Kuidas vanamutte lahterdada

Sattusin lugema Ebapärlikarbi postitust, kuidas ta planeerib 40-aastaselt mutistuda ja eakohaselt riietuma hakata. Jäin mõtlema, et äkki peaks ikka EBA-le eakohase kleidi selga panema. Selle, mille ma eelmiseks kevadeks lapse koolilõpuks endale õmblesin ja kordagi kandnud pole, sest ma ei ole korralike kleitide kandjat tüüpi. Noorena ma kandsin kleite, aga need olid kõik pigem pisut litsakad, sest ideaalne figuur lausa nõudis demomist ja “provokatsioon” oli mu keskmine nimi. Too eelmisel aastal õmmeldud kleit on viisaka pikkusega ja ei liibu, aga on piisavalt värviline.

Mina saan inimeste vanusest aru selle järgi, mida nad seljas kannavad, millist soengut eelistavad ja kuidas end meigivad. Tavaliselt valivad inimesed endale sobiva stiili noorpõlves ja see jääb neid saatma kuni kõrge vanuseni. Inimestel on kombeks kinni jääda nendesse maitse-eelistustesse, mis neil noorena välja kujunesid. Kolmekümnendates muutub elu väga praktiliseks ja pea on hõivatud muude muredega, uue stiili otsing sinna enam ei mahu. No näiteks minu põlvkond ja natuke vanemad on ülepäevitumise ja vabal ajal värvilise riietuse põlvkond. Kontorinimestele pole võõras sõna “kostüüm”, mis sisaldab põlvest natuke üle seelikut ja bleiserit ja mida kõlbab kanda ka pidulikumal puhul.

Minuvanuste ja vanemate inimeste noorpõlves ei kummitanud vajadust kole kõhn olla, ülekaaluliste ahistamine tekkis meediasse koos kapitalismiga. Minu teismeliseaastatel kutsuti liiga kõhnasid inimesi hellitavalt sõnakesega “buchenwald” ja vanaema rõhutas enamuse mu noorukiea, et “su nägu on kõhn nagu kitsejälg, söö rohkem”. Ma sõin normaalselt.

Ebapärlikarp kirjeldab oma põlvkonna riietusstiili – lihtne lõige ja haiglane vajadus olla kõhn (peenikesed käed). Lisaks kuulub sinna ka täielik värvi- ja mustritepuudus. Ebapärlikarp on ju kuskil kolmekümnendate keskel ja nelikümmend on ikka suht ukse ees? Need, kelle noorus jäi 21. sajandi algusesse. Siis kui Eestis oli kapitalism täielikult kanda kinnitanud ja paljudel inimestel polnud enam aega, et riietusega midagi muud peale tagasihoidlikuse saavutada – peaasi, et silma ei paistaks, sulandume massi ja meedia nõuab, et kõik peavad olema kõhnad.

Vanasti püsisid samad stiilid väga pikalt. Näiteks minu ema põlvkond, need kes sündisid II maailmasõja ajal ja peale seda. Nemad on küll põhimõttelised kleidikandjad. Krempliinkleit – iu! Lisaks kuulus nende garderoobi väga palju aastaid sukahoidja. Mul on eluaeg olnud tõrge sukahoidja ja sukkade vastu, sest terve mu lapsepõlve kandis neid mu ema ja üldjuhul ei seondu tütardel emade põhistiiliga midagi seksikat. Järgmine naljakas kiindumus on mu ema põlvkonnal keemiliste lokkidega. Siiani laseb ta endale sünnipäevaks keemilised teha. Tema noorusajal tekkisid erinevad sünteetilised materjalid ja siiani pole tal midagi selle vastu, kui riietus staatilise elektri järgi prõksub. Keemia tegi hullu võidukäiku kõikides valdkondades.

Tavaliselt lapsed peavadki vanemate inimeste stiiliks seda, mida nende emad ja vanaemad kandsid. Ole sa nii nooruslik kui tahad, tütre jaoks oled sa ikka vanem inimene, sest pead olema, lapsed ju ei sünnita. “Mida vanem eit, seda roosam kleit” on piisavalt vana väljend ja võiks seonduda just nende emadega, kes ainult kleiti kandsid. Näiteks mu vanaema, kes sündis 1913 ja keda enam ei ole. Ma ei ole teda kunagi pikkade pükstega näinud ja enamus ta kleite olid lillelised, sest tema noorusajal väljendas raha olemasolu värviline kangas, millest õmmeldi kleit. Lisaks kandis vanaema ka kogu aeg põlle ja peas rätikut. Puuvillased ja villased materjalid, keskelt läbilõikamata kleit. Ka tema kandis sukahoidjat, aga sukad olid puuvillased, mitte sünteetilised.

