Üksinda suremine haiseb

Lugesin Kristallkuuli postitust monogaamiast, kus ta rääkis, et telekas olevat selline saade olnud ja mulle meenus, et ma vaatasin paar päeva tagasi telekast saadet Rootsist, kus räägiti peaaegu samast teemast, aga teise nurga alt ja nii kaugele minevikku ei mindud. Rootsi dokumentaali uba oli sellest, et mida arenenum on ühiskond, seda üksikumad on inimesed. Rootsis on olemas asutus, mis tegeleb surnud inimeste sugulaste otsimisega, sest sugulased enam ei suhtle omavahel, inimesed elavad üksinda ning juhtubki see, et inimene sureb üksinda kodus ära ja ta leitakse alles siis, kui hais väljakannatamatuks muutub. Ma olen sellele varem ka mõelnud, aga telekat vaadates tundus see hirmsam kui omades mõtetes. Sest peale surma on ju ükstapuha. Kuid enne surma ju ei ole.

Rootsi ühiskonnast rääkides kirjeldati paarissuhetes toimunud olulisi muutuseid. Kuna naised muutusid 20. sajandi teisel poolel rahaliselt iseseisvaks, läksid tööle, siis kadus neil ära vajadus mehega koos elamise järgi. Eelkõige toodi põhjusena seda, et naisele tähendab mehega kooselamine lisakohustusi, mis seisnevad mehe teenindamises. Nii just täpselt ei väljendatud, aga umbes nii. Või mõistsin mina seda nii. Filmis näidati, kuidas mehed on rahul, et saavad olla anonüümsed spermadoonorid ja kuidas naised end ise süstla abil rasestavad. Rootslastel on eraldi sõnad ka paaridele, kes pole abielus, aga käivad ja kas nad elavad koos või eraldi. Kuid üldiselt jäeti mulje, et ega normaalne rootslane paarissuhet ei loogi. Et need, kes tahavad armastust ja käehoidmist, on mingid friigid, kes käivad metsas telklaagris omavahel suhtlemas. Loomulikult on see totaalne vale, sest ma tean Rootsist abielupaare ka. Kuid tõetera kogu jutus on olemas.

Fakt on see, et ühiskonna areng ja inimessuhete areng on omavahel tugevas seoses. Ühiskonna kõrgem arengutase ja inimese vajadus sõltumatu olla, on omavahel võrdelises seoses. Ja mida arenenum on ühiskond, seda kaugemale liiguvad inimesed loodusest. Inimesed ei tunne enam taimi ja loomi, ei saa aru kuidas loodus toimib, sest tal pole seda vaja. Kuna ka inimene ise on osa loodusest, siis tunneb ka inimene ennast, oma füüsilisi ja vaimseid vajadusi, probleeme, seotust ja seda kuidas ta ise toimib, aina kehvemini. Erinevad haigused ja rahulolematus oma kehaga on selle ilmsed tunnusmärgid.

Kui nüüd tagasi jutu alguse juurde tulla, siis mina ei usu toda saadet, mida Kristallkuuli tuttav nägi. Esiteks ma ei usu, et praeguse aja inimene suudab ligilähedaseltki kirjeldada, kuidas suhtlesid omavahel nood inimesed, kes elasid koopas ja käisid jahil. Sest nood inimesed kaugel hallil ajal toimisid täpselt looduse järgi. Nad teisiti ei saanud. Too jutt, et kõik keppisid kõiki, on lolli ajaloolase väljamõeldis. Loomariigis on näiteid, kus üks isane paneb hulka emaseid, kuid paarissuhe on pikaealiste loomade puhul levinum kui ringiaelemine.  Jutt nagu isasloomal on suur vajadus oma seemet laiali pritsida, kõlab nagu impotendist ajaloolase unelm.

Minu kogemuse järgi on need mehed ja naised, kes paremini oma emotsioone ja iseennast tunnetavad, oma partnerile truud. Ja nood mehed, kes õrnalt sotsiopaatiale kalduvad, on rohkem huvitatud ka oma seemne suva kohta pritsimisest. Sest tal on ju tunnetest ükstapuha. Too jutt, kuidas üks inimene on võimeline armastama mitut seksuaalpartnerit samal ajal, on ilmselge vihje, et tegemist on inimesega, kes oma emotsioonidest ei tea ööd ega mütsigi. Muidugi on nartsisistil hea meel, kui ta mitmele meeldib, talle meeldib ju ka ainult ta ise. Et tema jaoks on inimesed umbes nagu asjad. Omanikukirg asja ja inimese suhtes on ju suhteliselt ühesugused. Ei taha ju toredat asja ära kaotada, jube kurvaks teeb. Ja kui keegi su kena asja pihta paneb, ajab eriti vihaseks. Aga uute asjade juurde ostmine on täiesti ok.

