Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan.

Delfi ema kirjutas, kuidas ta arvab, et lapsi peaks õpetama vigade tegemist nautima. Tal on kolm last ja kolm erinevat kogemust ja mul ainult üks. Kuid mina ei tea, milline haridus tollel emal on. Mina olen koolis õppinud sotsioloogiat, mis uurib, kuidas keskkond mõjutab inimesi ja see teema on mind ka isiklikult pikemat aega huvitanud. Kui palju on inimestes kaasasündinud omadusi ja millised omadused neile keskkond juurde kasvatab?

Minu kogemuse järgi võib kartus vigade tegemise ees olla ka kaasa sündinud. Mina ise olen sellist tüüpi, et vigasid eriti südamesse ei võta ja tänu oma pohhuismile, teen ma pidevalt erinevaid vigu. Too ema arvab, et mina olen õnnelik inimene, kuna ei põe, kui midagi viltu läheb. Nüüd on üks minu koolis õppimise teemasid endas see omadus ringi kasvatada. Kuid minu laps on esimesest eluaastast alates hoolega vigade tegemist vältinud ja mina ei ole seda talle õpetanud, issi ka mitte. Kuidas ma seda tean? Ta alustas vigade tegemise vältimist juba pisikesena, ta ei olnud nõus tegema midagi, mida ta hästi ei oska. Kõlab nagu õppimistakistus? Tegelikult mitte.

Esimene asi, kus mu laps seda rakendas, oli käima hakkamine. Teate küll kuidas beebid kõigepealt roomavad, siis käputavad nagu koerad ja siis üritavad kõndima hakata ja muutkui kukuvad? No mu laps ei hakanud enne käima, kui tal käimine päriselt välja tuli. Ta ei kukkunud, ta hoidis servadest nii kaua kinni, kuni tundis, et nüüd on tasakaal ja jalad valmis kõndimiseks. Ta oli siis juba paar kuud üle aasta vana, kui käima hakkas, normaalselt käima. Ma ei sundinud teda ka. Ma ei sundinud teda ka roomama, sest muarust on roomamine piisavalt nõme tegevus ja ta ei roomanudki. Ma olen üldse kehv sundija.

Kuid terve tema lapsepõlve ma nägin, kuidas ta ei olnud nõus asju enne tegema hakkama, kui ta oli omaette endale asja sisu selgeks teinud ja võis tehes kindal olla, et saab hästi hakkama. Tänu sellele omadusele, ei juhtunud temaga lapsepõlves üldse õnnetusi, ta ei tormanud mõtlematult ei tea kuhu, ei kukkunud üle servade, ei pistnud suhu igasugust jama jne. Nüüd on ta kakskümmend ja ta teab seda ka ise, et tal on selline omadus, et ta ei taha teha avalikult asju, mida ta veel eriti ei oska. Lõpuks ei jää midagi tegemata, vaid ta alustab siis, kui saab hakkama. Vigu ei teki nii palju.

Kuid mida saavad ema ja isa lapses kasvatada, on hirm teha vigu. Hirm, paanika, ärevus – seda saab õpetada, aga mitte vastupidi. Seda kasvatavad lapses need vanemad, kes peaaegu mitte kunagi lapse tehtuga rahul ei ole, alati on natuke veel puudu, et last kiita saaks, kuid alati on põhjus, mille eest on laps noomimise, kritiseerimise, irisemise, laituse ära teeninud. Tavaliselt pole need vanemad ka rahul sellega, kuidas ja mida nad ise teevad. Neil jagub kriitikat nii teistele kui endale. Keegi pole piisavalt hea, et kriitikast pääseda. Sellise kasvatusega võib lapsele erinevaid probleeme juurde kasvatada, nimekiri on pikk. Sinna sisse võib kuuluda ka perfektsionism, aga tavaliselt lihtsalt hulk ärevushäireid.

Kuid kõikidel asjadel on head ja halvad küljed. Mina õpin praegu käsitööd ja käsitöös on perfektsionism väga hea iseloomuomadus. Nahatöös on oluline iga millimeeter ja tihtipeale ka pool millimeetrit. Kui kaks nahka on üksteise peal ja üks neist on millimeeter viltu, näeb kogu töö välja inetu.

