Hommikusöök on tugevatele

Ritsik kirjutas, mida ta hommikuti sööb. Kuna ma hommikuti ei söö ja mul on rohkem udujutu ajamise tuju, siis kirjutan üldiselt söömisest ja mis, minu arvates, on kasulik ühel inimesel põske pista. Põske pista karupoeg Puhhi stiilis, mitte nii, nagu ropparid arvavad. Ja inimeste all mõtlen pigem nõrku kui tugevaid inimesi. Neid nõrku, kes raskustega rinda ei pista.

Eestlastele ikka meeldib see pistmise tegevus erinevatel teemadel.

Mina hommikuti ei söö ja ma tahaks teada, kes too ninatark oli, kes väitis, et hommikuti peab sööma ja eineid tuleb vastavalt kellaajale jagada sõprade ja vaenlastega ja ainult üks kord päevas on lubatud kõik üksinda ära süüa. Ahjaa – vanad eestlased olid nood targutajad. Minu ja vanade eestlaste vahel on väga suur vahe. Vanad eestlased arvasid, et kui tööd teha, siis tuleb armastus ja pidasid silmas rasket füüsilist tööd. Kui palehigis tööd rabada, siis polegi aega ja jõudu armastusega tegeleda. Tore, kui peale tööd veel jaksu jagub, et armastusele mõelda. Ehk vanad eestlased tänapäeval enam ei päde. Mitmetes erinevates küsimustes. Nood, kes päev otsa püstiasendis kaste tõstavad või maad künnavad, neile on hommikul korralikku kõhutäit vaja. Neil ei ole kommikaussi laual ja külmkappi paari sammu kaugusel ja nad kulutavad oma hommikuse kalorihunniku päeval kenasti ära. Mina ei kuluta ja mul pole hommikul söögiisu ka.

Ehk ma olen seda usku, et süüa tuleb ainult siis, kui tunned, et kõht on tühi. Ja enne kui külmkapi ust kangutama minna, tuleks läbi mõelda, et äkki see polegi tühi kõht, mis kööki ajas, äkki ma tahtsin hoopis vett juua. Joogijanu ja tühi kõht annavad endast sarnaselt märku ja kui neil kahel vahet ei tee, lähed paksuks nagu pärimikukkel kuumas ahjus. Igatahes on alati mõistlik esimese käiguna pool klaasi vett ära juua ja vaadata, kas “söögiisu” läheb ära või mitte.

Nüüd ma lähen sujuvalt oma lemmikteema juurde – kuidas erinevad psühholoogilised probleemid inimese füüsilise tervise tuksi keeravad. Toitumisnõustajad arvavad, et inimese saab normaalkaalu ajada läbi hädasolija vaimse piinamise. Neid üldse ei huvita, miks inimene oma normaalkaalust üle läks. Nad arvavad, et põhjuseks oli liigne söömine ja vähene liigutamine. Aga miks too õnnetu inimene end paksuks sõi, neid ei huvita, Toitumisnõustajate uba on pakkuda paksukesele erinevaid piinamismeetodeid. Nad keelavad talle kõike seda, mis inimesele päriselt maitseb – suhkrut ei tohi ja saia ei tohi ja rasvased toidud on pahad ja magusad joogid on saatanast. Nad ütlevad, et kui inimene sööb neid asju, mis talle üldse ei maitse, läheb ta kaal korda. Piina ennast, piina, ütlevad nad ja naeravad omaette pihku.

Kuid inimene hakkab magusaid ja toitvaid asju sööma kindlal põhjusel – ta ei ole oma eluga rahul. Lõpuks ei ole ta rahul oma kehakaalu ja välimusega ja see tekitab veel suurema stressi, mis sunnib teda veel rohkem sööma. Magusaid ja maitsvaid asju süüakse, endale sobimatult suures koguses, sellepärast, et inimene vajab lohutust. Ta vajab heaolutunnet. Kui inimene ei saa heaolutunnet sealt, kus ta seda ootab, otsib ta rahuldust lihtsamate vahenditega ja söömine tekitab kiire mõnutunde. Mida teevad aga toitumisnõustajad? Nad sunnivad inimest loobuma kõigest sellest, mis neile kiiret lohutust pakkus ja vastu ei paku nad midagi muud peale umbmäärase lubaduse, et kaalul number väheneb. Toitumisnõustajad ja igasugused dieedid ei lahenda ära inimese põhilist probleemi, vaid nad süvendavad seda veelgi, sundides inimest end veel halvemini tundma.

Kui keegi nüüd oletas, et ma jõuan samale järeldusele, kuhu ma jõudsin seljavalu teemat käsitledes, ta eksib. Enda piinamine läbi vastikute dieetide võib põhjustada seljavalu, aga liiga palju söömine ei ole seksiga seotud. Kuid liigne kehakaal on seotud hoopis olulisema puudujäägiga kui seks. Kohe räägin ja ei tohi mind minu isiklike vaatluste tulemuste edastamise eest oksa tõmmata!

