Kuidas sõnajalaõit leida

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma pole kunagi ühtegi sõnajalaõit leidnud. Jaaniussikesi olen, neid meil maal leidus, aga ma ei mäleta, kas ma roheliselt sätendava tagumikuga loomi just pööriööl kohtasin. Enamus mu jaanipäevi on üldse suhteliselt jamad olnud, eriti noorena. Kooli ajal käisin alati kohalikul jaanitulel ja mul polnud kunagi sel ajal oma poissi  ja jube kurb oli, sest mõnel teisel ju oli. Eelmine jaanipäev oli väga mõnus, nagu ma ka teile kõik ilusti ära kirjutasin. Kuid ka tollel jaanipäeval mul oma poissi/meest ei olnud, lihtsalt palju toredaid sõpru. Sel aastal on plaanis sama seltskonnaga samasse kohta minna. Kuid tegelikult ei tahtnud ma üldse jaanipäevast kirjutada, sest pööriöö nõidumine pole mul kunagi õnnestunud. Erinevalt muust maagiast.

Mulle meeldib igasugune esoteerika, mis minu plaanidega sobib. Ma usun imedesse mõõdukalt ja üritan üle kontrollida, kas töötab. Mõnikord töötab, mõnikord mitte. Sõnajalaõie leidmine on metafoor armastuse leidmise kohta ja ma olen vist terve elu armastust otsinud. Vahepeal olen leidnud ka ja siis jälle ära kaotanud. Kuigi ma tavaliselt ei kaota asju. Minu jaoks on armastus suhteliselt roosamannavahuline tunne, praktilist lähenemist on umbes nii palju, mis füüsilisse külge puutub. Ülejäänu on kõik puhas ulme ja liblikad kõhus.

Kuna praegu on kristallid jube popid asjad, siis kõik vast teavad, et roosa kvarts on too kivi, millega romantikat enda juurde meelitada. Olen proovinud. Mul on kõrvarõngad roosa kvartsiga. Ei tööta. Erinevalt ühetedest teistest kõrvarõngastest, mis seksi ligi tõmbavad. Nendega on alati tähelepanu tagatud. Kusjuures roosa kvartsiga kõrvarõngad on ilusamad, aga karneool minu puhul töötab. Karneool pidavat ka raha ligi meelitama, seda külge ma ei tea, aga seksikamaks teeb küll.

Kuid ka kividest ei tahtnud ma kirjutada. Mul on lugu tolle pildiga, mida te allpool näete. Lugu sai alguse 24. aprillil sel aastal, kui Morgie kirjutas oma blogis, kuidas ta pojengipildi joonistas. Morgie ongi kunstnik, joonistab igasuguseid asju, aga selgus, et pojengil pidavat imevõimed olema. Guugeldasin ja leidsin, et jah, juba Feng shui räägib, et pojengid sümboliseerivad armastust ja abielu. Tore, leidsin mina. Kirjutasin Morgiele kommentaari ka, et hakkan pojengipilti joonistama. Joonistamine on ju mõnus tegevus ja kui sellest võib veel ulmelist kasu tõusta, siis miks ei.

Samal päeval ma kindlasti ei alustanud, kuid ma mõtlesin välja, et ma tahan seda pilti vesivärvidega teha. Ma pole kunagi akvarelle maalinud. No tegelikult maalisin ma üldse rohkem teismelisena ja kahekümnendate alguses. Igatahes ostsin ma endale Selverist suhteliselt suvalised vesivärvid ja tegin lillemaaliga algust. Pool joonistasin valmis ja siis jäi pilt lauale ootama, millal ma edasi joonistada viitsin ja siis see juhtuski. Saate aru, ma olin ainult pooled pojengid valmis teinud, kui läksin kohtingule inimesega, kelle kohta ma võin nüüd öelda, et mul on suhe. Pildiga alustamisest oli möödunud paar nädalat ja juba töötas! Võimalik, et kõik oli kokkusattumus, ma ei tea. Toda meest ma tundsin juba 24. aprillil ka, ta meeldis mulle küll, aga meie vahel ei olnud midagi. Ma isegi ei mõelnud, et midagi võiks tulla.

Täna otsustasin, et lõpetan pildi ära ja panen seinale. Ma ei tea, kas lõpetamine ja seinale riputamine ka kuidagi kuskile mõjub, aga poolikud asjad närivad hinge ja ootavad lõpetamist. Täna hommikul tegin valmis. Siin ta on, enne riputamist. Eelmise EBA auhinna raamis, sest sel aastal sain ju uue.

pojeng1

Advertisements

5 comments

  1. 😀 Minu puhul olid tagajärjed kehvad, tegelikult. Liiga palju sai. Võib-olla oli liiga suur pilt, ahneks ei maksa ka minna.
    Aga sa oma inimest hoiatanud oled, et sa oled blogija?

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.