Ma tean kõike!

Inimesi alati huvitab, et kes on veel lollim kui tema, eksole. Eelmine postitus sai kenasti klikke just samal põhjusel. Mõnikord tundub, et blogimise populaarsuse uba peitubki kirjutaja oskuses näidata end rumalast, saamatust, õnnetust, haigest küljest ja teda loetakse, sest lugeja saab kinnituse – mul ei lähegi kõige halvemini, mõnel on veel kehvem, keegi on veel rumalam. Kuigi, teooria järgi, peaks kõige rohkem lugejaid leidma too, kellega kõige rohkem inimesi samastuda saab – ohh, ta just nagu mina – mõnikord õnnelik, mõnikord mitte, mitte kõige lollim, aga kindlasti mitte ninatark.

Pekki, aga ma olen ninatark! Ma üldse ei taha enda kohta niimoodi mõelda, aga teised, vist mõtlevad. Õnneks mitte kõiki ei häiri ja kogu aeg ma ka ei kekuta. Minu ninatarkus väljendub selles, et ma ütlen liiga tihti: “Ma tean.” Noh, inimene hakkab pikalt laialt oma juttu pajatama ja mulle juba õige varsti tundub, et ma tean, mida ta öelda tahab ja siis ma ei kuulagi enam ja kõige kehvemal juhul teatan, et ma tean. Või teine ütleb ühe lause ja ma olen seda juba kuskilt kuulnud ja ütlen, et tean. Ja lisan kohe oma suure teadmise tema jutu otsa. Ja mulle, tegelikult, üldse ei meeldi inimesed, kes mulle nii teevad. Ninatargad! Kuid ma naiivselt arvasin, et ma ise pole selline, aga olen ikka küll. Vana tõde, et kõige rohkem käivad teiste puhul närvidele su enda vead. Eriti nood vead, mida tunnistada ei taha.

Aga ma nüüd tahan endale omi vigu tunnistada. Isegi kui on valus. Sest ma tahaks olla nii perfektne, kui iganes võimalik. Ma tean, et päris prefektseks saada pole võimalik, aga ma vähemalt proovin. Proovin parandada endas neid vigu, mida suudan välja selgitada. Eesmärk on enda heaolu – kui ma teistele millegagi närvidele käin, on ju halvasti. Vot ja nii ma siis guugeldasingi, et mida oma ninatarkusega pihta hakata ja miks ma siuke – enda arvates kõige targem ja ma-tean-kõike – olen.

Leidsin artikli, mis toob välja mõned põhjused, miks inimesed ninatargana käituvad. Artikkel: Seven Alternative Explanations For Know-It-All Behavior. Tõlgin need vastused oma tõlgenduses siia.

  1. Oskamatus mõista, kuidas ma mõtlen. (võõrsõnaga: metakognitiivsuse puudus). Inimesed tihti ei saa aru, et enamus inimeste jutust pole mitte faktid ja ainus tõde, vaid tõlgendus millestki. Kellelgi pole tõe monopoli ja ei tasu arvata, et minul on. On inimesi, kes arvavad, et ainult teised inimesed tõlgendavad asju valesti, aga mina küll mitte. Oma mõtete viisakat väljendamist tuleb harjutada ja oma ainuõigusessse mitteuskumist ka. Me kõik ainult tõlgendame.
  2. Inimesed ei suuda konfliktis paindlikult suhelda. Paljud ei mõista, et kui suheldes tekivad erinevad arvamused, siis arutelule tuleb kasuks, kui omi mõtteid väljendada lisandiga “ma arvan-oletan”, mitte “ma tean.”
  3. Inimesed, kes on paindlikud, aga sealjuures liiga aeglased. Paljud inimesed teavad, kuidas oma arvamust mitte peale suruda, aga nad ei jõua kiires olukorras omi teadmiseid õigeaegselt kasutada.
  4. Kurdid kuuljad. Inimesed, kes ei kuule, et teine väljendab end arutelu vormis (ma arvan, ma oletan) ja eeldavad, et teine alustas vestlust kuidas ta kõike teab. Selline kurtus tuleneb inimese lapsepõlvest, kui ta kuulis pidevalt oma vanematevahelist nääklust, kus mõlemad üritasid tõestada, et tema teab paremini.
  5. Inimesed, kes kunagi ei kahtle ega kõhkle. Mõnedele inimestele on probleem, et nad pole endas piisavalt kindlad ja nad kardavad ebalevad näida. Nad kardavad, et kui nad korraks paistavad ebakindlana, vajub kogu nende imago kokku. Nad paistavad ülbed, kuid on väga haprad.
  6. Inimesed, kes kogu aeg kõhklevad. Need inimesed pole kunagi milleski kindlad ja nad arvavad, et alati peaks olema avatud meelega, et uusi väljakutseid vastu võtta. Samas ei saa nad ka midagi ära tehtud. Nendel inimestel on nii palju kahtlusi ja kõhklusi, et sinna ei mahu enam ühtegi juurde. “Mitte täna, mitte niisugusel päeval, nagu mul praegu.” Nii mõtlevad ülikõhklevad inimesed ja tänu sellele ei saa nad ka väljendada end ma oletan, ma arvan viisil.

See viimane punkt on mulle suhteliselt arusaamatu, aga ma panin kirja oma tõlgenduse, mitte otsese tõlke. Kui keegi saab teistmoodi või üldse paremini aru, andke teada.

Viis, kuidas oma ninatarkust raamidesse suruda, on rohkem imestada ja olla uudishimulik. See on oskus, tänu millele inimesed õpivad. Kui neid oskuseid ei ole, ei ole ka mingit põhjust uskuda, et tegemist on targa inimesega. Kes õpivad lühikese ajaga kõige rohkem? Lapsed. Miks? Sest neid huvitab kõik ja nad topivad oma nina igale poole, et teada saada ja kuulavad suu lahti, mida suured inimesed räägivad.

On elukutseid, kus ninatark käitumine võib kasuks tulla. Näiteks poliitika ja ärijuhtimine. Nemad võivad rahulikult ülbitseda ja kõike teada, sest muidu väiksema pulga ninatargad lükkavad nad kolinaga troonilt ja lihtrahvas arvab, et suss ikka ministriks ei sobi.

rootsi
Ma ei teadnud millist pilti panna ja leidsin arvutist pildi 1996. aastast, kui me sõbrantsiga Stockholmis käisime. Ma ei tea, miks ma selles tühjas kõrtsus pilti tahtsin, aga ma näen sel pildil suht imelik välja.
Advertisements

2 comments

  1. Väga huvitav lugemine jälle 🙂 pole küll endal sellist probleemi enam hetkel väga, aga varem oli rohkem.. siis muutsin seda nii, et teadlikult jälgisin ja sundisin ennast teisiti käituma, kuni käitumismuster muutub. Nüüd juba oluliselt vähem seda jama, aga hea meelde tuletus ikka siit postist, et tuleks ikka end aeg-ajalt jälgida ka 🙂

    Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.