Nädala alustuseks tahan kirjutada pea pesemisest. Ma olen juuste pesemisest varem ka kirjutanud, aga täna on teine põhjus. Ma tahan kõige esimene kirjutaja olla, sest mu selgeltnägija võimed teatasid, kuidas varsti hakkavad kõik juustest ja peanahast kirjutama. Hilinenud aprillinali! Mu selgelt nägemine on sama kehv kui enamusel inimestel ja ma ei hakka seda paremaks valetama. Mul on hoopis siseinfot.
Ma sain eelmisel nädalal kirja, mis hellitas mu blogijaegot – mind kutsuti esitlusele. Kutsuti nagu kirjutajat inimest, sest kirjas oli, et pärast oleks hea, kui ma üritusest oma blogis midagi kirjutaks, nänni lubati ka anda. Mu ego on paraja suurusega karvapallike, aga reaalsustaju läigib hoopis selgemalt. Ma ei kuulu sinna vanusegruppi, kelle jaoks on blogimine helesinine unistus ratsa rikkaks saada ja meiesugustele, elus oma koha leidnud inimestele, saabub meelitavaid kutseid väga harva. Seepärast kujutangi ette, et kutsed saadeti väga laiale ringile. Mina homme kohale minna ei saa, sest samal ajal õpin ma kuidas köitele nahka peale panna ja seepärast kirjutangi hoopis täna.
Saite juba aru, mida tutvustama hakatakse? Jah, peapesemisvahendeid, aga sel korral pole tegemist kosmeetikasalongiga vaid hoopis apteegiga. Nad lubasid, et kohal on fotograaf ja tervisekonsultant, kes teeb kohe kindlaks, mis mul peas toimub ja kuidas karv läikima saada. Ja nad lubasid nänni ka anda. Nänni tahaks küll, aga kui ei ole aega, siis pole.
Tegelikult oleks hoopis huvitavam, kui apteegis tutvustataks erinevaid ravimeid. Mul on kodus mitmeid erinevaid šampoone, palsameid, vahte ja lakke, kuumakaitseid jne, aga arstirohtudest on ainult tavalised plaastrid. Mind üldse ei huvita minu juuste ja peanaha olukord, ma tean seda isegi. Arstirohtudest jutud on mõnikord nii huvitavad. Näiteks depressiooniravimitest. Mõnikord blogijad kirjutavad, kuidas need mõjuvad. Mitte et ma neid osta sooviks, aga miks ka mitte, prooviks natuke ikka. Doktor House’s kogu aeg räägiti, et Vicodin on põnev narkootikumilaadne tablett. Meil kasutatakse seda ka, aga ma pole eesti keeles selle kahjulikkusest kuskilt lugenud, inglise keeles olen.
Sellel fotol ei ole tabletid, vaid hoopis šampoon. Kui mu sõbrants läks Lushi tööle, siis ta kiitis, et kõva šampoon on jube hea toode. Mina, kui nõuka ajal elanud inimene, mäletasin, et seepi kasutati vanasti pea pesemiseks vaid siis, kui ajad olid eriti keerulised ja šampooni polnud kuskilt saada. Nii ma suhtusingi asjasse nii kaua skeptiliselt, kuni sõbrants selle roosa mulle kinkis. Ja tõesti on väärt kaup. Sinise ostsin juba ise ja üldse ei kahetse. Hästi vahutavad ja lõhn on looduslik ja püsib juustel päris pikalt, ehk kolm päeva küll, kui tihedamalt pead ei pese.
Igatahes olen ma teid hoiatanud, et kui keegi hakkab süütul ilmel apteegišampoonidest blogima, siis tal polnud teisipäeva lõunal muud teha, kui end apteeki pildistama vedada.
Manjana blogib 
Mulle meenub kui üks karvapall ütles “Ma olen su õnnetus!”. Depressooni ravimt pead nädal ennem pidu tarvitama muidu ei jõua laks õigeks päevaks kohale. 🙂
Netist saab tasuta ajupesu.
MeeldibMeeldib
Vot, täpselt – apteegis võiks selliseid õpetusi jagada.
sorry selle karvpalli tujude pärast, ta kohe vahest oskab 😀
MeeldibMeeldib
Hah, ma olen ka pikalt mõelnud, et peaks kirjutama šampoonist. Täpsem põhjus siis see, et mul on peanaha psoriaas ja sobiva šampooni jm leidmine on ikka paras peavalu olnud. Lushi Jersey Shore on praegu parim leid olnud ja kuigi ta maksab ikka rohkem kui tavaline šampoon, siis kasutan seda nii vähe (pärast Jersey Shore kasutama hakkamist pesen pead 1x nädalas, varem oli ikka 3x kindlasti vaja), et pole väga hullu,
MeeldibMeeldib
Huvitav tähelepanek. Ma olen ka hakanud harvem juukseid pesema, aga ma arvasin, et äkki ma olen vähem kriitiliseks juuste kohast muutunud, kahtlaselt kohevil hoiavad, eriti kui ma seda sinist kasutan. sinise nimi on imelik – seanik. Roosa peaks olema Jason argaaniõliga.