Ma sattusin koolis kõrvuti istuma naisega, kes on väga täpne, kõik õpetajad viimaseni kiidavad, kui korralikult on tehtud tema joonestused ja  käsitööasjad. Kuid kui tal läheb natuke midagi viltu, on ta täiesti endast väljas ja löödud. Kohe kooli alguses saime aru, miks me kõrvuti sattusime – mina saan temalt õppida, kuidas asju perfektselt teha ja tema minult, kuidas mitte miski ei suuda mu head tuju ära rikkuda. Me mõlemad oleme rahul selle omadusega, mis meil juba on olemas, aga kuldne kesktee annaks mõlemale suurema rahulolu endaga. Ega ma ka rahul ei ole, kui mul mõni asi viltu läheb, ma lihtsalt ei põe selle pärast eriti. Kuid ma oleksin õnnelik, kui kõik alati perfektselt välja tuleks.

Ma ei tea, kas mu pinginaabri perfektsionism on seotud tema kasvatusega või ei. Võimalik, et tal on see ka kaasa sündinud. Kuid ma tean, et perfektsionismi on võimalik ise õppida. Ma ei mõtle seda haiglast perfektsionismi, kus inimene ei ole rahul mitte kellegi teise tegemisega, seda iseloomuomadust ei taha endale keegi, ma loodan. Kuid kuidas teha asju väga korralikult, saab küll õppida. Mul juba enam-vähem tuleb välja.

Minu takistus asju perfektselt teha pole mitte see, et ma pole piisavalt kriitiline, vaid see, et mul on alati natuke liiga kiire. Ma tähtsustan kiirust ja aega kõrgemalt kui perfektsust. Raamatupidamisega oli mul alguses samamoodi, kuid töö õpetas, et iga viimanegi sent tuleb paika panna, või muidu on pärast suured jamad. Nüüd ma pean oma käsi samamoodi õpetama, nagu ma kunagi õpetasin oma pead, et arvutusi tuleb rahulikult ja süstemaatiliselt teha, et vigu ei tuleks.

kotid

Siin on kõrvuti minu ja pinginaabri õmmeldud kotid. Me mõlemad saime viied, aga tema kulutas selleks kõvasti rohkem närve kui mina.

Kas teil on ka iseloomuomadusi, mida tahate endas ümber kasvada?

Advertisements

Tagged: ,

11 thoughts on “Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

  1. nodsu 14. aprill 2018, 14:24

    Jeerum, su lapse käimaõppimiskirjeldus on üks ühele see, mida mu ema minu käimaõppimisest rääkinud on.

    Liked by 1 person

  2. Nell 14. aprill 2018, 16:48

    Tahaks endas arendada süsteemsust kuna kipun asjad kuidagi pliuh-plauh ära tegema, eriti kui pole ka aega süvitsi minna. Tahaks osata nii, et hakkan ühest otsast minema ning teen ühe jutiga ja korrektselt ära. Oma kiirmeetodil saan ka asjad tegelikult tehtud ja õigesti tehtud aga puudub süsteem ja läbipaistvus.

    Meeldib

    • Manjana 15. aprill 2018, 16:21

      mul tuleb nii paremini välja, kui ma ei tee ühe jutiga, kui ma jätab vahed vahele, siis on tulemus alati parem. süsteemiga mul on hästi, seda ma oskan.

      Meeldib

  3. sitsidsatsidpatsid 14. aprill 2018, 17:16

    Tahaks õppida endale vähem järelel andma, plaanist kinni pidama ja mitte nii palju prokrastineerima. Aga natuke on paremaks läinud võrreldes näiteks kolme aasta taguse ajaga.

    Meeldib

    • Manjana 15. aprill 2018, 16:22

      mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma endale järgi annan, mulle nii meeldib 🙂

      Meeldib

      • sitsidsatsidpatsid 16. aprill 2018, 19:22

        mina just vananedes õpin natukenegi asju rohkem ära tegema, mitte alati prokrastineerimise kasuks otsustama. Parem hilja kui mitte kunagi, vist.

        Meeldib

  4. shanti devi 15. aprill 2018, 17:17

    Pohhuism ja perfektsionism.
    Kui see ei ole isiksuse lõhestumine,
    siis mis asi see siis lõpuks ikkagi on?

