Kanna oma hinge eest hoolt!

Lugesin hommikul blogisid ja silma jäid hallid toonid. Tegelikult leidsin vaid kolm lugemata juttu, aga nad sobisid minu meeleoluga. Või noh, kaudselt, mu meeleolu on kahtlaselt positiivne ja rõõmsameelne, aga ümber minu toimuvad sündmused, mis viitavad, et teiste tuju on pigem kehvavõitu ja juhtub imelikke asju.

Mul käisid eile maalt sugulased külas. Autoga. Mul autot pole, aga ma tean, et hoovis käib parkimiskohtadega omapärane tants ja trall. Halvamaiguline trall. Kohti enam-vähem jagub, aga inimesed puhisevad pahaselt. Mõned on nii turtsakad, et kui täna mu sugulased ära sõitma hakkasid, tuli keegi naine ja küsis kurjalt, et miks nad meie hoovis parkisid. Ma sel ajal hoovis polnud, aga sugulane rääkis. Mis valu peab inimesed päikesepaistelisel pühapäeva hommikul olema, kui oma pahurust kontvõõrastele välja valab? Üks parkimiskoht oli ka täna öösel hoovis vaba, ma tean. Draamaks põhjust pole. Kuid kellelgi salajas sapp keeb.

Ja siis mulle meenus, et juba vanad eestlased rääkisid lehtede langemise ajast. Suremise aeg. Muarvates on see üks kauneimaid aegu meie kandis, kuid rahvapärimuste järgi on tegemist äärmiselt kahtlase perioodiga, mil parem karta kui kahetseda. Kutsutakse hingedeajaks, algab septembri lõpus (mihklipäeval) ja lõpeb umbes mardipäeval 10. novembril. 2. novembril on hingedepäev. Ehk jutt käib oktoobrist. Lehtede langemise aeg, hinged on liikvel, tasub ettevaatlik olla. Eestlased on oktoobrit veel kutsunud: viinakuu, lehelangemiskuu, porikuu, roojakuu, kooljakuu. Heal lapsel mitu nime. No ma ei tea, kui hea laps ta on!

1

Hinged ja nende rändamine

Kivirähk kirjutas oma Rehepapis, kuidas surnud sugulaste hingi sauna sööma kutsuti. Folklore.ee lehel on selline jutt: Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile laud, mille äärde kutsuti hingi nimepidi toitu maitsma. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. 

See jutt käis surnud inimeste hingedest, kuid eestlaste arvates on hing juba elava inimese sees (või paelaga kaelas) ja asub kõikides inimese osades, ka juustes ja küüntes. Seepärast on hulk uskumisi, mida tuleks teha oma äralõigatud juuste ja küüntega. Igatahes ei tasu neid niisama põrandale laiali loopida, kui just probleeme ja haiguseid kaela ei taha saada. Peamiselt arvati, et jama algab siis, et keegi kavalpea kasutab neid sinu hinge tükke nõidumiseks ja maagiaks. (Loe juustest)

2

Kuid peale selle hinge, mis keha küljes kinni, oli veel ka irdhing (siirdehing), mis võis kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda ja kas nähtamatuna või nähtavalt erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul ilmuda.

Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene “heidab hinge”). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena). Muideks – surnust pole kena just sel põhjusel halvasti rääkida, et ta kuuleb ja näeb kõike.

Ehk vanade eestlaste usk sarnanes budismile, kus hing läheb pärast surma järgmisesse inimesesse või looma ja lisaks võib ta ka ilmastikunähtustes peituda. Muideks – ka putukad on loomad ja meie vanemas rahvausundis seostati putukaid hingelooma kujutelmaga – eesti uskumuste järgi võis hing irduda elava inimese kehast ja liikuda ringi mõne putuka kujul. Seepärast ei lubanud vanad eestlased putukaid tappa. Koiliblikat ja leinaliblikat peeti rahvapärimuses ka surma ettekuulutavaks liblikateks. Sipelgad tõid mõnes piirkonnas õnne, teisal jälle kuulutasid ette äpardusi. Ämblikutega sama lugu. Kuigi mõnes kandis arvati, et ämblik oleks kasulik ikka maha lüüa. Siirdhing oli ka puude sees. Oma hoovist vana puu maha raiumisega võis kellegi surma esile kutsuda.

3

Veel üks huvitav leid eesti folkloorist. Tegusõna unustama on läänemeresoomlastel tuletatud sõnast uni. Unustamine tähendas algselt unes olema – inimene viibis seisundis, kus hing lahkub kehast. Sarnasest magamisest ärkveloleku ajal on ka budismis palju juttu. Õpetatakse, kuidas inimene peaks elama hetkes ja tunnetama erinevate meeltega (nägemine, kuulmine jne), mis tema ümber toimub. Omast kogemusest tean, et hetkes olemine on meeletult keeruline, sest pidevalt läheb mõte imelikele radadele uitama ja keha teeb inertsist omi tegusid ning pärast ei mäleta, kas panin ukse lukku või ei ja kuhu võtmed kadusid.

Eesti keeles on hingel ja elul väga tihe seos: hingamine, hinge heitma, hinge sees hoidma, hing on täis, hinge kinni hoidma, hing on kinni, hingepeal olema. Mõnikord on hinge asemel süda ka. Kuid fakt on see, et mõlemat tuleb hoolega hoida või heidadki hinge. Hingedeajal hinge heitmine sõltub erinevatest asjaoludest.

Folklore.ee lehelt saab täpsemalt teada, mida vanasti halva ilma ja surma kohta öeldi. Halba ilma, tuult, tuisku jne on seostatud looduses millegi ebapuhta ja halva liikumisega. Surmaennustused seostavad sellist ilma erakordsete surnutega. Halva ilmaga surevad vanapoisid, kelle surmast tundvat kurat suurt rõõmu ja sellepärast ka möllavat. Vanatüdruk pidi samuti halva ilmaga surema. Üldine on uskumus, et halva ilmaga sureb kuri inimene, Pärnu-, Lääne- ja Saaremaal nõid või rikas inimene. Halva ilma järgi ennustasid ka liivlased kurja inimese suremist.

Ehk ühele pulgale pandi kurjad inimesed, nõiad, rikkad ja vanaposid ja -tüdrukud. Seda ma küll ei tea, miks on kuradil vanapoisi surma üle hea meel? Kristluse loogika järgi lähevad halvad inimesed põrgusse. Kas vanapoisid ja -tüdrukud on halvad? Eestlased kutsusid ka kuradit vanapoisiks, naist tal ju polnud. Lisaks paljudele teistele nimedele kutsuti kuradit ka: saatan, hingeisand, hingevaenlane.

4

Käisin täna ja tegin Kadrioru pargis telefoniga pilte ja töötlesin nad unenäole sarnaseks.

Kuid selle postitusega tahtsin ma öelda, et kui oktoobris midagi halvasti läheb, siis saab selle vabalt oktoobri selga ajada. Väga kahtlane aeg. Kuid tasub ikka ise ka peale passida, et teiste vastu kuri ja pahatahtlik ei oleks. Nummi-olemise soovitus kehtib, tegelikult,  terve aasta. Lihtsalt oktoobris on kergem libastuda, hoolimata sellest, et õues on imekaunis.

*postitus on sündinud koostöös minu uudishimuga teemal “Mida vanad eestlased hingedest arvasid” ja enamuse infi pigistasin välja folklore.ee lehelt.

Advertisements