Ära lärma!

Sel aastal ripub mu seinakalender nii hea koha peal, et ma peaaegu iga päev liigutan seda akent, mis õige päeva peal peab olema. Täna lugesin, et meil on Luukapäev. Nagu enamuse vanade tähtpäevadega, on ka tänane päev seotud religiooniga, kuna Luukas oli Piibli kirjutamisel kibe käsi ja tegeles veel hunniku erinevate asjadega. Rahvakalendris jääb Luukapäev hingedeaega ja kordab hoiatust, et ei tohi vanduda, kolistada ega lärmata või muidu läheb halvasti. Kuid täna on ohus koduloomad, sest ringiuitavad kurjad hinged võivad just nende sisse ronida, kui peremehed piisavalt hoolikad ei ole. Kuid mulle meeldis mõte, et Luukas oli muuhulgas ka raamatuköitjate kaitsepühak, sest ma valisin koolis kohustuslikuks vabaaineks (just nii ongi täpne sõnastus) raamatute köitmise.

Meil oli valida mitme erineva suuna vahel, kuid teised olid valinud välja kaks: enamus grupis teeb aksessuaare ja üks naine köiteid. Aksessuaarides teevad nad karusnahast kindaid ja nahast kotte. Mulle tundus igav – karusnahk tekitab mul natuke õõvastust ja kotte olen ma oma elu jooksul päris mitmeid teinud. Kuid köited on huvitavad ja minu jaoks nii palju keerulisemad, et ise ma tehnoloogiat välja ei mõtleks.

Praegu alustasin ma kahe erineva köitetööga. Esiteks pidin kodust leidma vana raamatu, millele oleks uusi kaani ja köitmist vaja. Mul on kapsaks loetud emale 11-aastaseks sünnipäevaks kingitud 1950. aastal trükitud kõvade kaantega “Robinson Crusoe”. Alustuseks võtsingi raamatu täiesti tükkideks. Nagu teate, siis raamatud koosnevad väikestest vihikutest, mis on omavahel ühendatud seljale kleebitud võrgutaolise kangaga. Minu raamatu vihikud olid kinni köidetud metallist klambritega, mis olid inetult rooste läinud. Käik klambrid võtsin näpitsate abil ükshaaval ära ja puhastasin vihikud pintsliga roostepurust, mis pidavat paberit söövitama.

Kuna raamatul oli selg ära kadunud, siis kõik vihikud kaardusid seljast ühele poole. Lisaks olid mõned lehenurgad kahekorra. Paberi siledaks saamiseks võtsin pisut niisutatud vatitupsu ja tupsutasin sirgeks painutamist vajavad kohad niiskeks. Kui kõik lehed ükshaaval üle vaadatud ja sirgeks seatud ja niisutatud, panin vihikud mitmete pappide vahele ja korraga pressi vahele. Järgmisena tuleb vihikud uuesti kokku õmmelda, uued kaaned teha ja uute esilehtede abil vihikute külge kleepida. Õpetaja ütles, et me teeme ka karbi, mille sisse uueks tehtud raamat läheb.

robinson

Teisena alustasin sellise köite tegemist, kus me maalime raamatuploki servadele mingi pildi. Ma ei tea, kas te olete näinud sarnaselt maalitud raamatuid, aga need on ülipõnevad. Vaata videot:

Midagi nii keerulist me ei tee, kui selles videos, et alguses paistab ainult kullatud serv ja kui lehti liigutad, siis tuleb maaling nähtavale. Igatahes on mul praegu  valmis volditud paberid ja eeslehed. Järgmisena õmbleme vihikud paeltele, siis lõikab õpetaja need köidetud ploki servad päris giljotiiniga sirgeks. Meil koolis on ainult need lõikurid, millega saab alla sentimeetri paksust paberipatakat lõigata. Siis tuleb ploki servad peegelsiledaks lihvida ja ma ei tea, kas maalimine on enne või pärast kaante tegemist ja külge panemist. Ma ei ole veel mõelnud mida ma joonistan. Ilmselt tuleb enne kavandiga harjutada, et untsu ei läheks. Aga nagu meil lohutuslause kõlab, siis alati saab kõik lõpuks üleni mustaks värvida.

Kolmandat tüüpi köidet teeme veel, aga pole selge, millise ma teen. Tegelikult ma tahaks kahte erinevat teha. Õpetaja tahaks, et me teeks ühte keerulisemat, kus kaane valtsid (spets lame koht, kus kaas paindub) on raamatu sees, mitte väljas. Kuid ma tahaks teha ühte vanaaegset, mis näeb põnev välja ja on lihtne ka kodus ise teha.

Ärge siis täna lärmake ja mõelge sellele, et praegu peaks mardiõlle tegemiseks ettevalmistusi tegema. Luukas tegi.

Advertisements

7 comments

  1. *kaasi
    Robinson Crusoe oli mul ka ilma seljata ja kaaned lahti, nii et tegin ta mingi hetk suhtkoht korda, metallklambreid ei mäleta, võib-olla olid aga kuna ma kooli jooksul ise paberipatakast alates 4 märkmikku olin sunnitud tegema, siis vabatahtlikult keska ajal seda ümber õmmelda küll ei tahtnud. Kopli koolis on giljotiin olemas, meil oli ta nahaklassis ja ainult õpetaja järelvalve all võis sellele läheneda, ma ei tea, kas see enam on seal alles…. peate külla minema 😉

    Meeldib

    • Ma õpingi Kopli koolis nahaklassis 😉 Inimesed (ja ka nende masinate müüjad ja tootjad ) kutsuvad giljotiiniks paberi-papilõikurit. Giljotiin on selline masin, millega algselt raiuti päid maha, ehk nuga langeb otse ülevalt alla, mitte üks ots pole laua külge kinnitatud.

      Mul ei seisa meeles see kaante käänamine ja ma ei viitsinud jälle täpsustamiseks googeldada. Kõik saavad ju ikka aru, millest jutt 😛

      Millises koolis Sulle köitmist õpetati?

      Meeldib

      • 24.kk ehk TKKK, praegune Tallina Kunstigümnaasium (vist). Ma ei usu, et seal õpid, see ikka tavaline keskkool, lihtsalt tollal oli tarbekunsti suunas kaldu (keskkoolis oli paralleel restaureerimine) aga praegu on see pagan teab kuhu kaldu. Ma lõpetasin enne Sultsi ajastut.

        Meeldib

  2. Mul ei ole teema kohta mitte midagi tarka ega põhjapanevat öelda, sest köita ma paraku ei oska. Aga endise nahatöölisena ja 24.KK vilistlasena tunnen pidurdamatut vajadust kommentaar kirja saada.
    Ja katsun siis mitte lärmata täna =)

    Liked by 1 person

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s