Räägitakse, et paksuks minemine on päritav. Et ema teeb lapsele kodus paksuksajavaid toite ja ta laps sööbki samamoodi kui ema ja läheb temaga sarnaselt paksuks. Siin on peidus ainult osa tõde. See osa, et valesti söömine teeb paksuks, aga kui sul puudub vajadus söömisega endale lohutust tekitada, sa ei söö. Mu ema on terve oma elu olnud päris suures ülekaalus ja tema toitud on väga toitvad. Kuid mina ei olnud paks laps. Minu iseleitud järeldus, miks lapsed paksuks lähevad, on see, et lapsed söövad liiga palju, kuna neil on puudu vanemate armastusest. Lapsed lihtsalt tunnevad sügaval sisemuses nii. Tunnevad, et midagi olulist on puudu, et vanematel pole nende jaoks piisavalt aega, et neid kallistada ja nende muredele tähelepanu osutada. Et paksude laste vanematel on endaga piisavalt tegemist ja nad ei jõua, ei taha, ei saa oma lastele piisavalt pühenduda. Mina arvan, et just täpselt nii see ongi ja kui laps tunneb end õnnetu ja hüljatuna, hakkab ta enda lohutamiseks rohkem sööma. Sellepärast on ka tänapäeval rohkem ülekaalulisi lapsi, sest vanematel ei ole nendega tegelemiseks nii palju aega ja jõudu, kui seda oli nõuka ajal.

Ja täiskasvanud inimestega on sama asi. Need täiskasvanud, kes kuidagi ei suuda oma kaalu endale meeldivas numbris hoida, kannatavad armastuse puudumise all. Võimalik, et neil on olemas mees või naine või sõber, kuid too ei armasta ega hooli temast nii palju, kui ta ootaks. Tema ootused armastusele on suuremad, kui talle hoolitsust ja pühendumist pakutakse. Ja siis ta, vaeseke, sööb, et endale õnnetunnet tekitada.

Täiskasvanud inimeste vajadused on lastest pisut erinevamad. Laste põhivajadus on armastavad ja hoolivad vanemad. Kuid mõnele täiskasvanule tekitab piisava õnnetunde hoopis see, kui ta on edukas mingil muul alal, ta saab oma rahulduse kätte tööl või hobiga tegeledes. Kõige õnnetumad on need inimesed, kelle ainus õnnetunde allikas on söömine. Ning ma üldse ei saa aru, miks nad on nõus ennast veel rohkem piinama, keelates endale neid toite, mis neile päriselt maitsevad ja õnnetunnet tekitavad? Siis on ju piin mitmekordne. Ehk tegelikult aitab kaalu kontrolli all hoida see, kui inimene leiab oma ellu tegevuse või inimese, kes või mis pakub talle nii palju vaimset rahuldustunnet, et ta ei pea end toiduga lohutama. Enda soovide ja ihade kontrollimine on ka lahendus, aga palju keerulisem kui rahuldustpakkuva tegevuse leidmine. Ehk ma ei poolda igasuguste toidunõustajate soovitusi, sest neil ju kaaluga probleeme ei ole ja neil on täiesti ükstaspuha, mida sina porgandit närides tunned.

sook

Mingil põhjusel tegin ma oma pühapäevasest lõunasöögist pilti. Ma olen too tüüp, kellele maitsevad keedetud porgandid. Päriselt maitsevad. Magusad ju. Lisaks maitseb mulle hapukoor. No ja kana tegin sellepärast, et üks kord nädalas küsib mu rikutud keha liha. Ma üritan oma kehale alati seda pakkuda, mida ta mult küsib.

Advertisements

23 comments

  1. Lohutussöömisega olen enam-vähem nõus.
    Aga laste puhul.. Meil kolmest lapsest üks oli väiksena ülekaaluline, kaks kilud, kuigi kõiki armastame ju ühepalju.

    Meeldib

    • loeb see, mida inimene/laps ise tunneb, mõni vajab armastust rohkem, teine vähem. mõni tunneb asju tugevamalt, teine nõrgemalt.

