Minu pisike raamatukogu ja miks raamatud ahistavad

Ma ei oskagi öelda, kas nüüd tuleb edvistamise-, ohkimise- või kultuuripostitus. Kuid ma sain tõuke Marimelli blogist, kuidas nad kodus oma asjad on paigutanud. Lugesin ja taipasin, et neil on puudu üks koduste asjade grupp, mis palju ruumi võtab – neil ei olnud raamaturiiuleid. Vaatasin enda ümber ringi ja leidsin, et kui mul ei oleks raamatuid, siis mul võiks üks tuba vähem olla. Ei-ei, mul ei ole eraldi raamatukogutuba, aga mul on mitu riiulit, kus ma raamatuid hoian ja nad koguvad seal lihtsalt tolmu.

Alustan tuha pähe raputamisega – ma pole sel aastal ühtegi raamatut läbi lugenud. Viimasena lugesin läbi eelmise aasta detsembris R. R. Martini viimase ilmunud ja eestikeelde tõlgitud “Tants lohedega” teise raamatu, mille ma laenasin raamatukogust. Ma olen sel aastal natuke piilunud ühte paberraamatusse, aga kuna ma pole suutnud lugemisega eriti kaugele jõuda, siis tõstsin ta riiulisse tagasi ja ma veel mõtlen, mis edasi saab. Nime ei ütle, lasteraamat, klassika.

Mul on tuttavate hulgas väga palju inimesi, kes loevad, toimetavad, tõlgivad ja kirjutavad raamatuid. Olen kuulnud väljendit, et kui tutvud uue tüübiga, lähed talle külla ja seal pole ühtegi normaalse kirjandusega raamaturiiulit, siis pole temaga mõtet üldse rohkem suhelda. No ma olen sellega peaaegu nõus, aga tänapäeval võib ju elektroonilisi raamatuid ka lugeda. Täpsustuseks lisan, et ma pole sel aastal ka ühetegi elektroonilist ilukirjanduslikku raamatut lugenud. No ei ole tuju. Ma jõlgun netis, loen blogisid ja muud põnevat, mis parasjagu huvi pakub. Kusjuures mul ei ole häbi. Kuigi vist paljude arvates peaks olema.

Mina arvan, et kui raamatute lugemine pole tööga seotud, siis on tegemist meelelahutusega. Ma loen ainult puhtast naudingust. Näiteks “Jää ja tule laul” on nauding igal leheküljel. Mul nii ükstapuha, mis seal täpselt juhtub, mulle meeldib lugeda, kuidas see on kirja pandud. Lahutan meelt, saan rahulduse lugemisprotsessist. Kuid meelelahutusega on nii, et ma lahutan meelt sellega, mis mu meelt hetkel kõige paremini lahutab.

Raamatute lugemise üks külgi on põgenemine teise reaalsusesse (või ulmesse). Eemale igapäevasest rutiinist ja nõmedustest. Täpselt sama funktsiooni täidab ka filmide vaatamine. Ma olen sel aastal jube palju filme vaadanud. Erinevaid. Järjefilme vähem, aga ka neid. Netist, kinos ma eriti ei käi. Kinos lisandub filmi vaatamise naudingule ka hulga võõraste inimeste lähedalolemise ebameeldivus.

Raamatute lugemisel tuleb kogu info sõnadest. Filmi puhul saab naudingu heli, pildi ja sõnade kokkumängust. Võib ka juhtuda, et filmi peamine nauding tuleneb visuaalsest pildist. Näiteks “November” oli paljuski ainult nägemisnaudingule ülesehitatud. Ehk filmi vaatamine rahuldab erinevaid meeli, raamatu lugemine mitte. Raamatu lugemine ergutab ainult fantaasiat, aga seda teeb ka film ja erinevamatel viisidel.

Loodetavasti olen nüüd end piisavalt välja vabandanud, miks ma pikalt raamatuid pole lugenud ja saan asuda visuaali kallale. Pildistasin (telefoniga) üles kõik oma raamaturiiulid. Enamust neist raamatutest pole ma väga ammu lugenud, mõnesid üldse mitte kunagi. Osasid ei plaanigi enam lugeda, aga vot ära visata või anda ka ei raatsi. Mõned on ka sellised, mida tahaks ära visata, aga raamatute konteinerisse viskamine tundub nii ebaeetiline, kuid keegi neid endale ka ei taha, ma proovisin Ostas 10 sendiga maha parseldada, keegi ei tahtnud. Mulle nagu meeldib, et mul on kodus raamatuid, millega võiks iga hetk kas meelt lahutada või targemaks saada ja ei meeldi ka. Mind hirmutab mõte, aga mis siis, kui ma kolima pean. Raamatute kolimine on raske füüsiline töö. Ja üks külg minus on esteet Feng Shui, kes arvab, et kodu peaks võimalikult lage olema ja tolmukorjajad on tolmukorjajad. Mul pole palju raamatuid, aga neid on siiski liiga palju.

No ja nüüd ma võtangi end alasti. Keha ei näita, aga mu möödunud elu hinge paljastust näeb küll. Üritan raamatuid teemade järgi riiulisse panna.

Esimene riiul, ülemine on ilukirjandus ja mõned elulood. Kui keegi neid vasakul olevaid 3 põnevikku tahab, öelge. Paremal 1 igav taro käsiraamat, võin ka ära anda. Mul on toas 26 kraadi!

Teine riiul on kokaraamatud, mida ma enamasti ei kasuta, kuna internett on mugavam. Raamatud taimedest ja paremal on kunst ja joonistamine.