21. sajandi algus on sotsiaalteaduslikult nimetatud postmodernistlikuks ajastuks, mis peamiselt väljendub selles, et erinevad stiilid on segatud ja vahelduvad väga kiiresti. Ei ole olemas ühtset trendi. Eestis on nende asjadega nii ja naa. Tänu nõuka ajale puudusid meil eelmisel sajandil suured klassivahed ja need hakkasid alles kapitalismi ajal kujunema. Lapsed ja nende vanemad ei ole enam nii tugevalt seotud kui varem. Nüüd saab inimese välimuse järgi oletada, millises seltskonnas ta liigub ja millist tööd teeb. Kui eelmisel sajandil tähendas ülikond, et tegemist on ülemusega, siis tänapäeval käivad lipsu ja ülikonnaga pigem müügimehed. Kõrge konts naisel ei tähenda enam, et tegemist on kontoritöötajaga, vaid pigem konservatiivsemat tüüpi naisega, kelle jaoks kehtib vanaaegne reklaam “kõrge konts teeb jala ilusaks”. Kuigi kõrge konts mõni sajand tagasi oli meeste pärusmaa ja kõrgem konts näitas suuremat rahakotti, sest kontsaga ju ei liigu ja rikaste jaoks töötasid ja jooksid ringi teised.

Mida ma ma oma jutuga öelda tahtsin? Peamiselt seda, et iga põlvkonna jaoks on vana inimese riietus see, mida nendest eelmine põlvkond kanda armastas. Kuid see reegel ei kehti enam, sest kõige noorem põlvkond täisealiseid riietub pigem oma kuuluvustunde kui põlvkonna järgi. Mõnedele on oluline mugavus, teistele äärmine ebamugavus. Meie, kes me eelmisel sajandil sündisime, võime ju enda lohutamiseks mõelda välja reegleid, millest ei tohi üle astuda, kui soovid igavesti noor olla, aga just selline reeglite sättimine näitabki, et sa oled vana. Eelmisest sajandist.

tumblr_nk3pw1oxiy1t0qbjlo1_1280

Advertisements

19 comments

  1. Põnev postitus! Huvitavad teooriad, ma pole kunagi niimoodi riietusstiilide koha pealt mõelnud aga.. nüüd hakkasin mõtlema ja jah, ongi nii! Ma tänan sind selle postituse eest!

    Liked by 1 person

  2. Väga äge postitus!! Kõvasti mõtteainet.

    Ebapärlikarbi „lihtsatest lõigetest“ – ma tõlgendasin seda natuke teisiti kui sina. Mulle kangastus sedasorti minimalistlik stiil, mida kirjeldab kulunud, kuid tabav väljend „less is more“, ja mida on kallis osta ning mille väljakandmine nõuab hulga rohkem stiilitunnet ja attitude’i kui keeruline lõige/värvid/muster. Ja mille eesmärgiks pigem lihtsusega eristumine, mitte aga massi sulandumine.

    See maitse-eelistustesse kinnijäämise teema. Jaa, reeglina on õudne, kui keskealine (või vanem) inimene kannab sedasama, mida siis, kui tema 15-25 aastane oli. Aga sama õudne on, kui püütakse elu eest “värske” olla ja samastuda nendega, kes praegusel hetkel 15-25 aastased.

    Meeldib

    • ma olen alati arvanud, et mitu erinevat värvi ja mustrit kokku panna on palju keerulisem kui musta mustaga sobitada. sul on ilmselt väga tugev stiilitunnetus, kui vastupidi arvad.

      Meeldib

      • Mu meelest nõuab minimalistliku stiili väljakandmine enamat, kui esmapilgul tundub – ei ole nii, et paned musta mustaga kokku ja tulemus on kümnel juhul kümnest stiilne. Kuid eks kogu see stiilivärk olegi sihuke köielkõndimine, onju. Ja maitseasi muidugi ka.

        Aga selles osas olen sinuga nõus, et erinevate mustrite/ebatraditsioonilste värvikombinatsioonide kokkusobitamine on kõrgem pilotaazh. Olen kade nende peale, kes seda kunsti elegantselt, pingutusteta valdavad.

        Meeldib

    • Oo jaa, ma mõtlen ka kogu aeg, et kas ma nüüd klassifitseerun ka selleks keskealiseks, kes kuidagimoodi ei suuda eakohaseid riideid selga panna ja seega õudne välja näeb, aga ma kuidagi ei suuda otsustada. Ja ma ei tea ka, mida ma siis selga peaks panema, kui ma oma tavapäraseid riideid enam kanda ei tohiks. Ma nagu üldse ei kujuta ette, mida kandma peaks. Jube keeruline.

      Ma ei saa ju lihtsalt heast peast hakata kandma riideid, mis mulle ei meeldi?

