Maakoolid on südamlikumad kui linnas

Meil toimuvad kooli kokkutulekud iga viie aasta tagant. Eelmisel korral ma ei käinud, aga nüüd otsustasin minna. Mul on keskkooli lõpetamisest 31 aastat möödas ja selle laupäeva õhtuga jäin ma hoopis rohkem rahule kui eelmiste kokkutulekutega. Äkki on süüdi positiivne tähtede seis või kõrgem vanus mõjub kuidagi soodsalt, ma ei tea.

Maale sain klassiõe autoga ja ema juurest koolimajja samamoodi. Klassiõde tahtis kindlasti aktuse alguseks jõuda. Mina olin kahtleval seisukohal, kuna mu laps alles eelmisel aastal lõpetas gümnaasiumi ja mul on nende aastatega aktustest väga kõrini saanud. Tallinna koolis. Selgus, et maakoolide aktused on täiesti teistsugused. Me päris aktuse alguseks kohale ei jõudnud ja kui jõudsime, oli saal oli puupüsti täis ja enamus vilistlasi oli koridorides. Nemad saanudki teada, mis laval toimus. Mulle meeldib asju lähedalt vaadata ja õnneseenena leidsin endale istekoha teises reas. Hiljem selgus, et Järva vallavanema kõrval.

Vallavanem ei ole meie koolist, aga ta ütles aktuse lõpus oma kõnes ühe lause, millega ma väga nõusse jäin. Ta rääkis, et on mitmete koolide aktustel käinud ja see oli parim. Ja nii oligi. Väga imelik. Suht suvaline maakool, kuigi 160 aastane, koolide järjestuses mu lapse koolist mitusada kohta tagapool ja ma poetasin aktusel kogemata pisara, sest tüdrukud laulsid laval nii ilusti. Mul on mingi värk, et kui pole lõbus muusika ja mulle väga meeldib, siis ajab nutma. Õnneks kõik ettekanded nii härdaks ei teinud, kuigi kõikidel esinejatel olid ühised sarnased jooned, mida Tallinna kooli aktusel ma pole kunagi näinud. Nad olid kuidagi siirad, liigutustes sujuvad, südamega asja juures. Näha, et teevad midagi, mida hästi oskavad ja teha tahavad. Enamus olid oma ettekande lõppedes nii ähmi täis, et ei teadnud, kas peaks kummarduma või midagi muud tegema ja siis nad lihtsalt kadusid vaikselt lavalt ära. Ei, pisikesed lapsed ei esinenud, kõik olid normaalpikkuses, ma vanuseid ei oska öelda. Lõbusad ja pildistamiseks sobivad oli näiteks see grupp:

pillidega

Ja see imelik soojus, mis lavalt saali jõudis, jätkus ka pärast. Maal teavad inimesed üksteist hoolimata vanusest. Ma tean neid, kes minust paar klassi ees- või tagapool käisid, aga ka neid, kes minu külast pärinevad. Vanemaid teab alati paremini kui nooremaid. Ma polnud sellele varem mõelnud, aga enamus koolikaaslaste vanemad ja vanavanemad on mitu põlvkonda samades külades elanud. Noored enam mitte. Meie klassist on enamus Tallinna või mujale kolinud. Kuigi mõned elavad ka samas kohas ja samas majas, kus koolilapsena. Jumala huvitav oli rääkida erinevaid külajutte ja ühiseid mälestusi erinevatest aegadest ja inimestest.

Indigoaalane mainis oma kooli kokkutulekuga seoses kunagi, et neil on enamus naisi blondeeritud. Meil vist on umbes sama, väljaarvatud mina. Ma blondeerisin end pigem nooremana, nüüd värvin tumedamaks. Kunagi ajakirjanduses mainiti, et blondeeritud naine paistab noorem ja tumedama peaga kurjem. Ma ei tea, miks teised blondeerivad, kas nad lugesid ka seda või on mõni muu põhjus. Meil olid klassis ka mõned loomulikud blondid. Paljudel poistel kadusid juuksed üldse ära ja juba 30. eluaastaks.

