Kuidas vanamutte lahterdada

Sattusin lugema Ebapärlikarbi postitust, kuidas ta planeerib 40-aastaselt mutistuda ja eakohaselt riietuma hakata. Jäin mõtlema, et äkki peaks ikka EBA-le eakohase kleidi selga panema. Selle, mille ma eelmiseks kevadeks lapse koolilõpuks endale õmblesin ja kordagi kandnud pole, sest ma ei ole korralike kleitide kandjat tüüpi. Noorena ma kandsin kleite, aga need olid kõik pigem pisut litsakad, sest ideaalne figuur lausa nõudis demomist ja “provokatsioon” oli mu keskmine nimi. Too eelmisel aastal õmmeldud kleit on viisaka pikkusega ja ei liibu, aga on piisavalt värviline.

Mina saan inimeste vanusest aru selle järgi, mida nad seljas kannavad, millist soengut eelistavad ja kuidas end meigivad. Tavaliselt valivad inimesed endale sobiva stiili noorpõlves ja see jääb neid saatma kuni kõrge vanuseni. Inimestel on kombeks kinni jääda nendesse maitse-eelistustesse, mis neil noorena välja kujunesid. Kolmekümnendates muutub elu väga praktiliseks ja pea on hõivatud muude muredega, uue stiili otsing sinna enam ei mahu. No näiteks minu põlvkond ja natuke vanemad on ülepäevitumise ja vabal ajal värvilise riietuse põlvkond. Kontorinimestele pole võõras sõna “kostüüm”, mis sisaldab põlvest natuke üle seelikut ja bleiserit ja mida kõlbab kanda ka pidulikumal puhul.

Minuvanuste ja vanemate inimeste noorpõlves ei kummitanud vajadust kole kõhn olla, ülekaaluliste ahistamine tekkis meediasse koos kapitalismiga. Minu teismeliseaastatel kutsuti liiga kõhnasid inimesi hellitavalt sõnakesega “buchenwald” ja vanaema rõhutas enamuse mu noorukiea, et “su nägu on kõhn nagu kitsejälg, söö rohkem”. Ma sõin normaalselt.

Ebapärlikarp kirjeldab oma põlvkonna riietusstiili – lihtne lõige ja haiglane vajadus olla kõhn (peenikesed käed). Lisaks kuulub sinna ka täielik värvi- ja mustritepuudus. Ebapärlikarp on ju kuskil kolmekümnendate keskel ja nelikümmend on ikka suht ukse ees? Need, kelle noorus jäi 21. sajandi algusesse. Siis kui Eestis oli kapitalism täielikult kanda kinnitanud ja paljudel inimestel polnud enam aega, et riietusega midagi muud peale tagasihoidlikuse saavutada – peaasi, et silma ei paistaks, sulandume massi ja meedia nõuab, et kõik peavad olema kõhnad.

Vanasti püsisid samad stiilid väga pikalt. Näiteks minu ema põlvkond, need kes sündisid II maailmasõja ajal ja peale seda. Nemad on küll põhimõttelised kleidikandjad. Krempliinkleit – iu! Lisaks kuulus nende garderoobi väga palju aastaid sukahoidja. Mul on eluaeg olnud tõrge sukahoidja ja sukkade vastu, sest terve mu lapsepõlve kandis neid mu ema ja üldjuhul ei seondu tütardel emade põhistiiliga midagi seksikat. Järgmine naljakas kiindumus on mu ema põlvkonnal keemiliste lokkidega. Siiani laseb ta endale sünnipäevaks keemilised teha. Tema noorusajal tekkisid erinevad sünteetilised materjalid ja siiani pole tal midagi selle vastu, kui riietus staatilise elektri järgi prõksub. Keemia tegi hullu võidukäiku kõikides valdkondades.

Tavaliselt lapsed peavadki vanemate inimeste stiiliks seda, mida nende emad ja vanaemad kandsid. Ole sa nii nooruslik kui tahad, tütre jaoks oled sa ikka vanem inimene, sest pead olema, lapsed ju ei sünnita. “Mida vanem eit, seda roosam kleit” on piisavalt vana väljend ja võiks seonduda just nende emadega, kes ainult kleiti kandsid. Näiteks mu vanaema, kes sündis 1913 ja keda enam ei ole. Ma ei ole teda kunagi pikkade pükstega näinud ja enamus ta kleite olid lillelised, sest tema noorusajal väljendas raha olemasolu värviline kangas, millest õmmeldi kleit. Lisaks kandis vanaema ka kogu aeg põlle ja peas rätikut. Puuvillased ja villased materjalid, keskelt läbilõikamata kleit. Ka tema kandis sukahoidjat, aga sukad olid puuvillased, mitte sünteetilised.

21. sajandi algus on sotsiaalteaduslikult nimetatud postmodernistlikuks ajastuks, mis peamiselt väljendub selles, et erinevad stiilid on segatud ja vahelduvad väga kiiresti. Ei ole olemas ühtset trendi. Eestis on nende asjadega nii ja naa. Tänu nõuka ajale puudusid meil eelmisel sajandil suured klassivahed ja need hakkasid alles kapitalismi ajal kujunema. Lapsed ja nende vanemad ei ole enam nii tugevalt seotud kui varem. Nüüd saab inimese välimuse järgi oletada, millises seltskonnas ta liigub ja millist tööd teeb. Kui eelmisel sajandil tähendas ülikond, et tegemist on ülemusega, siis tänapäeval käivad lipsu ja ülikonnaga pigem müügimehed. Kõrge konts naisel ei tähenda enam, et tegemist on kontoritöötajaga, vaid pigem konservatiivsemat tüüpi naisega, kelle jaoks kehtib vanaaegne reklaam “kõrge konts teeb jala ilusaks”. Kuigi kõrge konts mõni sajand tagasi oli meeste pärusmaa ja kõrgem konts näitas suuremat rahakotti, sest kontsaga ju ei liigu ja rikaste jaoks töötasid ja jooksid ringi teised.

Mida ma ma oma jutuga öelda tahtsin? Peamiselt seda, et iga põlvkonna jaoks on vana inimese riietus see, mida nendest eelmine põlvkond kanda armastas. Kuid see reegel ei kehti enam, sest kõige noorem põlvkond täisealiseid riietub pigem oma kuuluvustunde kui põlvkonna järgi. Mõnedele on oluline mugavus, teistele äärmine ebamugavus. Meie, kes me eelmisel sajandil sündisime, võime ju enda lohutamiseks mõelda välja reegleid, millest ei tohi üle astuda, kui soovid igavesti noor olla, aga just selline reeglite sättimine näitabki, et sa oled vana. Eelmisest sajandist.