Kolmas riiul. Vasakul käsitöö, linnud, fotograafia. Edasi tulevad poliitika, esoteerika ja suure formaadiga raamatud.

Alumine riiul on ilukirjandus ja luule, pooled loetud.

raamat1

Järgmine riiul asub järgmise kapi küljes ja ülemisel on kõik erinevatesse keeltesse puutuv. Sõnaraamatuid kasutan ka pigem netist.

Alumisel on sotsiaalteadused, leksikonid ja natuke psühholoogiat.

raamat2

Nüüd tuleb 4 riiulit lasteraamatuid. Need on mul enamuses kapsaks loetud. Mõned on mu lapse omad ka, neid ma pole lugenud, need ilusamad ja värvilised. Lapsena ma lugesin kole palju, juu siis reaalsus ahistas. Peaks uuesti muinasjutte lugema hakkama, neisse on meeletul hulgal vanarahva tarkuseid kirja pandud, mida täiskasvanuna saab hoopis teise nurga alt lahti seletada. Mul ema juures on veel suur hunnik lasteraamatuid.

raamat3raamat4

No ja siis on veel selline imelik riiul, kus on kooli ja õppimisega seotud raamatuid. Ja näiteks “Tervise ABC”, mis oli lapsena haige olles mu lempar. Keegi ei taha endale “Raha, pangad ja finantsturud” 1. ja 2. osa?

Mul on WC-s ka mõned raamatud, aga need ununesid pildistamise ajal ära.

raamat5

Kuulge, kas eesti keel ongi selline, et see kapp, kus on palju riiuleid, selle nimi on raamaturiiul ja seal sees on ka riiulid? Jube tüütu on niiviisi kirjutada, et riiul ja riiul, aga jutt käib ühest mööblitükist ja selle sees olevatest alajaotustest. Raamatukapp ei kõla õigesti.

Advertisements

11 comments

  1. Mul on ühes toas terve seina suurune raamaturiiul, mis on täis (nii täis, et riiuli otsas lae all on ka veel virnad) raamatuid, mis pärinevad mu mõlemapoolsete vanavanemate kodudest (saabusid pärast seda, kui vanavanemaid enam polnud). 80% sellest riiulist on mingi suvaline nõuka-aegne poolpropagandistlik ilukirjandus, mida tänapäeval mitte keegi täie mõistusega inimene ei loeks. Vennasvabariikide autorid, noh. Ma VIHKAN seda riiulit kirglikult ja kui ma ühel päeval hakkan ettevõtlikuks aktiivseks inimeseks, siis ma tellin ühe konteineri, kummutan selle riiuli kõige täiega sinna sisse ja laen Hoiuraamatukogusse vedada. Sest mitte midagi muud ju vanade raamatutega teha ei ole, raamatut ei saa ju ära visata (kõrgharidusega raamatukoguspetsialist minus minestab paljast sellest mõttest).

    Meeldib

    • Ühesõnaga mu kommentaar oli peen vihje, et Hoiuraamatukogu võtab vastu raamatuid, mis üle on ja mida ära visata ei saa 🙂

      Meeldib

      • oo, ma ei teadnudki, et selline koht on olemas! ja ma ei teadnudki, et sa oled raamatukogundust õppinud. või sa oled seda kirjutanud ja ma olen unustanud.

        Meeldib

        • Jaa, mu erialase hariduse ainus kasutegur tänapäeval on see, et ma tean asju, mida tavainimene ei tea (Hoiuraamatukogu ja UDK indeksi kohta näiteks :D)

          Liked by 2 people

  2. osa propagandistlikku ilukirjandust on täiesti loetav, küll muigega aga muidu kirjeldab täiesti nauditavalt tolleaegset noorte elu ja tegemisi. ilmselt sõltus ka tõlkijast? aga osa on jah jama, tasub ära visata.

    Meeldib

    • aga raamaturiiul on usteta ja raamatu(kogu)kapp on ustega. mul on lapsest saati palju raamatuid olnud, hetkel elan üürikas ja siin on omanike raamatuid riiulite viisi, tolmu on tüütult palju aga mulle raamatud meeldivad 🙂

      Meeldib

      • täpselt – kapp on ustega ja riiul on ilma usteta ja riiul tähendab kahte asja – seda lahtist ilma usteta paljude riiulitega raamatute riiulit ja üksikut riiulit kas riiulis või kapis.

        ma loen igasugust propagandat hea meelega, kui on hästi kirjutatud. ega propaganda kirjutamine ka kerge tegevus pole, kapitalismi propaganda pole mingis mõttes lihtsam kirjutada või parem lugeda, aa inimesed tihtipeale ei saa arugi, mida neile ette söödetakse, punane propaganda oli suht aus ja otsekohene, rahakultus läheb inimestele palju paremini peale kui lihtsa töömehe raske kuid õilistav elu.

        Meeldib

  3. Väga huvitav postitus ja nii mõnegi raamatu võiksid leida ka minu raamaturiiulitest. Sul on õigus, et raamatute paberikonteinerisse viskamine ei ole eetiline, isegi siis mitte, kui tegu on pehmelt öeldes pahnaga. Raamatul oleks nagu oma hing. Solarise Apollo on siin hea lahenduse leidnud. Nimelt on neil ukse kõrval suur kast, kuhu mittevajalikud raamatud lihtsalt jätta saab. Nad ise sorteerivad ja otsustavad, mis nendega edasi teha või kelle ühte vöi teist nimetust pakkuda. Muidugi ei ole see kast mõeldud makulatuuri jaoks, vaid ikka raamatute jaoks, mille vastu keegi võiks huvi tunda.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.