MeeldibMeeldib
Ma nagunii poleks saanud minna, elu eluke. Ühesõnaga on mul juuksed natukene pekkis ja tore oleks kui keegi nendes sõrmipidi soraks, vahelduseks ära kammiks ja siis sbilikku toodet tutvustaks.
Hetkel on plaan olemasoleb shampoon ära kasutada, sest N ütleb see on liiga lahja. Peale seda proovin munaga, kui siis ka ilusaks ei lähe siis viskan kammi minema. savi…
Selles valguseks võiks igaks juhuks tegelt selle tärtsu alles jätta ja kohe munaga alustada..
Kas sa oled munaga pead pesnud?
MeeldibMeeldib
kunagi väga ammu nooruses tegin pähe munamaski. ma tegin segu nõuka aja kultusraamatu Tarmak “Kodune iluravi” järgi, kus tuli võtta ainult munakollane, 1 spl taimeõli, kloppida segi ja soojendada. panna peanahale, panna pähe kilekott ja rätik ja passida sellega tund aega. Pärast pesta maha. Ma mäletan, et tegin seda mitu korda juu siis oli hea. kasutasin ilmselt suva kehva õli, mis tol ajal oli, tänapäeval on igasuguseid peeneid (toidu)õlisid valida.
MeeldibMeeldib
Haldjapiiga läheb apteeki ja ostab endale vene takjajuureõli. Punase pipraga või ilma punase piprata. Kui sellega mõned kuud toimetada, siis hakkab uskumatu tulemus välja ilmuma. Kui veelgi kauem viitsib toimetada, siis saab sellised juuksed, et ise ka ei usu. Õli on lihtsalt tüütu ja selle mahapesemiseks peab hea šampoon olema, aga muidu on vaeva väärt. Ma elus kaks korda olen viitsinud järjepidev olla, nüüd üle aastate on jälle aeg.
Olen pool elu igasugu looduslike ja koduste vahenditega katsetanud, no tulemus oli heal juhul aimatav ainult.
MeeldibMeeldib
Mis nende juustega siis juhtub, kui takjajuureõli kasutada? Ma täitsa siiralt küsin, sest mul on küll väga pikad, aga tegelikult üldse mitte eriti uskumatud juuksed ja ma tahaks neid järgmisele levelile viia küll, kui kuidagi saaks.
Riitsinusõli olen kunagi kasutanud ja see mõjus küll hästi näiteks juuste väljalangemise vastu (kui selline tavaline kevadine karvaajamise aeg on).
MeeldibMeeldib
ma tean ka, et riitsinusõli on igasugustele karvadele hea, seal nõuka raamatus kirjutati, et isegi ripsmed pidavad pikaks ja paksuks minema. aa ma ise pole proovinud, sest ma siis ei teadnud kust saab.
MeeldibMeeldib
Takjajuureõli teeb mitut asja. Ajab juuksed läikima ja teeb kergelt kammitavaks. Kasv kiireneb võimsalt ja uusi juukseid lisandub hoolega. Vahepeal on oht siilina turris olla, mina olin.
Ainult pikka aega peab järjepidav olema, ikka kaks korda nädalas õlipea ja niimoodi pikema aja vältel. Ma vahel ei suuda. Mitte õlipea olemise pärast, vaid sellepärast, et pärastine peapesu peab ikka väga hoolikas olema ja vähemalt kaks korda peab üle pesema, vahel ka kolm. Mul on paksud ja pikad juuksed ja annab ikka välja pesta seda õli.
Üks mu sugulane suudab rohkem. Tema magab öö läbi õlise peaga ja hommikul siis küürib mida vaja (voodiriided ja rätikud ja muu keerab see õli tuksi).
Kui ta paar aastat tagasi mu õlireklaami ohvriks langes, olid tal õlgadeni juuksed, õhukesed, katkised ja elutud. Nüüd on allapoole peed. Ja ta pole enam esimeses nooruses, vanuse esimeseks numbriks on 5.
Ma peaks ise ka uuesti sellega toimetama hakkama. Hinnalt on odav, rahakotile ei hakka.
Välismaised on kallimad, aga ei kõlba kuskile.
MeeldibMeeldib