      Meeldib

  2. Inimene sööb slleks, et tal on vaja energiat ja paksuks läheb sellest, et liiga palju sööb, kui ikka kogu söödud energiat ära ei, siis organism kasvatab ennast, et see kuhugi paigaldada. Kui vähem sööd teebki see tuju pahaks sest organism ei taha tarvitada neid pekke vaid nõuab juurde.Ega organism sulle ei ütle mis tuju pahaks teeb, ise on lihtsam mõelda ja uskuda, et oi vähe armastust tegelikult oled näljane. Siis kui sööd kõhu täis on jälle kõik lill, aga hea on mõelda, et sa lohutasid ennast, tegelikult tegi organism sulle peteka, et oma pekiprojekti käigushoida. Inimesed ajavad segamini tegelikkuse näilisusega ja teevad oma teadust loogika järgi teadmata fakte lohutusöömine on ju puhas näilisus ja nii saab tekitada uusi näiliselt loogilisi sõnu mõtteid mis elavad oma elu kellegi peades ja on põhjenduseks.

    Meeldib

    • sa eraldad füüsilise keha mõtlemise vaimsest mõttemaailmast ja annad kehale iseseisva mõtlemise võime. päris huvitav, kuid alustuseks ju hea. samas sa ei saa ju vastu vaielda, et inimese mõtlemine toimub enamas jaos vaimsel tasandil, kus pea ratsionaliseerib käitumist ja emotsioonid löövad kõik ratsionaalsed mõtted segamini. tegelikult on ju inimene üks tervik ja ideaaljuhul peaks inimene suutma oma mõtlemises füüsilise kehaga arvestada ja vastupidi – kuulama peas seda, mida keha talle ütleb, võrdlema seda infot peas tekkivate mõtete ja emotsioonidega ja leidma intelligentse olevusena parima võimaliku lahenduse nii vaimu kui füüsilise jaoks.

      Meeldib

  3. jättes praegu kõrvale selle, et väide, et kõik paksukssöömine tuleb armastuse puudujäägist, on falsifitseerimatu…
    kuulsin millalgi ühest teraapiajuhtumist, kus patsient oli selline, kes oli pidanud vaheldumisi dieete ja siis end jälle paksuks söönud, kuni teraapia käigus tuli välja, et ta tunneb end paksuna turvalisemalt – sest tajub end ebaatraktiivsemana. tuli välja, et teda nimelt heidutas meeste seksuaalne tähelepanu.

    Meeldib

    • ehe näide, et aju kirjutab sulle ette mida sa tegema, seda nimetavad vaimuarstid misioonile miekuks.

      Meeldib

    • Väga klassikaline näide psühholoogiast – neid juhtumeid on palju, kus väga tugevalt ülekaalulise naise ülekaalu põhjuseks selgub olevat see, et teda on lapsena ära kasutatud või noorena vägistatud, ja ülekaal on “selga kasvatatud” kaitsemehhanismiks, et teda vähem atraktiivseks peetaks. Alateadlikult muidugi.

      Liked by 1 person

      • Jessas, see seletus on veel parem, kui minu idee! Ma nüüd pean selle üle veel järgi mõtlema, aga hetkel tundub nii õige. Jah, enda paksukssöömine võib olla seotud sellega, et end mitteatraktiivseks muuta.

        Meeldib

        • Võtmesõna siinkohal “võib”, sest nagu alati on psühholoogias erinevaid variante väga palju ja mitte sugugi kõigi ülekaaluliste ülekaalu ei saa selgitada erinevate traumaatiliste kogemuste tõttu.

          Meeldib

        • inimesed ongi erinevad, aga see idee on ikkagi hea ja võib paljude kohta kehtida, kui ma erinevatele tuttavatele ja endale mõtlen.

          Meeldib

      • Ühed näljutavad end soovides midagi võimatut nii väga väga, teised teevad seda sama ainult süües. Toimimise mehhanism on ju sama mingi pette kujutlus mis näiliselt pakub lahendust. Kui heaolu kasvab lineaarselt siis tekibki illusioon selle lõpmatusest.

        Meeldib

        • Ma ei tea isiklikust kogemusest, mida tähendab ülekaalulisus ja ülesöömine, aga näljutamist ja toidu ning kehakaalu haiglast kontrollimist ma tean. Selles mõttes on sul õigus, et see pakub näiliselt mingit lahendust, et kogu aeg on illusioon, et kui saada veel kõhnemaks, siis saab kõik korda. Aga see on ainult osa sellest, teine osa on veel – kontroll. Väga suur, pidev, raudne kontroll, mis pakub omakorda suurt rahulolu ja saavutamise tunnet. Ma ei tea, kas seesama saab kehtida ülesöömise puhul, minu meelest on see kuidagi teistmoodi, aga nagu öeldud, ma ei tea seda isiklikust kogemusest. Et ühesõnaga ülesöömine ja näljutamine ei ole ikka päris seesama mehhanism mu meelest.

          Meeldib

        • väga suur tahe peab olema, paksuks süüa on samasugune kannatus mis rahuldust pakub, ülesöömine on harjumus, et äkki jääb väheks = hirm , võin seda lubada = eneseimetlus, keegi solvub = süütunne, keegi saab endale eelise = kadedus , jne. samas mõelda vaid missugune patt on toidu äraviskamine ja järele jätmine, kõik sõltub mõtlemisest.