Mõnes mõttes on koolikokkutulek egotripp. Kuid ma ei mõtle seda, mida ma teistelt olen kuulnud, et kes on karjääri paremini teinud või lihtsalt rikkam ja rohkem haritud. Tuli küll jutuks, et mida tehakse, aga vähemalt mina mingit kiitlemist või häbenemist ei tajunud. Paari poisi kohta mainiti, et nad on end praeguseks täiesti põhja joonud. Kuid minu jaoks oli egotripp see, kui ma sain mitmeid kordi kuulda, et sa oled ikka täpselt samasugune nagu kooli ajal. Nad mõtlesid, muuhulgas, mu rääkimismaneeri ja seda, mis seestpoolt välja paistab, ma pakun. Koolidirektor, kes on nüüd pensionil, mäletas mind ka, loomulikult. Ta andis meile matemaatikat ja matemaatika on mulle alati meeldinud. Kõik vanad õpetajad mäletasid ja tahtsid kallistada. Väljaarvatud mu viimane klassijuhataja, kes on meist umbes 5 aastat vanem ja kellega me kahekesi arusaamatut kana kitkume. Ta suutis laupäeval mu peale isegi sisiseda. Noh ka siiras värk ju, mida me ikka teeskleme.

direktor
Minu koolidirektor. 30 aastat tagasi olid ta habe ja juuksed musta värvi.

Mul ikka pole väga hea nägude ja nime kokkupaneku mälu. Õnneks kõndisin ringi klassiõega, kes teadis kõiki ja sai kõigiga jutule. Ja suvalised inimesed, keda ma nagu üldse ei tundnud, ka teretasid mind. Sõbralikult. No ilmselt siis nemad mind tundsid. Ühe käest ma küsisin, et kuule, kas sa oled selle poisi vend, kes must 2 klassi tagapool käis. Meie külast. Oli jah, aga nii palju noorem, et mina teda ei tundnud, aga ta oli nii venna nägu. Täna sain FB-sse ühe sõbrakutse täiesti võõra nimega mehelt, keda ma kokkutulekul nägin. Ilmselt ka liiga palju noorem. Mina temaga rääkima ei läinud, tema minuga ka mitte. Ma nüüd ei teagi, kas peaks sõbrakutse vastu võtma, või oli see ütlemata jäänud tere eest. Mõned noormehed olid julgust võtnud ja tulid ikka rääkima ka. Ka täiesti võõrad, sest liiga palju nooremad.

Kesköö paiku öeldi, et õues tuleb ilutulestik. Aga ei tulnud. Hoopis parem eeskava oli. Üks noormees ja neiu mängisid elava tulega. Erinevad abivahendid põlesid ja nad keerutasid ja žongleerisid nendega. Ülihea! Kui poiss tule endale ümber kõhu keerutas, siis ma kogemata hirmu pärast piiksatasin, mille peale lähedal seisnud mehed hakkasid mind lohutama, et ei juhtu temaga midagi. Õues oli liiga pime, et head pilti saada, aga selline:

tuli

Ehk mul oli väga tore nädalavahetus. Ema juures aiamaal sai põõsa otsast veel vaarikaid süüa, kasvuhoonest korjasin kotitäie rukkolat ja erinevad rändlinnud lendasid suurte karjuvate kolmnurkade ja parvedena lõuna poole. Öösel oli meeletu udu, mis ei kadunud ka pühapäeva lõunaks ära. Viie aasta pärast lähen järgmisele kokkutulekule, ma arvan, aga enne tuleks mõnedel klassikaaslaastel jalad kõhu alt välja peksta. Meid oli natuke liiga vähe kohal. Mõned tähistasid oma poole sajandi juubelit, nagu kuulda oli.

One comment

Kommenteerimine on suletud.