Kooli lõpetamine

Eile oli armas trammiga linnas sõita – lapsed sisenesid korralikult riides ja tunnistused käes. “Käes” ei ole metafoor. Ma ju lõuna ajal ei teadnud, et eile tunnistusi jaotati, ma nägin neid lastel näpu vahel. Minu koolis tunnistust ei anta, aga ma jõudsin otsusele, et järgmisel aastal enam samas koolis edasi ei õpi. Põhjuseid mitu ja märke, et õige aeg oleks ära lõpetada, samuti.

Miks ma sügisel üldse kooli läksin? Peamine põhjus oli, et laps läks Tartusse ülikooli ja ma jäin üksinda elama. Üle 20 aasta jälle üksinda, eriti kui tööl ka ei käi, tundus hirmutav. Nüüd ma tean, et üksinda on väga mõnus elada – kellegi eest ei vastuta, korista, muretse. Ainult mina üksi ja minu soovid. Ma olen endaga alati väga hästi läbi saanud ja talvega muutus meie suhe veelgi paremaks. Introvert minus on julgustust saanud ja koolis käimine vähendas suhtlemisvajadust veelgi. Pärast kümmet koolitundi ei tahtnud ma enam ühtegi inimest näha ja kulus paar päeva, enne kui vajadus heade sõpradega lobisemise järele taastus. Kuid mitte suures rahvahulgas.

Teine põhjus kooli minna oli minu käsitööhuvi. Ma sain aru, et juutuubist ei ole võimalik kõike õppida. Selle vajaduse on kool sajakordselt rahuldanud. Ma läksin õppima kuidas nahast asju teha, aga lisaks olen ma tänaseks kasutanud enamusi puutöömasinaid ja umbes tean kuidas puust uusi asju teha ja vanu uuendada. Lisaks õppisime kaltsuvaipa kuduma, metallehistööd, kuidas teha ise köiteid ja karpe. Ja ma olen sepikojas ühe vidina sepistanud, mis oli elamus omaette.

Järgmisel kooliaastal ei ole õppeplaanis enam midagi huvitavat, mille jaoks peaks koolis käima. Ainus lisanduv käsitööaine on keraamika, mida ma olen ka kunagi ammu proovinud. Nahas tuleb sisuliselt vanade asjade kordus. Kuid lisaks huvitavatele ainetele on kutsekoolis ka palju igavaid aineid, kuhu minekuks pidin end kuidagi ise motiveerima ja mille väärtuseks leiutasin teistsuguste inimestega kohtumise võlu. Noh nendega, kellega muidu rääkima ei satu. Juba enne kooli minekut teadsin, et nahatöö on kaduv kunst ja põnev enesearenduseks, aga lõputunnistusega pole mul midagi peale hakata, koolis käimine kinnitas eelnevat arvamust.

Kuid inimestega tutvumine ja suhtlemine oli huvitav. Mul on ülitore grupp väga erinevatest ja põnevatest inimestest, kes kõik aitasid mul ennast paremini tundma õppida. Alguses pakkus ka põnevust tunne, nagu ma oleksin tagasi põhikoolis, kuid lõpuks hakkas närvidele käima, et õpetaja, kellega me kõige tihedamalt suhtlesime, kohtles meid nii nagu tal tuju parasjagu kodust väljudes oli. Kui on hea tuju, teeb nalja, kui halb, valib kõige nõrgema välja ja elab oma paha tuju päeva alustuseks tema peal välja. Kui ta esimest korda ühe grupiõe õelalt kõigi ees läbi võttis, olin ma nii šokeeritud, et ei suutnud alguses midagi öelda. Mõtlesin, et kirjutan talle, et nii täiskasvanud inimesed omavahel ei käitu. Ma ei kirjutanud. Järgmisel tunnil käitus õpetaja sama õpilasega eriliselt sooja tähelepanuga. Ja mõne aja pärast kordus kogu teema. Paaril korral ma ütlesin õpetajale, et ta on õpilasega valesti käitunud. Kuid see inimene ei suuda sõnades kriitikaga kunagi nõustuda, aga tegudest oli näha, et ta sai aru. Kuni järgmise korrani. Mina sain rahuldada oma ettekujutust minust kui õigluse eest võitlejast.

Ta on väga hea oma eriala õpetaja, kooli kõige põhjalikum, seletas alati kõik asjad põhjalikult ja peensusteni ära, näitas ette, kordas kui vaja. Väga nõudlik. Kõik pidi ülihästi tehtud olema. Tema soov oli meile võimalikult palju erinevaid asju väga hästi selgeks õpetada. Kuid kahjuks polnud õppeplaanis kõige jaoks aega. Ta tahtis, et inimesed käiksid koolis ka teistel päevadel, ta kasutas söögivahetunde õpetamiseks. Aeg-ajalt tegi nalja, et vahetunde polegi vaja.