Mina pole see, kes hakkab ette dikteerima, et omanikukirge ei või armastuseks nimetada. Muidugi võib. Kuid ma arvan, et koopainimestel oli omanikukirg väiksem ja tunnetuse osakaal suurem. Või vähemalt oli tundlike inimeste hulk suurem kui egoistide hulk. Sest tol ajal ei saanud inimene üksinda hakkama. Kui ta suri, siis oli hulk inimesi, kes temast kohe samal päeval kohutavalt puudust hakkas tundma. Erinevatel põhjustel. Lisaks jahimehe või leemekulbi liigutaja tühjale kohale, tekitas kellegi surm ka augu teiste südamesse.

Ma arvan, et inimese normaalne olek ei ole olla üksinda ja egoist. Et kui ühiskonna areng annab üksinda elamiseks ideaalsed võimalused, siis see ei tähenda, et neid võimalusi peaks maksimaalselt ära kasutama. Tolles rootsi dokumentaalis rääkis ka Zigmunt Bauman, et tegelikult ei ole inimene üksinda elamiseks loodud, et ta ei saa üksida kunagi päriselt õnnelik olla. Ma usun seda küll, eriti monogaamia varianti.

peiulill
Ema ostis endale see aasta teistmoodi peiulilled. On ju ilusad?
Advertisements

11 comments

  1. Ma ei tea kas ma nüüd päris sinu teemasse lähen, aga tahaksin kommenteerida ühte aspekti sellest filmist.
    Mis nad (minu meelest) püüdsid seal öelda on see, et vaata kui kurb – ühiskond on nüüd selline, et inimesed ei suhtle omavahel ja surevad üksi. Aga kas see inimene ise ikka oli kurb? Jah, mina sotsiaalse inimesene arvaks, et see on kole, aga inimesed on ju erinevad. Ütleme, et oled olnud pidutseja, napsutaja ja tants-trallija ja sinu inimesed on kõik sellised. Või ütleme isegi, et kogu maailma inimesed on sellised. Ja siis sina jätad napsutamise maha – kohe päris ära. Kas sa siis viitsid nende inimestega suhelda? Nemad ajavad ju sinu jaoks suuremosa ajast lolli purjusinimese juttu, onju? No vot, äkki need üksi surijad tundsid kogu aeg nii – nende jaoks oli piin inimestega suhelda. Siis sulgesid ennast tuppa, otsisid vb teiselpool maailma mõne interneti kaudu üles, kes neid mõistis ja olidki omaette õnnelikud. Peaasi, et ei peaks suhtlema suvaliste inimestega – a la poes, sugulased jne jne jne.

    Meeldib

    • ega seda ei saagi teada, et kas ja kellel on kurb päris üksinda olla või mitte. väidetavalt inimene tunneb end halvasti, kui tal ei ole kellegagi päriselt suhelda ja ka sugulastega mingit kontakti pole. samas on kindlasti palju väga õnnetuid inimesi, kes ei ela üksinda, aga kooselu on väga kehv, sugulastega kontaktid samuti ebameeldivad. võta nüüd kinni.

      see napsutajast sõbrad on nii ja naa. kui inimene kainena räägib normaalset juttu, siis purjus inimese loll jutt tuleb päris suure joobega. enne seda on normaalne jutt. tegelikult on kainete inimeste jutuga peaaegu sama. keegi ei räägi 100 prossa aint normaalset juttu, ikka mõni osa jutust ei pruugi mulle huvitav või tark tunduda. aga kui on tegemist sõbraga, siis sa annad talle tema vead andeks ja kuulad ikka. tema kuulab ju sinu jamajuttu ka. selles sõpruse sisu seisnebki, et ei pea kogu aeg imeinimest teesklema. teine asi on see, kui enam ei taha kõrtsus käia. mul on selline periood olnud. siis ma leidsin uued sõbrad, kes ei käi kõrtsus.

      Meeldib

    • Googeldasin, et selgust saada. Sarnane kollane ruse on ladina keeles Bidens ferulifolia
      See kollane peiulill on ahtalehine peiulill ehk Tagetes tenuifolia. Mõlemad on korvõieliste sugukonnast.

      Ehk nad on pildil sarnased, aga see peiulill lõhnab nagu tavaline peiulill, pildi all vasakul nurgas on natuke tavalist ka näha. Peiulill lõhnab spetsiifilise tugeva lõhnaga, mida internetis on sidrunilõhnaks nimetatud, aga ma selles sidrunit ei leia. Täiesti tagetele (peiulille teine nimi) tüüpiline lõhn.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.