õmbluste vahel jooksevad paelad. Mul juhtus vasakpoolsega väike viga, ma unustasin selle võrgumoodi kanga õigel ajal panna ja siis ma kleepisin selle üle raamatu selja. Tegelikult oleks see pidanud tulema esimese ja viimase vihiku ümber. Järgmisena pannakse selja peale PVA-d ja kuna vasakpoolne on poole paksem, tuleb selg kumeraks vormida. See vormimine oli tõeline kepp, sest ei lähe. Ühelt poolt läheb ja siis on teine pool untsus. Seda etappi saab kutsuda liimitamiseks. Kõige peale läheb veel riba jõupaberit ja otstesse otsapaelad.

Järgmine etapp on kaante tegemine ja kinnitamine. Too kassidega kaas on tehtud tavalisest kangast, mis on kliistriga liimitud jaapani paberile. Jaapani paber on jubeõhuke paber ja kleepimine meenutas jälle väikest hirmuunenägu, aga ei läinud untsu. Kellelgi ei läinud. Kanga paberile liimine toimus klaasi peal, et oleks puhas ja sirge alus.

Kaante sisuks on 2 millimeetri paksune kartong. Mõlemad kaaned tuleb eraldi välja lõigata, kleepida servapidi jõupaberile ja selja peale läheb tugevduseks õhem papp. Enne kaante ploki külge panemist, kleebitakse kliistriga kaanematerjal sinna peale. Kaante ploki külge kinnitamine on jutus lihtne – kleebid esilehed kaane külge. Kuid kaante viltu pealekleepimine on ülilihtne. Mul läks sel korral õnneks.

Vasakpoolse ploki kaaned katame nahaga. Alati enne, kui nahka kuskile kleepima hakata, tuleb võtta maailma kõige teravam nuga ja sellega naha servad õhukeseks lõigata. Seda tööd vihkame me kogu oma grupiga kõige rohkem, sest kui noaga sisse lõikad, on auk sees ja nahk untsus. Ja isegi maailma kõige teravam nuga ei taha õigesti lõigata ja läheb kogu aeg nüriks ja üldse ma ei tea, kust ma selle kõige teravama saaks. Tuleb ise teha, on õige vastus. Ühe me alguses tegime, aga kuna me polnud õhendamist varem teinud, siis tegime selle liiga suure ja halva. See tuleks ringi teha.

Jaapani köide on sisuliselt see, mida paljud on vanaaegsetes fotoalbumites näinud – aukudest pael läbi. Kuid nii uhket fotoalbumit, nagu õpetaja näidis, pole ma oma elusees näinud. Tavalistel poe omadel oli vanasti lehtede vahel kalka, õpetajal on eriti luksuslik värviline jaapani käsitööpaber. Esimene kaas on kahekordne ja kogu album käib eraldi karbis. Materjalina on kasutatud mustavärvilist pappi ja pealt on kaetud jaanalinnunaha imitatsiooniga nahaga. Sellise võiks rahulikult maailma kõige uhkemaks käsitöökingiks nimetada. Kuigi sedatüüpi albumisse panevad tänapäeval pilte vaid tõelised snoobid.

Nüüd ma andsin lühiülevaate kuidas üldjoontes käib köite tegemine. Mõned detalid jätsin vahele, et liiga pikaks ja igavaks ei läheks. Kes soovib oma kogemusi jagada või midagi küsida, olete teretulnud.

Advertisements

Tagged:

4 thoughts on “Raamatute köitmine

  1. epp 29. märts 2018, 18:44

    Ha! Nii huvitav, tänud jagamast.

    Mul on kaks küsimust. Esiteks, kuidas te õhendamisnuga kutsute? Minu nahatöö-perioodl kasutati terminit särfnuga (õhendamine=särfimine).

    Teiseks – üllatusin, et sulle koolis siiani särfimist pole õpetatud. Kas sa karpi tehes nahaservi ei õhendanud?

    Meeldib

    • Manjana 29. märts 2018, 19:11

      jah, õpetaja kutsub mõnikord ka särfimisnuga, aga õhendamine on eestipärasem sõna. huvitav, mis keelest see särfimine üldse tulnud on?

      millest sa järeldad, et me varem pole nahka õhendanud? kas seda tegevust on võimalik ajaga armastama hakata? ma ei taha uskuda, jube nüri töö. Meil on koolis naha õhendusmasin ka, aga siiani oleme kõik käsitsi teinud.

      Sa õppisid ka köiteid tegema?

      Meeldib

      • epp 30. märts 2018, 02:21

        Oh, lugesin tähelepanematult. Olete muidugi õhendamist teinud, ma läksin selle õnge, et kirjutasid, et enne särfnoa tegemist polnud õhendamist teinud. Sorry, my bad.

        Särfimine on äkki saksa keelest tulnud? Mina olen alati seda sõna kasutanud, nii nagu kogu see nahatööd tegev seltskond, kellega kokku puutusin, sestap kõlab „õhendamine“ mu kõrvus imelikult, kuigi on jah korrektselt eestipärane. Ja eks ta nüri töö ole tõesti, kui suured pinnad vaja särfida. Hea särfnuga on poolt kuningriiki väärt.

        Köitmistööd ei ole ma teinud, isegi natukene mitte, see oskus puudub täiesti. Mul on suur respekt köita oskajate vastu. Nii äge, et seda õpid.

        Meeldib

        • Manjana 30. märts 2018, 16:17

          Vaatasin järgi – schärfen on saksa keeles teritama. et siis sellest ilmselt. sch hääldatakse š.

          see kõitmine ilma suure giljotiinita on päris keeruline ja suured giljotiinid on liiga kallid, et endale osta. me tolle kassidega märkmiku sisu servad tegime mustriliseks, et sirgeks ei peaks lõikama. iseenesest näeb nii päris kunstiline välja, poes niisuguseid ei müüda, et ses suhtes saab teha erilisi kingitusi.

          Meeldib

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: