Metallitöö

Tegelikult tahtsin ma hoopis vanni minna ja lõpuks oma pea ära pesta, aga meie soojaveekatlaga on mingi jama ja alati, kui mina plaanin vanni minna, siis sooja vett ei tule. “Äkki see oli vihje, et ma pole kaua bloginud ja peaksin kirjutama,” mõtlesin ma ja siin ma olen. Katlaga ma midagi teha ei saa, aga mul hakkasid koolis lõpuks metallitöö tunnid, mida ma kaua oodanud olen.

Paar aastat tagasi avastan, et ise kõrvarõngaste tegemine on mõnus hobi, mida saab rahulikult kodus nokitseda ja erilisi oskuseid vaja ei ole. Ostsin endale mõned näpitsad ja lõiketangid ja asusin traati väänama. Traati hankisin vanadest traatspiraaliga kaustikutest. Kuid peale traadiväänamise ma metallist eriti palju teha ei osanudki. Kooli minnes avastasin, et meil on lisaks nahatööle veel erinevaid huvitavaid käsitööliike õppeplaanis ja nende hulgas ka metall. Eelmisel nädalal see lõpuks algaski ja ma olen rahul, kuigi selgus, et tegemist on pisut tüütu lõputu lihvimisega.

metall1

See on pilt minust tunni ajal.  Näost on näha, et ma täiega pingutan. Lisaks on näha, et ma näen välja nagu nohik oma prillidega. Kuid esiplaanil on laual peamine tööriist, millega me oma esimest jupstükki tegime – väike metallisaag. Selle kasutamine on suhteliselt lihtne, aga tulemusteni jõudmine on kohutavalt aeganõudev. Kuna mulle meeldib, kui käsitööpostitustes on täpselt kirjas, kuidas midagi teha, siis nüüd ma sellest kirjutangi. Alustuseks piltmõistatus meie grupi eile valminud töödest. (Meid on rohkem, aga kõiki pole pildil).

metall
Arva ära, milline on minu tehtud?

Nagu iga uue käsitööasjaga, tuleb kõigepealt mõelda välja kavand ja see paberile joonistada. Järgmisena tuleb sama kavand kanda kalka paberile ja see tagantpoolt pehme hariliku pliiatsiga tihedalt täis sodida. Too foto on natuke kehv, kuna pildistatud liiga pimedas ja telefoniga, aga enamus töödest on tehtud melhiori paari millimeetri paksusest lehest. Seda lehte käega painutada ei jõua (väga peened ribad painduvad). Selleks, et kavandit metallile kanda, värvisime me metalli peale õhukese kihi guašši. Kui värv oli kuivanud, kinnitasime kavandi metalli külge ja joonistasime terava pliiatsiga kontuurid üle, kalka taha soditud harilik pliiats jättis guaššile jäljendi. Järgmisena võtsime naaskli ja joonistasime metallil kontuurid üle.

Järgmisena tuli kasutusele peenike puur, millega tegime metalli sisse augud kõikidesse kohtadesse, mida oli vaja metallist kätte saada. Juhul kui kavandil oli suurem ümmargune auk, siis tuleb ikkagi alustada peenikese puuriga ja hiljem puurida auk suuremaks. Selleks, et puuriga õigesse kohta tabada, on vaja kõigepealt alasil haamri ja torniga jälg metalli ette lüüa.

Ja siis hakkas tüütu saagimise töö. Esimesel pildil on näha, et saagimine toimus laua külge kinnitatud puust alusel, millel on sees V-kujuline auk. Kõigepealt tuli välja saagida need augud, mis sisse jäävad. Iga kord tuleb saest saeleht ühest otsast lahti võtta, see puuritud august läbi panna, leht pingutada laua vastu toetamisega ja uuesti kinni keerata. Lõpuks saetakse metallist välja välised kontuurid. Pakkusin õpetajale, et kas metalligiljotiiniga ei võiks lõigata, aga ta ütles, et siis jääb serv kaardus.

Kui augud on välja saetud, kuid servad on koledad või “karvased”, on hulk erineva kujuga peenikesi metalliviile, millega nood kauniks lihvida. Ja kõige lõpus on kogu pinna ilusaks siledaks lihvimine. Ikka käsitsi ja liivapaberiga. Sama idee järgi nagu näiteks puitu lihvitakse – kõigepealt jämedama paberiga ja hiljem peenemaga. Me alustasime vist 250-ga, siis 500 ja lõpuks 2500. Võimalik, et ma panin natuke numbritega puusse, aga umbes sarnased liivapaberid need olid.

Vot nii see töö käiski. Kust metallist lehti saab, ma hetkel ei tea. Lisaks on tööriistadest vaja drelli ja rauasaagi.

Advertisements

3 comments

  1. Ma tean hästi, kust metallist lehti saab, aga minu tööstuslikud teadmised kunstnikku vist eriti ei aita… 😀

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.