      Liked by 1 person

      • õnneks on nii ka, et mida täiskasvanumaks saad, seda vähem huvitab, mida teised arvavad. mõni ei saagi täiskasvanuks ja siis ta, vaeseke, peab pead vaevama, kuidas teisi oma välimusega mitte ehmatada. täiskasvanuks saamine ei pruugi üldse vanusega seoses olla.

        Meeldib

      • Ei-ei-ei, ma ei plaaninud „riietuspolitsei“ olla. Väljendusin ebatäpselt. Sõnastan ümber: mu meelest näeksin mina õudne välja, kui täna samasuguseid riideid kannaksin kui kahekümneaastaselt. No näiteks neid liibuvaid retuuse, millel üks säär oli must ja teine ereroosa. Jne.

        “Eakohane riietumine“, mida see väljend iganes tähendaks, on ülehinnatud anyway. Tulebki nimelt neid riideid kanda, mis iseendale meeldivad.

        Meeldib

    • Aitäh, Epp, et mu mõtte nii hästi kirja panid, just nii ma mõtlesin “lihtsad lõiked” all. Paremini ei oleks saanud seda sõnastada. Kiiksuga minimalism on see, millest ma rääkisin, “lihtne lõige” ei tähenda minu jaoks “keha järgi”, a la ümber keha püksid, ümber keha pluus, oi ei.

      Meeldib

      • Ma ei tea tõepoolest kedagi, kelle jaoks « lihtne lõige » võiks tähendada « keha järgi » või « ümber ».
        Pigem on see esimene minimalistliku lõike ja hea kanga kooslus. Ja « keha järgi » siis pigem « kehassetöödeldud » / « hästiistuv ».

        Ja « ümber » ei pruugi sugugi lihtsa lõikega piirduda (kui me skinny jeans või tuubkleidi potentsiaalsete nimekirja sobivate esemete hulgast välja jätame).
        Kiiksuga minimalism (sest puhas oleks liiga .. mai teagi, külmalt intellektuaalne) on aga väga meeldiv kanda ja vaadata.

        Meeldib

        • ma ka ei saa aru, kust tekkis idee, et lihtne lõige on keha järgi. ma olen ise palju õmmelnud, see lõige, mis keha jälgib, on üks rist ja viletsus oma erinevate sisselõigete, kaardus servade jms millest keerulisemat polegi. üldiselt kasutatakse nende riiete tegemiseks mittevenivaid kangaid, mis nõuavad lisaks õmblusjamale veel ka erilist kuum-niisket tõõtlust, millest tänapäeva alla 40-aastased ööd ega mütsi ei tea.

          Meeldib

  3. Eakohase riietumise teemaga on mul hea lugu. Kunagi üks kolleeg (kusjuures üsna minu vanune) selgitas mulle pikalt, et klassikalisi tenniseid “minu eas” ei olevat enam sobilik kanda… Ma olin siis 24… (10 aastat hiljem on tenniseid kasutusel vist 3 paari, need vanakoolikad ikka ka).
    Kui tuttav 30 sai siis ta ämm üritas talle selgeks teha, et pikad juuksed tuleks nüüd maha lõigata ning nt teksapükse selles eas küll enam sobilik kanda pole…
    Ma arvan, et päris oma “noorusaja” riietust ma enam ei kanna kuna aeg on toonud ka arusaama, et mis selga sobib. Mingi vanuse kukkudes teksapükse-t-särke hallide põlvini seelikute vastu vahetama ei hakka. Pigem läheb ikka selga see, mis endale meeldib ja peeglisse vaadates sobivat tundub.

    Meeldib

    • minu riietuse on vanus palju mugavamaks teinud. mulle meeldib, et tänapäeval ei pea enam midagi triikima, kuigi aeg-ajalt tuleb ette, et ma midagi ikka triigin. need inimesed, kes räägivad tenniste seotuses noorema vanusega, on enesepiinajad, ma arvan, sest tennis on kõige mugavam jalanõu üldse. kusjuures ma kahekümnendates ei kandnud eriti tenniseid, vaid pigem kingi. kuid kingadega on alati risk, et nad hõõruvad jalad ära, tennistega seda pole. samuti olen ma suvel soojaga sokkide kandmisest loobunud, sest nii on mugavam.

      Meeldib

    • Funktsionaalne küll ja ilus ka, aga kui sa leiad poes riietuskabiinides, et need varrukad selle pluusi küljes, mida sa osta tahtsid, ei lähe sulle biitsepsi ümber, siis ajab ikka marru küll.

      Liked by 1 person

      • jap. maikad, maikalõikelise ülaosaga kleidid, jne. varrukatega asju ei julge proovidagi. unistan kangesti ühest casual pintsakust, aga no ei. kui sul on suured musklid ja väikesed tissid, on maika ikka ainus sobiv riideese 😀

        Meeldib

Kommenteerimine on suletud.