          Meeldib

    • mul on alatiseks meeles üks juhus, kui ma umbes 15 aastat tagasi olin enda jaoks päris palju ülekaalus. ma ikka põdesin, et paks ja ei kaalunud ka enam, üle 80 kilo olin. no ja siis ma käisin Olümpias ööklubis tantsimas ja tantsu ajal üks võõras mees ütles, et ma meeldin talle või kuidagi umbes nii ja ma mõtlesin et appi milline pervar, talle meeldin mina sellepärast, et ma olen paks. ega ma ei teagi, mida ta silmas pidas, aga minu mõtlemine oli veel rohkem pekkis, kui ma ise.

      Meeldib

      • huvitav. mu mõttemaailmas oli noorena sama loogika – st nii, kui keegi hakkas huvi ilmutama, tõmbusin ma eemale, sest see, et keegi minust huvitub, ajas juhtme kokku. paks ma ei olnud, lihtsalt oli mingi fundamentaalne ettekujutus, et ma olen kole.

        Meeldib

  4. Lohutussöömisega olen nõus. Kui asjad ei ole nii palju peaks siis sööginauding on üks väheseid kontrollitavaid naudinguid. Ehk siis sööd kõhu servani täis, ikka ägisemiseni. Siis mõtled, et mida selle kehva enesetundega teha ning mingi müstilisel põhjusel sööd veel…. et äkki läheb paremaks….

    Meeldib

    • ohh, ma tean väga hästi, kuidas saab süüa, kui oled end servani täis söönud. natuke peab ootama. umbes pool tundi pead vahet ja siis saab rahulikult veel süüa, ilma et paha oleks 😀

      Meeldib

  5. olen just see lohutussööja-lohutusjooja. teist ilmselgelt kõige vanem, 62.Kui viiekümneselt hakkas kaal 65-ni jõudma, siis polnud nagu hullu. Varsti sai sellest 70. See ehmatas ära, aga teha polnud midagi. Alla ei läinud, hoopis seoses leseks jäämisega ja laste kodust lahkumisega tõusis 80-ni. Kümme aata jooksul olen kolm korda garderoobi täielikult pidanud ümber vahetama.
    Küll kahtlustasin diabeeti, küll kilpnääret. Aga analüüsid ei näidanud. Mul on nn. kortisoolkõht ja füüsiline jõudlus 0. Mida rohkem enda peale vihastan, seda vähem jaksan liigutada.

    Meeldib

    • mõnikord on seltskonna jaoks hea kui võtta näiteks kass või koer, ikka keegi, kellega tegeleda ja kellele paremaid palukesi anda, et kõike ei peaks ise ära sööma. kassiga ei pea eriti ringi ka jooksma nagu koeraga. kuigi koer on ülihea teemal, kui vajad, et keegi oma armastust aktiivselt välja näitaks, mõned kassid teevad seda ka ja kassid pidavat suva haiguste ennetuseks head olema.
      vabandust, kui ma oma nõuandega pealetükkiv tundun, mul on loll komme nõu hakata jagama, kui tundub, et keegi on väga kurb.

      Meeldib

  6. Pole siin vabandada midagi – ise ju rääkisin. Koer ja kassid on mul korteris olnud. Laste kasvamisel ikka peavad loomad olema. Kui sobiva naabri leian (reisin suht sageli), siis võiks kassikese peale mõelda küll.

    Liked by 1 person

  7. Vanad Eestlased ei visanud ka toitu ära. Toidu raiskamine ongi nõme. Paraku kaasneb toidu austamisega (kõik tuleb ära süüa, taldrik tühjaks!) ka ülesöömine. Kes see ikka oskab alati endale grammipealt parajat portsu ette tõsta ning restoranis või sööklas ei küsi ju keegi, mitu grammi praadi tahad, lajatatakse taldrik kuhjaga täis. Sel põhjusel on väikelaste emad tihti ümarad, sest lastest jäänud toidupärasid ei tohi ju ära visata, see on raiskamine!

    Lohutustoit on ka mulle vana tuttav. Eelkõige magus. Läheb närv millegi peale mustaks, tahaks kohe 200g šokolaadi süüa.

    Meeldib

  8. Inimeste organismid ja ainevahetused on erinevad. Hommikusöök võib mõnele olla hädavajadus, olenemata sellest, kas ta teeb füüsilist tööd või mitte, aga teisele raskele rahmeldajale vastuvõetamatu. Kellel veresuhkur kipub madalaks minema, see ei saa hommikul õieti voodistki välja, kui midagigi ei saa, mis veresuhkru elatavale tasemele tõstab.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.