Viimasena pidime valmis tegema nahast keskaegse jalatsi. Kuna tunnid olid otsa saanud, tuli see kodus teha. Kodus tehes selgus, et tegemist oli jube vastiku käsitsiõmblemise tööga. Kaks grupiõde rääkisid, et nemad nutsid, kui õmblesid ja harutasid. Mina vihastasin ja leidsin, et lähen koolist ära. Saatsin õpetajale e-mailiga nõutud töökaardid ja lisaks kirjutasin, et tema tagasiside meie töödele puudub ja ta ei vasta e-mailidele. Mul oli halb tuju ja, ilmselgelt, olen ma siis õel. Nagu mu õpetajagi. Me olime tagasiside teemat varem teistega koolis arutanud, kuid enamus grupikaastasi teavad, et õpetajale ei tohi midagi vastu öelda, ega ette heita, sest ta ei kannata mingit kriitikat. Keegi ei taha vastiku käitumise osaliseks saada, mis õpetaja soovidele mitteallumisega võib kaasneda.

Ma tegin need jalatsid ikkagi valmis, halvasti, aga valmis tegin. Instas näeb pilti ka: 1 on ümberkeeratud ja jala järgi vormitud, teine mitte. Eile viisin kooli ära. Hommikul leidis õpetaja meid metaliklassi ukse tagant ja ma sain teada, et ta ikka loeb e-maile ja on ülimalt pahane, et ma talle nii kirjutasin, et tema ei peagi meie 8 inimese e-mailidele vastama ja ta annab piisavalt tagasisidet. Söögivahetunni ajal sain ma kogu kriitika ka oma jalanõudele, aga samas ta õpetas ka, kuidas neid oleks hea vormida. Õhtul kell 9 sain e-maili, et mu jalanõud on ikka liiga valesti tehtud ja ma pean need ümber tegema. Grupiõed arvasid ka, et osa hindest kujundas minu üleliigne arvamus asjadest.

Siis sain aru, et aeg on kooliga hüvasti jätta. Alguses mõtlesin, et peaks õpetajale ja ta ülemustele kirjutama põhjaliku kirja, mis meil koolis kõik valesti on, aga mõistsin, et sellega ma rahuldan ainult oma haigetsaanud ego ja kasu ei tõuse kellelegi. Ja ma võin ju ennast blogis ka välja elada. Otsusele jõudes tundsin vabanemistunnet. Ma ei pea minema praktika kaitsmisele, mis kooli organiseerimatuse tõttu kujuneks järjekordeks ebameeldivaks elamuseks. Ma ei pea minema fotograafia tundi, kus õpitakse fototöötlust, millega ma olen üle 20 aasta tegelenud. Ma ei pea tegema tagantjärgi kavandit kaltsuvaibale,  mis on juba valmis. Jee, ma saan kodus logeleda ja mõelda, mida uut ma oma eluga edasi teen!

rongad

Eile metallitunnis õppisin kahte erinevat ketti tegema. Tegime neid niisama ilma konkreetse eesmärgita, aga ma leidsin, et saan nendest endale kõrvarõngad teha. Too ümmargune kivi on tiigrisilm ja kandiline kuldne liivakivi.

Advertisements

3 thoughts on “Kooli lõpetamine

  1. epp 14. juuni 2018, 20:34

    Su kirjeldus õppeaasta viimasest otsast kõlab nagu ilmsiks saanud kooliteemaline õudusunenägu. Jumal tänatud, et meil, täiskasvanutel, on valikuvõimalus – käia koolis või mitte. Vaesed lapsed =)

    Meeldib

  2. Morgie 16. juuni 2018, 11:56

    Minu arust võiksid sa sellesama blogipostituse õpetajale saata – sind ennast see ju enam ei mõjuta ei heas ega halvas mõttes, aga õpetaja saaks ehk mingeid ideid, kuidas õppetööd ümber korraldada, nii et teine aasta ka mõttekas oleks.

    Meeldib

    • Manjana 16. juuni 2018, 15:55

      ma käisin neljapäeval koolis, koristasin sahtli ära. kõik olid nii nummid. isegi õpetaja, kuigi ta ütles mulle, et pani mitterahuldava ära jaselgitas armasasti kuidas seda mitterahuldavat sussi parandada. no ma ei suutnud talle isegi öelda, et ma ei tule enam tagasi. grupikaaslastele lubasin, et kui mul on sügisel meeletu masendus või midagi sellist, siis äkki ikka tulen kooli. et otsad on igaks juhuks veel lahti. grupikaaslased olid kõik kenasti koolis, kuigi polnud koolipäev, aga õpetaja arvas, et nad ikka võiks veel ühte muhu sussi teha, koolile.

      aga praegu on mul küll jube mõnus vaba tunne ja kooli järgi pole mingit vajadust.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: