Alkohol kui hea vabandus

Sattusin eile õhtul telekast vaatama Plekktrummi, kus külaliseks oli Riina Raudne. Kordussaade ilmselt ja lingilt saab järele vaadata. Ma kuulasin hoolega algusest lõpuni ja püüdsin iga sõna. No tavaliselt Plekktrummi saated ongi sellised. Ma ei saa aru, kuidas Joonas oskab? Kuid kindlasti on oluline roll mängida headel saatekülalistel. Joonas saab hakkama igaühega, iseeasi, kas ta peab rohkem või vähem pingutama, et külaline oma rumalust tarkuse pähe välja ei lobiseks. Riinaga rumaluse probleemi küll polnud, kuigi teema “Eestlased ja alkohol” on üliraske ja ämbrisse astuda lihtsamast lihtsam.

Ma nautisin saadet mitmel põhjusel. Kõigepealt mulle meeldis kuidas Riina kasutas sotsiaalteaduslikke mõisteid, kuid alati sellises sõnastuses, et kõik saaksid aru, millest jutt käib. Paljudel professoritelgi on raskusi pilvepiirilt alla laskumise ja enda arusaadavalt väljendamisega. Ok, ta paar korda kasutas ingliskeelseid väljendeid ka, millel on eestikeelne vaste, aga, noh, kes siis üleni plekivaba saab olla ja, lõpeks – ta õppis ingliskeelses ülikoolis.

Kuid hoopis põnevam oli tema põhiteema – kuidas eestlased enda joomisharjumustele häid põhjendusi leiavad ja kuidas alkoholi turundajad neid põhjendusi on enda heaks ära kasutanud ja süvendanud. Nii hästi süvendanud, et inimesed joovad ja usuvad sügavalt, et nii ongi, et mul ongi miljon head põhjust miks juua, aga ei ühtegi, miks joomata jätta. Ma ei ole sellise nurga alt alkoholisõltuvust kunagi vaadanud.

Ärge saage minust valesti aru, ma ei ole karsklane. Päris kaugel sellest. Samas teeb mind murelikuks, et enamus mu häid sõpru joob ikka kole palju. Mina nii palju lihtsalt ei taha, ei jõua, ei näe mingit mõtet olla nõme, mis paratamatult suurema alkokogusega kaasneb. Kui keegi suva tuttav kõrtsis mainib, et ma nägin sind viimane kord ka kõrtsis, et millest see tuleb, siis ma võin täiesti südamerahus vastata, et juu ma siis olen alkohoolik, kui me pidevalt kõrtsis kohtume. Ja mul on nii ükstapuha, kui ta mind joodikuks peab, sest ma tean oma suhet alkoholiga. Meie suhe on suht võrdne – tema ei sõltu minust, mina ei sõltu temast.

Ka mul on olnud neid samu kauneid vabandusi, mida Riina seal saates välja tõi. Vabandused teemal, kuidas mina pole süüdi, et ma joon: raske elu on süüdi, halb ilm on süüdi, sõbrad on süüdi, olukorrad on kõiges süüdi. Mõni napsutaja küll tunnistab, et tema nõrk iseloom on süüdi, kuid sel juhul taandab inimene end oma iseloomust, nagu oleks ka ta ise endale võõras ja keegi teine on talle vastiku iseloomu ristiks kaela sokutanud.

Oma tervise pärast ma võiks rahulikult kole palju juua, kuna mul ei teki pohmelli ja ma oskan suvalises joobeastmes teeselda, et ma olen täiesti kaine, kui selleks vajadus tekib. Kuid ma tegelikult tean, et mulle ei meeldi kole purjus olla. Ja minu jaoks on kole purjus umbes peale pudelit veini või kolme õlut. Kui ma sellises olekus peeglisse vaatan, siis see nägu ei meeldi mulle. Ka ei meeldi mulle, et ma ei suuda enam huvitavatel teemadel vestelda, kuna mõte ei liigu eriti hästi. Ehk ma muutun purjus peaga koledaks ja rumalaks ja mulle ei meeldi selline mina. Ja ma tean seda, sest nii on minuga juhtunud.

Juhtunud hetkedel, kui mul on varrukas vabandus, kuidas alko aitab kehvast tujust üle saada. Aitab ta jee! See ülesaamine on lühiajaline illusioon. Umbes nagu too illusioon, kus käid kuskil peol ja järgmisel päeval sõber küsib, et kuidas oli ja siis sa räägid talle, et nii lahe pidu oli, aga sa ei suuda lisada ühtegi pädevat fakti, miks see pidu ikka lahe oli. Et nägin seda joodikut ja toda joodikut ja nad ei teinud midagi erilist ja me ei rääkinud ühelgi teemal, mis mulle päriselt oluline oleks. Või nood mälestused, kus inimesed räägivad, et vot mäletate ikka seda sünnipäeva, hullult lahe pidu oli, kuna meil oli jube palju alkoholi ja me ei teinud mitte midagi huvitavat peale joomise ja mõne lolluse, mida kaine peaga teha ei julge või ei taha.

Riina rääkis selles Plekktrummis, et tänapäeval on alko joomisest üle saamiseks võetud kasutusele erinevaid meetodeid, mis pärinevad erinevatest religioonidest. Et eestlaste probleem ongi selles, et meil ei ole ühtegi religioonilaadset asja, mis õpetaks inimesi oma murede, emotsioonide, vaba aja ja inimsuhetega nii hästi toime tulema, et alko ületarbimiseks ei jääks ühtegi põhjust. Et kui inimene teab, kuidas tunda kurbust, rõõmu, viha ilma, et see jooma ajaks. Et kui inimene oskab suhelda oma klientide, ülemuse, tuttavate ja sõpradega viisil, mis kedagi närvi ei aja. Et kui inimene teab, millega enda vaba aega sisustada nii, et oleks päriselt huvitav, siis tal ei ole vaja tagajärgi pudelisse uputada.

Tõeliselt väga hea saade. Minu jaoks algab alkoholism tollest klaasist, kui see enam su olemisele midagi juurde ei anna, vaid ainult nõmedamaks teeb. Need, kes arvavad, et alkohoolikud on vaid need, kes pundunud näoga viinapoe juures jõlguvad, on juba esimese lahingu iseendaga hakkamasaamisel kaotanud. Alko ei anna ju midagi elule juurde ja natuke suurem kogus juba hakkab elult tükikesi ära võtma.

korts

Suvakas pilt mu lemmikbaarist aastal 2014

Advertisements
%d bloggers like this: