Kuidas mehele emmet mängida

Sõbrannaga tuli juttu eneseabiõpikutest ja mulle meenus, et mul on kodus kaugest nõukaajast selline Vladimir Levi raamat nagu “Enesemuutmise kunst.” Raamatu välimust ja asukohta teadsin, aga sisu mulle küll ei meenunud. Meenus, et ma kunagi lugesin seda ja tegin isegi väljakirjutisi, aga mida täpsemalt, vot ei mäleta. No ja nii ma seda raamatut uuesti lugema hakkasingi. Juhuu, esimene paberist raamat, mida ma sel aasta pikemalt lugeda olen suutnud!

Igatahes on raamatu uba õpetada inimesi paremini suhtlema. Parema all mõtleb ta umbes seda, mida ma eelmises postituses kirjutasin – et teistel inimestel meeldiks sinuga suhelda, mitte nad ei hoiaks sinust eemale või ei tunneks ära minnes, et nüüd veetsin küll kehvasti aega ja peaks ühe uinaku tegema.

Viimati lugesin sealt juttu, mis kirjeldab, kuidas inimesed üksteist vahetpidamata hüpnotiseerivad ja erinevaid rolle mängivad. Too näitemängu kirjeldus tundus mulle huvitav ja oluline, lugesin kohe mitu korda. Põhimõte on see, et me pidevalt mängime mingisugust rolli: poriseja naaber, abivalmis töökaaslane, naeratav klient, range ema jne. Üks inimene on päeva jooksul mitmes erinevas rollis, astub järgmise inimese juurde ja roll muutub vastavalt teise ootustele. Või siis ei muutu ja tekib konflikt. Isegi null näitjaoskusega mees vahetab erinevate tuttavate ja võõrastega suheldes oma rolle ja see tuleb nii loomulikult, et keegi ei mõtlegi sellele.

Kuid ega too igapäevane rollivahetus alati tõrgedeta kulge. Kui eelmine roll on inimese täiesti endasse haaranud, ei pruugi rollivahetus vastavalt teiste ootustele välja tulla ja siis tekib probleem. Näide. Mees on tööl ja etendab seal tubli alluva rolli, aga ülemus leiab, et ta on hoopis üks laisklev ja käkkikeerav lollpea ja sõimab mehe läbi. Mees on endast väljas, laseb kõrvad lonti ja läheb koju. Aga kodus ootab teda naine, kes eeldab, et koju tuli tema kaisupall ja laste lõbus isa. Kuid mees on hoopis tusane ja vihane, ega taha naist ega lapsi üldse näha. Ta tahaks hoopis diivanil arvutiga mängida, et närve rahustada. Selle peale võtab naine sisse kurja ema rolli ja hakkab mehele sõnu peale lugema, et arvutis istumine rikub ära nii mehe silmad kui nendevahelise suhte. Mille peale mees käitub täiesti tavaliselt ja võtab endale vaikiva teismelise poja rolli, saadab naisele vihase pilgu ja nii nad riidu lähevadki. Kirjutasin suhteliselt tavalise olukorra, mida paljud on kogenud, ma arvan?

Kuid mida sellise näitemänguga tegema peaks, kui kõik on nii ettearvatav ja kulgeb mööda ettekirjutatud käsikirja? Levi väidab, et inimesed panevad omavahelised rollid paika tutvuse alguses. Minu näide. Väga levinud on mehe ja naisevaheline suhe, kus naine võtab endale mehe suhtes ema rolli ja mees on rahul, sest saab mängida sedasama mängu, mida ta terve lapsepõlve mängis – keegi hoolitseb tema eest ja tema peab ainult hea poiss olema ja sõna kuulama, või halva tuju korral ema pikalt saatma. Kuid mingi hetk tekivad tolles näitemängus mõrad sisse ja naine tahaks hoopis ise too olla, kelle eest hoolitsetakse ja nii leiab ta endale armukese, kes laseb tema naiselikkusel särada. Ja mees leiab omakorda teise naise, kes lubab tal täiskasvanud otsustuskindlat meest mängida. Levi arvab, et suhtes juba väljakujunenud rolle on hiljem raske (kuid võimalik) ümber muuta. Ta pakub, et kõige paremad suhtlejad on need inimesed, kes suudavad sama inimesega suheldes rolle vahetada. Ja ta ei mõtle teadlikult ettekavatsetud rollimänge, vaid et inimesed suudavadki vastavalt olukorrale võtta endale rolli, mida teine otseselt ei oota ja mis aitab omavahel paremini suhelda.

Ma arvan et see on jummala huvitav mõttekäik ja ma kavatsen tulevikus selle peale teadlikult mõtlema hakata. Vahetevahel ma teengi seda, alateadlikult. Kuid nüüd tahaks proovida teadlikult. Et kõigepealt teen kindlaks, millist rolli ma erinevate tuttavatega mängin ja siis mõelda endale välja hoopis mingi teise rolli ja mängida seda ja vaadata, mis juhtub.

Kuna Vladimir Levi on vist tegelenud ka päris hüpnotiseerimisega, siis ta soovitas ka nõksu, kuidas enda mängitavat rolli muuta. Ehk kuidas tuleks endale oskuseid-omadusi sisendada. Enesehüpnoos. Kõik teavad, et enesehüpnoos ei tohi olla negatiivne. Inimesed, kes usuvad, et nüüd läheb mul kõik pekki, neil lähebki, sest nad ju ootasid seda. Kuid endale ei saa ka sisendada vormis “Ma olen julge,” väidab Levi. Ta ütleb, et omadust ei tohiks kasutada määruse vormis vaid aluse ja sõna “mina” üldse ära jätta. “Julgus tuleb (minusse)”, “Jõud tuleb.”

levi

Levil oli ka huvitav mäng, mida ta soovitas salaja mängida. Võta kätte ja mängi üks päev, et sa oled Altruist. Inimene, kes kogu aeg teeb teistele omakasupüüdmatult head. Oluline heateo juures on see, et tegu peaks ka pikemas perspektiivis teisele kasulik olema, mitte tekitama teises alaväärsustunnet vms. Raha andmine on küll heategu, aga kui sellega ei kaasne hingelise headuse andmist, siis võib raha loopimine hoopis halb tegu olla. Ehk annetamine ja sponsorlus ei loe. Kuid lisaks peab sinu tegevus olema anonüümne, keegi ei tohi otseselt teada, et sina tegid. Ma arvan, et see tingimus on seatud, kuna inimesed teevad tihtipeale heategusid selleks, et ennast teiste silmis paremana näidata, oma aktsiate väärtust tõsta, end upitada. Et mängime homme anonüümseid Altruiste? Või juba täna. Kui anonüümselt ei õnnestu, siis natuke võib avalikult ka, ma arvan.

4 comments

  1. Minu absoluutne lapsepõlve lemmikraamat, Lisaks fännasin ma ” Kunst olla ise”. Kõik kes ma täna olen ja kuidas ma suhelda oskan, olen õppinud sealt.
    Samal perioodil lugesin ka Garnegie ” Kuidas võita sõpru…” ja mind hämmastas just see stiili erinevus.

    Garnegie eeldab, et teised inimesed on napakad, kellega tuleb manipuleerida, meelitada ja nn neile müüa. Levi aga eeldab, et teised inimesed on ( heas tähenduses) nõukogude inimesed st ausad ja väärikad ning eriarvamused saab siluda neile moraalselt lähenedes.

    Sai vist natuke segane jutt. Aga mu point on selles, et lisas psühholoogiale on kahe autori puhul väga hästi näha ka maailmavaate ja kasvatuse vahe.

    Liked by 1 person

    • Ei ole segane jutt, ma olen ka “võita sõpru” kunagi lugenud ja tänapäevaseid laiatarbe eneseabiõpikuid. Levi suhtub ka lugejasse kui tarka ja intelligentsesse inimesesse.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.