    Ise küsin ja ise vastan.
    Need isikuomadused ei välista teineteist,
    perfektne pohhuist meenub kindlasti kõigile 🙂
    Kõik see maailma kirjandus ja kujutav kunst…

    Mind käivitas tegelikult lugu mu enda lapsest.
    Mingi 2+ aastane, terve, igati tavaline tüdruk,
    hirmasti meeldis joonistada, pliiatseid veeretaga
    ja seejuures kätega vehkida, ühesõnaga mängiv laps.
    Ei mingei probleeme käimise, rääkimise ega potil käimisega.

    Kuni ühel päeval tulen mina koju (jah, lapsi jäeti sel ajal
    üksi koju, sest lasteaiakohtadega käis samasugune sahkerdamine
    nagu ka 30+ aastat hiljem tänapäevalgi, aga see ei ole oluline).

    Laps oli käinud iseseisvalt WC-potil, aga selle prilllaua peal
    on eraldi kaas ja ta hoidis seda üleval kõik need mitu tundi
    mis ma olin ära käinud, sest ei teadnud kas tohib seda alla lasta
    ja mis kõik siis veel juhtuda saab kui ta seda tegema peaks….

    See oli esimene märk, et kõik ei ole korras (mis on tagantjärele
    tarkus mitukümmend aastat hiljem kui asi päris käest ära läks).
    Ehk, terve pohhuism on normaalsem kui haige täiuslikkuse taga ajamine.

    Vastus küsimusele, et kas täiuslikkus on kaasa sündinud, on, jah.
    See haigus on päritav sündides ja sellist inimest ei saa kasvatada.
    Tulevasel nädalal on kurikuulsama täiusliku inimese, Aadu, sünnipäev.

    Meeldib

  5. lendav 16. aprill 2018, 13:41

    Kui lapsed olid väiksed, elasime ahiküttega korteris (elame siiamaani). Mul ei olnud iial muret, et pooleaastane roomav imik läheb tulikuuma ahjuust katsuma. Ei mäleta, et kumbki neist oleks saanud kõrvetada. Nad lihtsalt tajusid kuuma kiirgust ja hoidsid parajale kaugusele. Mäletan pilti, kuidas kütmise ajal laps lähenes hiilgavale ahjusuule ja sirutas käe sinna suunas, tajus kuuma kiirgust ja eemaldus mõtlikult. Samal ajal olid meil tuttavad, kellel samavanad pojad ja neil oli pidev mure, kuidas ahju ära turvata (aedu ümber ehitada jms), sest mõlemad pojad olid ennast korduvalt ära kõrvetanud. Need olid vist siis sellised lapsed, kes ei karda vigu teha ja – millegipärast ka ei suuda meelde jätta ja õppida, et ahi võib haiget teha ning kordavad sama viga lõputu arv kordi. Mis neist edasi on saanud, ei tea. Ses mõttes ikkagi kummaline, et isegi mu kassid oskavad pliiti karta – korra on kõrvetada saanud ja nüüd kontrollivad iga kord, kui puupliidile lähenevad, ega see jälle kuum pole.

    Minu pahe on edasilükkamine. Tööde, otsuste, raskete tegemiste. Tuleb tunnistada, et asi on paremaks läinud, päris viimasele sekundile jääb töid harvemini.

    Meeldib

    • Manjana 16. aprill 2018, 14:43

      Raskete ja ebameeldivate asjade edasi lükkamine on vist küll kõigil. Elu ju ka õpetab, et kui mõnda asja piisavalt kaua edasi lükata, siis äkki polegi vaja teha 🙂

      Meeldib

  6. Morgie 10. mai 2018, 11:54

    Kui ma saaks ennast kuidagi õpetada autojuhtimiseks vajalikul määral ja vajaliku täpsusega multitaskima, küll see oleks tore. Hetkel ei tea parem käsi, mis vasak teeb ja pea ei osale selles eriti üldse.

    Meeldib

    • Manjana 10. mai 2018, 12:38

      ma oskasin vanasti multitaskida, kuna ma käisin tööl ja seal oli seda vaja. enam pole vaja, enam ei oska. aga see, et pea teab, mida käed teevad, ei ole mitte multitaskimine vaid tähelepanuharjutus ja enda keha kontrollima õpitakse vist jooga ja meditatsiooniga.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: